pühapäev

Punane.

Brittale.
Punane nupp teeb katkendliku liigutuse, vajutuse protsess ise on kergem kui ma sellele kunagi mõelnud olen. Ta vajub sisse imeliku kergusega, liiga sujuvalt ja õlitatult justkui teda vajutaks keegi iga päev ja kogu aeg, tunnis vähemasti paar korda. Aga maailm ei plahvata, ta ei lõpe. Maakera tiirleb edasi ja 24 tunni pärast on sama kellaaeg aga juba järgmisel päeval. Kõik muu seisab. Nagu "pausi" peal, kõik kärbsed õhus omal kohal. Nagu perfektselt läbipaistvas mittetajutavas tarretises - kiusatus on inimestel keelega üle näo tõmmata. Ja vaadata neid lähedalt, suunurkasid ja silma pupille, keha hoiakut ja keelt. Mõne puhul tundub nagu vaataksid neist läbi, et kas nad on ikka päris inimesed. Kas nad ikka on Päris. Kas nad on päris selgroogsed halli nahaga maailma kodanikud keda võib usaldada, teine kord ka kõnetada või siis vahetad lihtsalt mõne idee. Näpistad nende käsivart, ajad juuksed sassi, vaatad lähedalt ja kaugelt, mõne puhul võib-olla isegi imetled. Siis vajutad uuesti punast nuppu ilma et oleksid üldse sekkunud, vaatad kaugusest anonüümselt kuidas ta eemaldub oma rada pidi. Tal on kõva töö oma kübarat kinni hoida sest et tuiskab ja ajaleht lipendab kaenla vahel, mantli hõlmad käivad üle pea, ta vaevu peab tasakaalu ja ta vaevu üldse mõtleb sellele kuhu ta läheb.





<< Avaleht

This page is powered by Blogger. Isn't yours?

Tellimine: Postitused [Atom]