yes-no

Ma tean nüüd et on ikkagi olemas need kollased varjud mis tulevad. Liiguvad mingil teatud hetkel äkki üle seinte, kui tähele panna. Asi pole vist kellaajas, peab lihtsalt selleks ise valmis olema. Tavaliselt öösel. Akna taga ei krabista, ja juba on nad sees. Liiguvad üle laua, lillepodi juurest seinale ja kaovad kusagil laes. Üle keha käib selline meeldiv sumin, äratundmisrõõm ja mis veel. Nagu aastal 1989 kui ma olin viiene, istusin Žiguli tagaistmel ja nägin neid seal autos võib-olla eimest korda. Nagu lained käisid üle keha, esiklaasist sisse, istmele, üle jalgade, juba armatuurlaual, juba läinud. Fantastline. Seda võib silmad kinni vaadata. Seda võib tundide ja nädalate ja kuude ja aastate viisi vaadata ja jälgida läbi väikese poisi noorte ja värskete silmade. Need silmad on kuidagi nii armsad et ise ka ei usu, vahivad väikeste tumedate mustade kurjade kulmude alt, mis ei ole ta tagelik pale. Jalas tõenäoliselt kummikud, seljas sametist džemper või muu jälkus. Barett peas või nokamüts või mis veel. Suu ümber rant, sõrmed näpud need pisikesed pihud tugevalt rusikas niiet sõrmedest veri väljas ja lumivalged. See on see tunne, ta ütleb endamisi et ta ei kasva kunagi suureks. Ta ei muutu selliseks, ta jääb alati enda viisi. Isegi kui ta ei saa magada. Ja tulevad kollased varjud. Ikka tumedate kulmude alt, kissitab. Või lööb peopesaga lausa vastu lauda, ja ei hoia ennast tagasi. Pisike. Nagu seal autos, kurjade silmadega, mis pole ta tegelik pale, kui ta ei saa magada ja ta/tema norskab.