kolmapäev
Kellamehhanism.
See udu on nüüd muutunud pigem kahevärviliseks, ülalt täitsa tumesinine, ning maapinna juurest roosakas. Seal kus oli muru ja kõik muu. Asfalt, muld, porilombid, talviti lumi ja peale talve lume alt välja sulanud sitajunnid.
Mul on aken teisel korrusel ja välisuksed on kenasti kinni müüritud. Terve tuba on kraami täis kogutud ja ma saan kenasti hakkama. Mul on ka jääd. Eelmisest talvest saepuru all, selleks kui peaks janu tekkima - siis ma sulatan jääd. See on vist puhas. Ning kraami all pidasin silmas rohkem konserve. Kuivtoit, konservid, ning konservpuuviljad, konservliha, konservkala, eriti tuunikala vees ja tuunikala tomatis, ning kärakas. Mõned kastid veini, ja pipraviina talveks. Üks 80nene pudel on igaks juhuks kraanikausi all.
Alla minekuks on nöör. Sedamööda ma turnin alla mõnikord, ning otsin juurde. Eile sain pildi banaanidest, ning kukalt kratsivast ahvist selle banaanihunniku otsas, endal tal perse punane.
Ning kui arvate et see on postapokalüptiline, siis ei. Need polnud tuumasõjad, lihtsalt maailm muutus või kohanes, iga kahe inimese kohta tekkis liiga tihti seitse tükki juurde ja tuumapommid lihtsalt söödi lõpuks ära. Söödi ka muid asju, nagu näiteks muru ja kõik muu mis oli roheline. Putukad olid väga minev kaup, ja eriti loomad. Allesjäänud, väljasurevad, ametlikult väljasurnud ja need loomad mis hoiti salaja varuks. Kellegil tuli ikka lõpuks isu, aga teineteist ei söödud sest kannibalismi kohta kehtis reegel: mitte süüa inimest, kuna see on ebaeetiline.
Mööda nööri läksin eelmisel nädalal alla ja jõudsin sinna mis oli kunagi mustamäe, enne kui tehti selle kohale suur prügimägi ja enne kui see prügimägi ära sorteeriti ja enne kui maapinna alus osaliselt läbi kaevati ning sõeluti. Leiti igasugu vahvaid asju ja esemeid ja luid ja mälestisi. Kõik see söödi ära, ning samuti ka kogu see prügi mis lahti kaevandati ja ära sorteeriti.
Mul on aken teisel korrusel ja välisuksed on kenasti kinni müüritud. Terve tuba on kraami täis kogutud ja ma saan kenasti hakkama. Mul on ka jääd. Eelmisest talvest saepuru all, selleks kui peaks janu tekkima - siis ma sulatan jääd. See on vist puhas. Ning kraami all pidasin silmas rohkem konserve. Kuivtoit, konservid, ning konservpuuviljad, konservliha, konservkala, eriti tuunikala vees ja tuunikala tomatis, ning kärakas. Mõned kastid veini, ja pipraviina talveks. Üks 80nene pudel on igaks juhuks kraanikausi all.
Alla minekuks on nöör. Sedamööda ma turnin alla mõnikord, ning otsin juurde. Eile sain pildi banaanidest, ning kukalt kratsivast ahvist selle banaanihunniku otsas, endal tal perse punane.
Ning kui arvate et see on postapokalüptiline, siis ei. Need polnud tuumasõjad, lihtsalt maailm muutus või kohanes, iga kahe inimese kohta tekkis liiga tihti seitse tükki juurde ja tuumapommid lihtsalt söödi lõpuks ära. Söödi ka muid asju, nagu näiteks muru ja kõik muu mis oli roheline. Putukad olid väga minev kaup, ja eriti loomad. Allesjäänud, väljasurevad, ametlikult väljasurnud ja need loomad mis hoiti salaja varuks. Kellegil tuli ikka lõpuks isu, aga teineteist ei söödud sest kannibalismi kohta kehtis reegel: mitte süüa inimest, kuna see on ebaeetiline.
Mööda nööri läksin eelmisel nädalal alla ja jõudsin sinna mis oli kunagi mustamäe, enne kui tehti selle kohale suur prügimägi ja enne kui see prügimägi ära sorteeriti ja enne kui maapinna alus osaliselt läbi kaevati ning sõeluti. Leiti igasugu vahvaid asju ja esemeid ja luid ja mälestisi. Kõik see söödi ära, ning samuti ka kogu see prügi mis lahti kaevandati ja ära sorteeriti.
# postitas evert : 3:26 AM
Tellimine: Postitused [Atom]
