esmaspäev
Sipelgad.
Nemad tulid ka. Jälle! Samal ajal, kui ma seisin püsti. Ma oleksin parema meelega hoopis istunud, päriselt ka.
Kui nad tulid, tundus mu sall liiga raske. Ja õhk liiga paks, ketsid liiga väikesed, kampsun palju jahedama bussisõidu jaoks, uni liiga suur, pahandused kellegi teise omad, silmad liiga väsinud, taevas liiga pilvine, tuju liiga null. Ja minu seljataga seisis kärnas käega mees. Ta läks üks peatus enne mind maha, ta läks otse tööle, ta käibki ainult kodus ja tööl, tööl ja kodus. Ja ta käsi on kärnas. Ta varjab oma nägu selle sama käega kui ta aevastab, aga see ei takista pisikutel levimast. "Aptsihh!" ja kurjad silmad välguvad, et keda nüüd veel nakatada, keda veel viia endaga koos hauda. Või esiteks samasse palatisse ja seejärel samasse surnukuuri.
Tagapool nuttis titt. Neid ei takista vist miski. Ja kui on lubatud, siis on lubatud. Tegelikult on lubatud ka suurtel inimestel rohkem nutta, aga nad ju häbenevad seda liiast. Ja jonn ei olegi nutt. Tema emal oli arvatavasti juba kõrini, sellepärast vist kärutaski teda hoopis isa. Kui tema isal ükskord kõrini saab, hakkab teda kärutama aga vanaisa, sest et vanaemadel oleks kärusid bussidesse tõsta liiga raske. Aga neil meeldib turulkäimisega hakkama saada küll. Miski muu ei pakuks neile vist suuremat vaimset naudingut, kui turukottide tassimine.
Pime vanem daam tundus vaid tore. Ehk oli ta ka kurt, siis saaks ta vist olla täiuslikult õnnelik, täielikult omas maailmas, just sellises millisesse ta ennast parasjagu kujutab. Kui vihma samal ajal sajaks, tuleks tal vaid varju minna ja lõputu unistus jätkuks. Ja kui ühel hetkel vesi liiga sügav tundub, saaks ta ikkagi appi! karjuda, sest seda ta ehk oskaks. Või oskaks seda tema unistustemaailma juhtkoer. Ning seejärel saaks ta rahus ära uppuda, naeratus suul.
Aga mul tulid sipelgad. Ja silmad vajusid kinni. Nad tulid sõrmeotsadesse ja alustasid seal rändu. Varsti oli neid igal pool ja iga hetkega üha rohkem. Neil meeldis tantsida minu väikestel närvidel. Oma väikeste kontsakingadega.
Kui nad tulid, tundus mu sall liiga raske. Ja õhk liiga paks, ketsid liiga väikesed, kampsun palju jahedama bussisõidu jaoks, uni liiga suur, pahandused kellegi teise omad, silmad liiga väsinud, taevas liiga pilvine, tuju liiga null. Ja minu seljataga seisis kärnas käega mees. Ta läks üks peatus enne mind maha, ta läks otse tööle, ta käibki ainult kodus ja tööl, tööl ja kodus. Ja ta käsi on kärnas. Ta varjab oma nägu selle sama käega kui ta aevastab, aga see ei takista pisikutel levimast. "Aptsihh!" ja kurjad silmad välguvad, et keda nüüd veel nakatada, keda veel viia endaga koos hauda. Või esiteks samasse palatisse ja seejärel samasse surnukuuri.
Tagapool nuttis titt. Neid ei takista vist miski. Ja kui on lubatud, siis on lubatud. Tegelikult on lubatud ka suurtel inimestel rohkem nutta, aga nad ju häbenevad seda liiast. Ja jonn ei olegi nutt. Tema emal oli arvatavasti juba kõrini, sellepärast vist kärutaski teda hoopis isa. Kui tema isal ükskord kõrini saab, hakkab teda kärutama aga vanaisa, sest et vanaemadel oleks kärusid bussidesse tõsta liiga raske. Aga neil meeldib turulkäimisega hakkama saada küll. Miski muu ei pakuks neile vist suuremat vaimset naudingut, kui turukottide tassimine.
Pime vanem daam tundus vaid tore. Ehk oli ta ka kurt, siis saaks ta vist olla täiuslikult õnnelik, täielikult omas maailmas, just sellises millisesse ta ennast parasjagu kujutab. Kui vihma samal ajal sajaks, tuleks tal vaid varju minna ja lõputu unistus jätkuks. Ja kui ühel hetkel vesi liiga sügav tundub, saaks ta ikkagi appi! karjuda, sest seda ta ehk oskaks. Või oskaks seda tema unistustemaailma juhtkoer. Ning seejärel saaks ta rahus ära uppuda, naeratus suul.
Aga mul tulid sipelgad. Ja silmad vajusid kinni. Nad tulid sõrmeotsadesse ja alustasid seal rändu. Varsti oli neid igal pool ja iga hetkega üha rohkem. Neil meeldis tantsida minu väikestel närvidel. Oma väikeste kontsakingadega.
# postitas evert : 2:09 PM
Tellimine: Postitused [Atom]
