reede
Bussijuhile.
Tema nimi on Yunj. Prille kandev ning valge kulunud triiksärgiga. Elektronkell Made in China. Jalatsid Made in China. Vöö Made in China. Prillid Made in China. Yunj Made in China. Buss mida ta juhib, on samuti tehtud hiinas, ning päikesevarjudele on sissepoole kirjutatud Zonda.
Ma näen teda hästi otse tahavaatepeeglist, nagu ta olekski selle nii sättinud. Võtan seljakotist binokli ning vaatan ta poore. Ta näonahk on veidi määrdunud ja pärlendab kuumusest, ta vasem käsivars on täitsa pruun ning silmade ümber on päikeseprillidest jäänud varjulaigud. Ta vajutab energiliselt rooli keskel asuvale nupule ja sellega ta üritab peletada kitsesid, "piip-piip." Kitsed hüppavad elu eest teelt kõrvale tolmu sisse, ning mõne sekundi pärast leiavad nad juba koltunud murututi mida täitsa närida annab, ning helekollane buss pole neil enam meeles.Binoklit kotti tagasi pistes märkan et mind jälgivad kolm last eesistmelt. Kui silmad tõstan kaovad nad kohe seljatoe taha varju nii et ainult nende natuke väsinud ja natukene lõbusad pruunid silmad mind edasi uurivad. Nende ema kes samal istmel istub, rahmab nad iga natukese aja tagant toolile korralikult istuma ja käsin neil omas keeles vagusi olla ja sõidu ajal kusagilt kinni hoida. Lapsed ainult itsitavad ja varsti on nad tagasi. Katsun aknast välja vaadata ja neile vähe lusti pakkuda, kui korraga buss väga järsult pidurdab nii et kõik ahhetavad ja midagi üle bussijuhi kisa rääkida üritavad, aga nad jäävad sellele alla. Vaatan tagumisest aknast välja ja seal tee peal lebab kas mingi koer või pisem pikakarvaline tolmune kits ning kohe selle kõrval rusikat näitav ja täiega sajatav peremees. Nad jäävad muidugi iga hetkega aina väiksemaks ning buss põrutab edasi ja ei lase ennast neil häirida.
Ka läbi küla sõites ei muutu hoog eriti vaiksemaks, buss teeb ainult korra peatuse et mingid noored katuselt alla tulla saaksid, sest üks mammi vabastas bussi keskel istekoha ja hüppas keset küla välja. Umbes 40km/h sõidu ajal. Siin-seal kõlavad veel viimased kilked, ning bussiga kaasa jooksvad külalapsed muutuvad nüüd sama väikseks kui rusikaga kitsemees. Näen eest aknast et mäed hakkavad lähenema. Paar naist ees pool teevad palve-liigutusi, bussijuhi nägu pärlendab endiselt. Kruusa-liiva segu krudiseb rataste all ning meist maha jääb pikk jutt hõljuvat tolmu.
Tee läheb pikkamisi raskemaks, ning aeg-ajalt raputab ta ikka tõsiselt. Iga mõne aja tagant kukuvad kellegi kodinad vahekäiku laiali ning omanikud rallivad neid taga ajades mööda bussi ringi, ennast väga valusalt vastu pinke ära lüües. Ilmselt on kadunud ka vähemalt pooled bussi katusel olevatest pagasikohvritest. Mäletan et mu kohalik agent üritas mulle konkreetselt selgeks teha et kui sinna midagi panna lased, siis oled ilma ka. Tagaaknast välja vaadates pole läbi selle tolmu aga võimalik midagi tuvastada. Näeb ainult pruuni tolmupilve mis äärtest hajub ja sealt edasi näeb ainult kaktuseid ning muid taimi. Mõjub päris eksootiliselt. Vähemalt määgivad kitsekarjad on kadunud.
Mida rohkem me mäkke tõuseme, seda käänulisemaks läheb tee - ning päike paistab meile kogu aeg peale. Bussil pole muidugi konditsioneeri. Selle eest aga süsihappegaaside tekitajaid palju - ilmselt oleksime kõik juba ammu surnud kui kõik aknad bussil terved oleksid. On ka terveid aknaid, kuid enamus on purud ja väljast poolt raudtrellidega kaetud - et keegi välja ei kukuks ja ka sellepärast et keegi piletit maksmata peale ei saaks. Muid teenuseid bussis ei pakuta. Vett ei müüda. Esmaabi kapis, ma kujutan ette, hoiab bussijuht oma kolmeliitrist purki tänase uriiniga. Buss aina kähiseb, undab, reisijad mulisevad omavahel valjuhäälselt kui nad parasjagu ei lõuga, keegi joriseb ninahäälselt laulda. Kougin siiski lõpuks kotipõhjast välja paki värskeid AA-patareisid ja vahetan iPod-i väsinud patareid välja. Justnimelt, siin tehakse selliseid vähegi populaarseid riistapuid igas suuremas hoones järele - ja mida suuremad on hooned seda suuremad on iPodid. Minu oma on näiteks rusikasuurune - menüü on nii inglise- kui hiina keelne.
Ärkan vist paar tundi hiljem ja minu esmaseks rõõmuks näen aknast et veidi on hämaram kui keskpäeval. Hotellist kaasa võetud roll-on deotorant sai põhimõtteliselt kohe otsa ja see päevane kuumus paneb pikal bussireisil nii mõnegi vastupanuvõime proovile. Mul on nii endast kahju kui neist kolmest toredast pisikesest eesistmel. Teiseks märkasin ma et oleme juba kuradima kõrgel, ning neljandaks, et teed on ikka väga kitsad - kohe tunduvalt kitsamad kui buss ise, ning kohe eriti kitsad olid need käänakud mida mööda me ikka kõrgemale turnime. Ohhoo - vaatan siis korraks tagumisest aknast välja ja vaade on mainimistväärt: oleme ilmselt vihmametsade kõrgusel ning kui alla vaadata, siis vaataks nagu Google.com-ist "Kõige Surmavate Kuristike" pilte.
See pani korraks vere tarretuma ning paanikahoog oli kerge tulema. Tõusin korraks püsti, ning käepidedest nii kõvasti kinni hoides et nukid valged olid, sammusin ma kõige kindlama kavatsusega otse bussi etteotsa bussijuhi kõrvale. Üleni värisedes siis seisin seal ja võttis paar sekundit aega et toibuda: bussijuht rool vasemas käes ja mobiiltelefon paremas käes vatrab oma mobiiltelefoniga nagu muuseas. Tekkis ebareaalne tunne nagu näeksin und, silmapetet. Aga ei, olin ikka bussis, seisin seal tikksirgelt püsti ja enamus reisijatest jälgis mind huviga, teised kõik magasid sügavalt. Nad põrnitsesid mind kui oma kohale tagasi liikusin. Vahtisid veel mõnda aega kui olin juba maha istunud.
Õnnetus vist tänu sellele juhtuski, juht ilmselt eksis kurvis ja parempoolne taguratas libises teelt välja, tõmmates bussi endaga kaasa. Mõttest käis korra läbi langevari haarata. Kui üle katuse käisime, nägin bussis siia-sinna kukkuvaid inimesi ja bussijuhi mobiiltelefoni mööda lage libisemas silmapilguks. Kõik nagu üritasid oma suutorust karjeid välja raputada, mõtlen neid kes polnud verised. Aga neid karjeid ei tulnud, olid vaid David Bowie laulusõnad, ja kaasakiskuvad rütmid mu kõrvaklappide sees. Siis libisesime veel natuke aega pea-alaspidi ja teised küll veeresid mööda bussi külgi aga mina olin nagu oma kohale naelutatud miskipärast. Ning siis ilmselt kukkusime üsna sügavasse kuristikku. Mul ei tulnud muidugi pähe hakata sekundeid lugema, sest sellisel hetkel ei käi kunagi selline mõtegi peast läbi, kuid arvan et vabalangesime bussiga oma 15-20 sekundit. Need kes olid nüüd küll juba verised aga vähemasti veel elus, üritasid kogu hingest karjuda. Seda oli nende nägudest näha. Ma tean et karjumisel poleks olnud erilist mõtet, aga sellistel hetkedel ei tule inimestel pähe kõige mõtekamaid asju.
Maandusime bussiga otse jõkke ning kõik inimesed koos bussiga langesid nagu vastu seina. Nagu oleks bussiga mööda maad sõitnud - niimoodi ikka rattad allpool, kui järsku maakera külgetõmbejõud oleks võimendunud kuni tuhat korda. Ilmselt oleks see olnud päris huvitav vaatepilt maa peal - mõte näha kasvõi tohutuid metsasid korraga tikusuurusteks kildudeks purunemas! Aga bussis sees toimus miski muu, nagu loodusjõul toimunud veresaun, umbes 90% reisijatest surid silmapilkselt ja oma selgroo murdsid nad vähemalt kuuest kohast, bussijuhi kabiinist purskas tagaosani välja erepunast verd - see osa sõidukist kukkus otse vastu kivirahnu. Koos verega lendas laiali ka mootoritükke ja kõikvõimalikke räbalaid. See vaatepilt oleks nagu kestnud terve igaviku ja seda veel aeg-luubis. Säherdustes asendites inimkered paiskumas siia-sinna mida pole võimalik kirjeldada, ning siis bussi eest otsast sisse tungiv vesi ning alles siis katusele kukkuvad kivitükid vaheldumisi kukkumise ajal bussist välja pudenenud inimkehadega.
Vesi aga voolas sisse ja mingil hetkel teadsin oma sisimas et pean olema ainukene ellujääja, sest juhul kui keegi veel kukkumise üle elas (kui see üldse võimalik oli, siis kindlasti mitte seletatav), ei olnud võimalik et nad seal kusagil toolirusude vahel hapnikule ligi pääseda oleksid saanud. Silmad kinni hoides katsusin mitte mõelda neile kramplevatele ja lämbuvatele oletatavatele ellujääjatele, ning siis alles mõne aja pärast, võib-olla kolmekümne minuti ja bussi verise veega täitumise piiripeale jõudmiseni hakkas mu shokiseisund taanduma ning suutsin ennast liigutada. Veel ninaga õhku hingates veendusin et olen ikka elus ja kompasin ennast läbipaistmatus vees et kas olen ühes tükis. Imestasin et olin, imestasin et suudan käsi liigutada, imestasin et tunnen kätega oma keha kuju ja imestasin et ei murdnud ühtegi elutähtsat luud ega liigest.
Päästjateks osutusid kohalikud väiksese küla talumehed kes sealsetel mäenõlvadel muidu rahulikku elu elasid, oma karja kasvatasid ja ilmselt veel mõndagi tegid. Nad poleks uskunud et näevad mööda õhku vuhisevat bussi nende maale kukkumas, kollane nagu päikesekild.
# postitas evert : 12:58 AM
Tellimine: Postitused [Atom]
