pühapäev
Pöial.
Tal on kollaseks tõmbunud käed. See on ta nahatoon, ilmselt mõnest haigusest. Kissis silmadega vaatab bussis lähedalt, väga-väga lähedalt akende ette kleebitud reklaamiseid. Terved aknad on kaetud ja valgus ei paista neist läbi, ning võimatu on midagi välja lugeda. Niimoodi ta seal seisabki, toetab oma otsaesise vastu neid reklaame ja loeb. Veerib kuidagi tähed kokku, ja selle lausega kui mõned laused juba koos millest saaks arusaadava jutu moodustada, on ta oma peatusest ammu möödas. Jään veel mõneks ajaks bussi ja jälgin teda nalja pärast. Vaatan kuidas ta kirub. Ajab hambad irevile ja trambib jalgu vastu maad midagi omaette pomisedes. Midagi ei saa aru, näib justkui oleks see seosetu mõmin. Siis astub ta ruttu oma kääbusesammusid tehes ukse poole et stop-nuppu vajutada aga esimesel uurimisel justkui nagu poleks seda nuppu kusagil näha. Niimoodi ta otsibki seda stop-nuppu: toetab oma otsaesise mööda bussi haardeposte ja sõidab mööda neid edasi-tagasi ja üles ja alla. Ta kollaseks tõmbunud kätel on kuivanud näpp, vasaku käe pöial - nagu vanaks läinud viiner - krobeline tumepruuni värvi ja tumeda sinakasrohelise küünega, no peaaegu must. Seda ta varjab oma taskus salaja, kuid kui buss mõne äkilise käänaku teeb siis ta toob oma vigase jäseme korraks nähtavale kas et tasakaalu hoida või et kusagil kinni haarata. Buss väga järsult tõmbaski ühe peatuse ette ja pidurdas rohmakalt.
# postitas evert : 2:17 AM
Tellimine: Postitused [Atom]
