yes-no

Kui see päev lõpuks koitis, tundis ta endas siirast avastamisrõõmu, need uksed lõid ta ees valla ja silme ees paistis vabadus ühest tumedast äärest teiseni. Nii kaugele kui ta silmad ulatusid (pole olla lihtne 79-aastane, aeg oli siiski teinud oma töö ja see "avarus" polnud muidugi võrreldav sellega, mis oli see varem, nooruses), oli võimalik tal nüüd minna ja teha kõike seda mida hing ihaldas. Ta oli algul natuke ehmunud olekuga, kõhust ilmselt käis sama "jõnks" läbi kui siis, mil lapsena arstlikku ülevaatusesse minnes, teades, et ilmselgelt saad sa süsti. Sa saad iga asja eest süsti. Konkreetselt. Vihma sajab - sa saad süsti. Päike paistab - sa saad süsti. Sahara kõrbest leiti leetritesse surnud kolmteist laipa - sa saad süsti. Suvaline vaktsiin - manustada süstides. kõht on juba kolm päeva järjest lahti, ilmselt on tegu nende seedimatute seentega selle aasiapärase supi seest ja tõenäoliselt söetabletist piisaks, aga ei, mul on sulle üllatus mis ei üllata sind ilmselt. See on süst. Ja kui sind on juba eelmisel korral samasse kohta süstitud (tavaliselt perse), siis koolikoridori lahustite ja piirituste järele haisevas kabinetis tehakse sinna alati kohe uus kõrvale. Ja keegi kunagi ei tea mis see oli ja mille eest see oli. Ühesõnaga mehikesel lõid selle maailmaavaruse pärast korraks jalad nõrgaks alla nagu äsjakoorunud tibupojal, ning ta otsis tuge ühe elektriposti najalt, mida ta siis hetkeks kallistama jäi. Kõige põhjuseks kaks lõhkamata pommi, mille sünnitas kibestumus, kurbus, pettumus ja peamiselt hirm. Mitte elu hammasrataste vahele jäämine, vaid elust üldse välja jäämine. See tunne, et nagunii millegist asja ei saa oli teda juba varajasest east alates saatnud, et suur laine muudkui tuleb ja tuleb ja jääb lõputult sind uputama, et sul pole mingit pääsu ja oma ihuliikmetega "koera" ujumisest pole pikemas perspektiivis tolku. Et küllap pole mõtet proovidagi, nagunii on tulemus (ükskõik mis see ka poleks) halb ja jama. Et see laine on üks kurja juur, et saatan ise on ta sünnitanud ja ainult selleks, et sind põhja viia, hoida vee all kuni sa enam ei suuda ning tõmbad kopsud sedasamust täis. Küll ma talle näitan, oli ühtäkki otsustatud. Veel samal päeval hangiti kokku vajalikud väetised käsimüügist sularaha eest ning veel nipet-näpet, et kokku panna veel üks pomm. Väike, märkamatu, piisava jõuga. See võis mahtuda igasse suvalisse keskmise suurusega kotti, täiesti pahaaimamatult, ning mahtuski. See mahtus üsna hästi ühte tumerohelisse päevi näinud seljakotti, mis vanamehe seljas astus linnast välja viivasse eelviimasesse liinibussi. Kusagil Lohusalu ja Laulasmaa kandis oli paras koht väljumiseks, täiesti anonüümselt vahetati sohvriga üks "head õhtu jätku" ning vanamees astus bussist välja, männiokste ja kanarbiku lõhna kätte, kuivanud käbide ja sipelgate ja lähedal asuva seenemetsa ja mõnede kuivanud okste, sambliku ja hilissuviste lillede ning taimede lõhna kätte. Sellest kõigest sammus ta mööda, kaval irve näol, ta lükkas kätega oksasi eemale nii et ragises kui ta võsastikust läbi tungis. Vahepeal kuulatades, kas see juba tuleb, ei veel, ning sammus siis toore jõuga edasi, kuniks ta pärale jõudis. Pikemalt mõtlemata sammus ta kohe läbi liiva ja astus vette, plärtsi. Käed taskus tikke otsimas, seljakotist süütenöör väljas, sammus ta otse kõige vastikuma, kõige vägevama ja õeldama - saatana enese lõugade vahele.