teisipäev
Suhkruvesi.
Ma vihkan esmaspäeva õhtuid! See oli täpselt nii. Nagu poleks enam lõhnasid ega maitseid, värve ega erinevat pinda. Kõik on üks virvendav mass, ähmane ja õõtsuv. Sa ei tunne oma käsi ega jalgu sest sa polegi enam enda kehas, sa üritad näiteks teha suud lahti aga sa ei tunne mitte midagi, sul pole suud, sul pole Sind. Sa ei ole Sina.
Ma läksin kohe külmkapi juurde ja testisin kas ma tunnen maitseid, ja Napoleoni kook mida ma hammustasin ei olnudki kook. See polnud ka õhk. See oli nagu dokumentaalfilm mida sa vaatad telerist ja mille vastu pole sul ei sooja ega külma. See oli nagu mingi ähmane mälestus kunagi söödud koogist, mis ei olnudki kook, mis hoopis polnud mitte midagi. Polnud ka enam neid sipelgaid. Mööda käsi ei jooksnud miski. Silme ees ei olnud ka eredaid valgusetäppe, nii tuttavaid muidu et igaühele võiks nime panna. Mul polnud silmegi, olin vana dokumentaalfilm mis ei tekitanud minus endas ei sooja ega külma. Ma nägin ennast nagu kõrgemalt, või eemalt. Nagu palavikus aga nagu ka päriselt. Diivan mu istumise all oli justkui vana dokumentaalfilm mis ei tekitanud minus ei sooja ega külma, nagu ka kass kellele ma tähelepanu pöörata ei suutnud, kuid kes oli oli ilges müramishoos. Läbi udu mäletan et miski küünistas mu jalga, kui külmkapi poole vaarusin. Ma ei kuulnud helisid ja raske oli ennast liigutama sundida, nagu puuduksid mul lihased. Kaks tassi suhkruveega päästsid mu elu võib-olla kindlast surmast. Nagu mingite etapiliste kajadena sattusin viimaks oma kehasse tagasi ja varsti suutsin käsi-jalgu kontrollida, ja hingata normaalselt.
Ma armastan teisipäeva hommikuid! See on täpselt nii. Ma astusin kell 7.21 bussile ja alguses ma ei näinud teda. Seisin akna all ja hoidsin kramplikult torudest kinni millest ikka hoitakse. Mõni peatus oli möödunud, kui taipasin kõrvaklapid pähe panna ja muusikat kuulama hakata, valisin lõdva randmega ja ühe viipega playlistist sektori kuhu juhuslikult oli sattunud mu viimase aja lemmikalbum, muusika mida ma armastan. Lemmik. Seisin siis veel vist minuti või paar, kuni üks proua vabastas mu seljataga istekoha mille hõivasin. Ka siis ei näinud ma veel teda, vahtisin vist enda ette või aknast välja ja "harjutasin trumme" (klopsisin põlvi)
Kui mängima hakkas mu lemmiklugu, siis ma märkasin. Läbi muusika kuidagi ähmaselt, tõenäoliselt lõõtsusun imeliku häälega sest kui mul klapid peas on, siis tunnen et mu hingamine on natuke teine. Silmanurgast, kohe minu kõrval. Nii ilus tüdruk, samuti kõrvaklappidega. Tumedad madalamad saapad, sukad, hele beež lühike mantel ja ilusad poolpikad(?) valged(?) juuksed mida ta ei üritagi varjata. Ta loeb oma õppematerjali, näen mis värvi on ta küüned, millised on ta käed, ta põlved, perfektselt punased huuled, ja süvenenud ilme, ja pilk mis vahepeal mind vastu tabab. Muusika. Ja kui ma püsti tõusin, et ta mööda pääseks (ta oli minust veidi lühem ja noorem), kui meie pilgud kohtusid korraks-mõneks hetkeks siis taipasin ma et ma tunnen teda (kuigi tema mind ei tundnud.) Ma naeratasin talle ning ta naeratas mulle vastu.
Ma läksin kohe külmkapi juurde ja testisin kas ma tunnen maitseid, ja Napoleoni kook mida ma hammustasin ei olnudki kook. See polnud ka õhk. See oli nagu dokumentaalfilm mida sa vaatad telerist ja mille vastu pole sul ei sooja ega külma. See oli nagu mingi ähmane mälestus kunagi söödud koogist, mis ei olnudki kook, mis hoopis polnud mitte midagi. Polnud ka enam neid sipelgaid. Mööda käsi ei jooksnud miski. Silme ees ei olnud ka eredaid valgusetäppe, nii tuttavaid muidu et igaühele võiks nime panna. Mul polnud silmegi, olin vana dokumentaalfilm mis ei tekitanud minus endas ei sooja ega külma. Ma nägin ennast nagu kõrgemalt, või eemalt. Nagu palavikus aga nagu ka päriselt. Diivan mu istumise all oli justkui vana dokumentaalfilm mis ei tekitanud minus ei sooja ega külma, nagu ka kass kellele ma tähelepanu pöörata ei suutnud, kuid kes oli oli ilges müramishoos. Läbi udu mäletan et miski küünistas mu jalga, kui külmkapi poole vaarusin. Ma ei kuulnud helisid ja raske oli ennast liigutama sundida, nagu puuduksid mul lihased. Kaks tassi suhkruveega päästsid mu elu võib-olla kindlast surmast. Nagu mingite etapiliste kajadena sattusin viimaks oma kehasse tagasi ja varsti suutsin käsi-jalgu kontrollida, ja hingata normaalselt.
Ma armastan teisipäeva hommikuid! See on täpselt nii. Ma astusin kell 7.21 bussile ja alguses ma ei näinud teda. Seisin akna all ja hoidsin kramplikult torudest kinni millest ikka hoitakse. Mõni peatus oli möödunud, kui taipasin kõrvaklapid pähe panna ja muusikat kuulama hakata, valisin lõdva randmega ja ühe viipega playlistist sektori kuhu juhuslikult oli sattunud mu viimase aja lemmikalbum, muusika mida ma armastan. Lemmik. Seisin siis veel vist minuti või paar, kuni üks proua vabastas mu seljataga istekoha mille hõivasin. Ka siis ei näinud ma veel teda, vahtisin vist enda ette või aknast välja ja "harjutasin trumme" (klopsisin põlvi)
Kui mängima hakkas mu lemmiklugu, siis ma märkasin. Läbi muusika kuidagi ähmaselt, tõenäoliselt lõõtsusun imeliku häälega sest kui mul klapid peas on, siis tunnen et mu hingamine on natuke teine. Silmanurgast, kohe minu kõrval. Nii ilus tüdruk, samuti kõrvaklappidega. Tumedad madalamad saapad, sukad, hele beež lühike mantel ja ilusad poolpikad(?) valged(?) juuksed mida ta ei üritagi varjata. Ta loeb oma õppematerjali, näen mis värvi on ta küüned, millised on ta käed, ta põlved, perfektselt punased huuled, ja süvenenud ilme, ja pilk mis vahepeal mind vastu tabab. Muusika. Ja kui ma püsti tõusin, et ta mööda pääseks (ta oli minust veidi lühem ja noorem), kui meie pilgud kohtusid korraks-mõneks hetkeks siis taipasin ma et ma tunnen teda (kuigi tema mind ei tundnud.) Ma naeratasin talle ning ta naeratas mulle vastu.
# postitas evert : 9:04 AM
Tellimine: Postitused [Atom]
