kolmapäev
Sisalikud.
Nad käivad mul jälle kylas. Vahepeal neid ei olnud, aga nyyd on nad jälle tagasi. Ma hakkasin juba muretsema, kus nad vahepeal olnud on, v6i et ega nendega ole midagi juhtunud. Ehk nad käisid vahepeal kusagil reisil, mitte ei jäänud k6ik koos haigeks, sest see oleks kyll kurb. Ma loodan, et nad käisid Uus-Meremaal ja et neil oli seal hästi vahva. Kindlasti nad s6id seal k6ik kenasti jäätist ja lehvitasid möödunud veoautodele.
Tavaliselt nad tulevad juba 6htul, aga siis on nad veel peidus ja jäävad ootama millal ma magama jään. Neid pole vist esimese pilguga näha, aga nad ukerdavad ikka kusagil varjus ja piiluvad oma päikesekarva silmadega, mis nagu h66guksid hämara saatel. Neile meeldib piiluda ja hiilida, sellised sänikaelad on nad. Nad ei karda mind, aga neil meeldib siis välja tulla, kui ma magan. V6ibolla nemad toovadki mulle und. Und rongidest. Ja und vihmapilvedest mis minu peale ei saja. Ja s6iduteest mis auto all voolab, nagu ajaks ta ise autot sinna kuhu ta tahab, nagu teeb tuul purjedele. V6i sulepallile, mis lendab.
Sisalikele meeldib teed juua ja 6nneks mul kodus teed on. Eriti meeldib neile roheline tee, aga nende seast yhele k6ige suuremale, kellel on käpa otsad tule tooni, temale meeldib punane tee. Ma tean et nad joovad mu teed, aga alati toovad nad seda ka asemele. V6tavad ja toovad tagasi. Tekitavad augu ja kohe täidavad selle. Ja isegi natukene koristavad. Aga et nad ei tea, kuhu miski käib mis ripakil on, siis nad panevad k6ik mis ei tohiks sobida, mu kirjutuslaua sahtlitesse. Ja seal toimub segadus. Aga 6nneks ma ei vaata oma kirjutuslaua sahtlitesse kuigi tihti. Ma tean ainult, et sealt v6ib kadunud asju yles leida.
Veel meeldivad neile kypsised. Näiteks paki "Valeeri kypsiseid" panid nad nahka eilse öö jooksul, kui ma samal ajal voodis magasin. Padja peal keras ja jalad sooja teki all. Ma teadsin, et nad on neid söönud, sest nad olid k6ik kypsised ära söönud - mitte yhtegi ei jäänud järele. Kypsisepuru pyhkisid nad kokku pisikese harja ja kyhvliga, mis mul köögis kraanikausi all kapis on. Teetassid pesid nad köögis ära, aga nad ei teadnud mis järjestuses nad mul kapis käivad, niiet hommikul ma m6tlesin et peaks nad kunagi 6igesse järjekorda sättima, nagu peab. Ma arvan et ma teen seda 6htul, kui ma töölt koju olen j6udnud.
Veel meeldib neile moos. Nad on hästi 6nnelikud, kui ma neile enne magamaminemist pannkooke alustassile jätan, kapinurga peale. Nagu piima kassile, keda mul pole, m6tlen ma. Moosi saavad nad ise kylmutuskapist kätte, aga pannkooke on natuke raskem teha, ja neil tekib pidevalt taigna segamisega raskusi. Aga siis ma aitan neid. Lähen kööki, valan kaussi jahu ära - ja mune nad ka ei koksi - ja siis tulen oma tuppa tagasi. M6ne aja pärast ronivad nad nurkadest välja, mööda lauajalga laua peale ja hakkavad vispliga taigent vahtu lööma, kui kedagi läheduses pole. Ausalt öeldes mäkerdavad nad töö käigus m6nikord mu köögi ikka päris ära, aga yldiselt koristavad nad enda tagant ikka k6ik segaduse ära. Nad on just sellised sisalikud. Ja kui neile k6ik pannkoogid enam k6htudesse ei mahu, saan mina ka m6ne moosikäpajälgitäis pannkoogi, mis lauale on mind ootama jäetud.
Tavaliselt nad tulevad juba 6htul, aga siis on nad veel peidus ja jäävad ootama millal ma magama jään. Neid pole vist esimese pilguga näha, aga nad ukerdavad ikka kusagil varjus ja piiluvad oma päikesekarva silmadega, mis nagu h66guksid hämara saatel. Neile meeldib piiluda ja hiilida, sellised sänikaelad on nad. Nad ei karda mind, aga neil meeldib siis välja tulla, kui ma magan. V6ibolla nemad toovadki mulle und. Und rongidest. Ja und vihmapilvedest mis minu peale ei saja. Ja s6iduteest mis auto all voolab, nagu ajaks ta ise autot sinna kuhu ta tahab, nagu teeb tuul purjedele. V6i sulepallile, mis lendab.
Sisalikele meeldib teed juua ja 6nneks mul kodus teed on. Eriti meeldib neile roheline tee, aga nende seast yhele k6ige suuremale, kellel on käpa otsad tule tooni, temale meeldib punane tee. Ma tean et nad joovad mu teed, aga alati toovad nad seda ka asemele. V6tavad ja toovad tagasi. Tekitavad augu ja kohe täidavad selle. Ja isegi natukene koristavad. Aga et nad ei tea, kuhu miski käib mis ripakil on, siis nad panevad k6ik mis ei tohiks sobida, mu kirjutuslaua sahtlitesse. Ja seal toimub segadus. Aga 6nneks ma ei vaata oma kirjutuslaua sahtlitesse kuigi tihti. Ma tean ainult, et sealt v6ib kadunud asju yles leida.
Veel meeldivad neile kypsised. Näiteks paki "Valeeri kypsiseid" panid nad nahka eilse öö jooksul, kui ma samal ajal voodis magasin. Padja peal keras ja jalad sooja teki all. Ma teadsin, et nad on neid söönud, sest nad olid k6ik kypsised ära söönud - mitte yhtegi ei jäänud järele. Kypsisepuru pyhkisid nad kokku pisikese harja ja kyhvliga, mis mul köögis kraanikausi all kapis on. Teetassid pesid nad köögis ära, aga nad ei teadnud mis järjestuses nad mul kapis käivad, niiet hommikul ma m6tlesin et peaks nad kunagi 6igesse järjekorda sättima, nagu peab. Ma arvan et ma teen seda 6htul, kui ma töölt koju olen j6udnud.
Veel meeldib neile moos. Nad on hästi 6nnelikud, kui ma neile enne magamaminemist pannkooke alustassile jätan, kapinurga peale. Nagu piima kassile, keda mul pole, m6tlen ma. Moosi saavad nad ise kylmutuskapist kätte, aga pannkooke on natuke raskem teha, ja neil tekib pidevalt taigna segamisega raskusi. Aga siis ma aitan neid. Lähen kööki, valan kaussi jahu ära - ja mune nad ka ei koksi - ja siis tulen oma tuppa tagasi. M6ne aja pärast ronivad nad nurkadest välja, mööda lauajalga laua peale ja hakkavad vispliga taigent vahtu lööma, kui kedagi läheduses pole. Ausalt öeldes mäkerdavad nad töö käigus m6nikord mu köögi ikka päris ära, aga yldiselt koristavad nad enda tagant ikka k6ik segaduse ära. Nad on just sellised sisalikud. Ja kui neile k6ik pannkoogid enam k6htudesse ei mahu, saan mina ka m6ne moosikäpajälgitäis pannkoogi, mis lauale on mind ootama jäetud.
# postitas evert : 10:43 AM
Tellimine: Postitused [Atom]
