esmaspäev

1mmm (1 mikromillimeeter)

Mingil eluhetkel hakkas ta ära harjuma. Ning siis muutus kõik palju mõnusamaks. Ta kõnnak muutus kuidagi sujuvamaks, kaugemalt vaadates võis mõelda et ta õõtsus kuidagi heatujulise kõnnakuga. Et ta elus on vist läinud midagi hästi. Et tal on kuradi khuulid päikeseprillid, et parfüüm (see lõhn) lööb vastu vahtimist, et kusagil kostub SEE muusika, et kohe ulatab kusagil kellegi käsi, valge taldriku peal imemaitsev kanavõileib jääsalati-tomati-kurgiga ning kõik see on TASUTA ja MULLE. Tema ümber hakkavad inimesed nagu hüpnotiseeritult samas taktis kõndima ja nagu nõiutult järgnevad nad talle tükk maad. Kasvõi pimedusse, mahajäetud vampiiridemaja keldri akendest roomavad nad sisse et talle tükk maad järele kõndida, ning siis kusagil tükk maad kõndinud nad ühtäkki ärkavad üles je leiavad jälle oma raja. Bussis-trollis-trammis hoiab ta ülevalt käepidemest kinni ja kui siis kogu seltskond parasjagu punase tule taga seistes üheaegselt kaks korda plaksuga käsi kokku löövad ning siis õlgasid selle taktis liigutama hakkavad, ta vaid muigab. Ta muigab naeratades natuke, ning naudib olukorda. Ka talle on see kuidagimoodi fantastiline. Mitte meeliülendav, muidugi mitte, vaid kergelt eriskummaline kuid mitte vaevu usutav. Magusalt reaalne, võiks öelda.
Ma arvan et tal on vahel hetki kus ta kahtleb endas, et ta mõtleb viivuks järele kui ta korraks vaateväljast ära kadunud on. Ta ei pruugi küll teist nägu teha, tõenäoliselt ta ilme jääb samaks ja ta ei reeda väljast poolt oma sisemust. Seal, kus mitte keegi ei näe, kui ta on ühe suure maja varju sisse kadunud ja kui tänavakivid pimestavalt vastu sillerdavad, just siis. Korraks hetkeks, ta kas tõmbab rohkem õhku kopsudesse tõmmates ja korraks peatudes, või kuidagi ta peab seda tegema. Ma arvan et ta teeb seda just siis kui ta käeseljaga on üle oma otsaesise tõmmanud nagu siluks juukseid või nagu pühiks ära higipisara, ma pole küll näinud kuid ma arvan - ma ei tea täpselt, ning ei saakski seda teada. Ma ainult arvan, ma arvan et siis käega-tõmbamise hetkel korraks sajandiksekundiks võib tema pilk klaasistuda, nii tolmu kukkumise hetkeks võib ta reeta ennast äraoleva pilguga maha vaatamas. Kahtlemas. See oleks kuidagi inimlik, kuid see muudaks ta meie sarnaseks. Nagu mõni naaber, nagu mõni vastasmaja või üle-tee-naaber kellel on nii häid kui ka halbu päevi. Kes kõik argipäevad käib tööl, saab oma tasu, siis raiskab selle ja siis on kurb kui mõni ta sugulane või tuttav ära sureb. Kes muretseb iga päev tühiste asjade pärast nagu on näiteks lume sulamine, tuulispask teisel pool maakera, päikese kustumine 100,000,000,000,000 valgusaasta pärast või maailma pikima mehe etteplaanimata jalaluu murdumine esimesel välisreisil kusiganes.





<< Avaleht

This page is powered by Blogger. Isn't yours?

Tellimine: Postitused [Atom]