reede
Jalgrattamatk.
See pole mingi tavaline jalgrattamatk, vaid elu esimene. 1990ndate alguse Pelgulinn, Tallinn.
Otsustasime ühel päeval Rauliga et homme teeme jalgrattamatka. Olime just näinud mingit muhedat filmi jalgrattasõidust ja loomulikult meil veri kees ja oli vaja minna. Juba homme. Saime hommikul maja ees kokku (Raul elas aadressil Sõle 47A - 19, ehk minu kõrvaltrepikojas ja mul polnud vaja kaugele minna) ning Rauli ema tegi meile hõbepaberi sisse pakitud võileivad kaasa ning saatis noored jalgratturid teele. Panime oma varustuse pakiraami vahele, varustus oli lihtne ja klassikaline: leib, või ja keeduvorst. Nothing fancy. Ei mingit keerulise nimega juustu või kurgi-tomativiile. Meil polnud mitte midagi peale võileibade ja jalgrataste, ent ometi oli meil kõik olemas!
Mäletan seda päeva hästi, kuigi olin sellel hetkel vist alles 6-7aastane. Päike paistis lõõskavalt, pamplipuud lõhnasid ja segunesid sulava asfaltipigi ja värskelt niidetud muru, võilillede ja noorte takjavõsade lõhnaga. Raulil oli päris tugev kõnedefekt ja ta kokutas pidevalt ja eriti siis kui ta närvis või elevuses oli, ning noorena me ei teinudmidagi muud kui olime iga uue asja üle elevuses ja ahmisime seda enda sisse. Kõikjal oli seda segunevat lõhna, mingid kaugemad tuuled tõid natuke Stroomi rannalt mereõhku ja metsamändide lõhna sekka, ning siis läksime suurele rännakule mis heal juhul oli kilomeetri pikkune. Sõitsime "Laine" poe eest läbi, manööverdasime mööda sõiduteeaukudest (kõik tänavavaheteed olid reeglina kulunud, ohtralt lapitud, auklikud ja iga ilmaga porilompe täis) ja panime mööda sirget jalakäijateteed otsejoones kuni "Minski" poeni välja. Seda jalakäijateteed kasutasid ka sõiduautod tihtiligu pikema ringi "lõikamiseks" ja seda igapäevaselt olenemata keelumärkidest, alati pööritati silmi kõigile autojuhtidele aga millegipärast ikka saeti rauasaega kõik tõkkepostid läbi pea-aegu kohe kui nad tekkinud olid.
Kolde puiesteel tegime võileiva-peatuse enamvähem samas kohas kus Rauli isa oma valge autoga aasta hiljem üle katuse käis. Rauli isal oli probleeme alkoholi joomise ja seejärel autorooli istumisega. Ühel päeval jõi ta alkoholi - seejärel istus ta autorooli - ja mingi hetk hiljem sõitis ta autoga Kolde puiestee kurvist välja ja käis autoga üle katuse. Hädavaevu jäi ta ellu ja mingid loetud nädalad või kuud hiljem kui ta piisavalt paranenud oli, tuli ta ja pakkis kõik oma asjad koos mu hea sõbra Rauliga ning Rauli emaga kokku ilma et ma oleksin saanud neile hüvastijätuks head aega öelda - ja kolis minema.
Otsustasime ühel päeval Rauliga et homme teeme jalgrattamatka. Olime just näinud mingit muhedat filmi jalgrattasõidust ja loomulikult meil veri kees ja oli vaja minna. Juba homme. Saime hommikul maja ees kokku (Raul elas aadressil Sõle 47A - 19, ehk minu kõrvaltrepikojas ja mul polnud vaja kaugele minna) ning Rauli ema tegi meile hõbepaberi sisse pakitud võileivad kaasa ning saatis noored jalgratturid teele. Panime oma varustuse pakiraami vahele, varustus oli lihtne ja klassikaline: leib, või ja keeduvorst. Nothing fancy. Ei mingit keerulise nimega juustu või kurgi-tomativiile. Meil polnud mitte midagi peale võileibade ja jalgrataste, ent ometi oli meil kõik olemas!
Mäletan seda päeva hästi, kuigi olin sellel hetkel vist alles 6-7aastane. Päike paistis lõõskavalt, pamplipuud lõhnasid ja segunesid sulava asfaltipigi ja värskelt niidetud muru, võilillede ja noorte takjavõsade lõhnaga. Raulil oli päris tugev kõnedefekt ja ta kokutas pidevalt ja eriti siis kui ta närvis või elevuses oli, ning noorena me ei teinudmidagi muud kui olime iga uue asja üle elevuses ja ahmisime seda enda sisse. Kõikjal oli seda segunevat lõhna, mingid kaugemad tuuled tõid natuke Stroomi rannalt mereõhku ja metsamändide lõhna sekka, ning siis läksime suurele rännakule mis heal juhul oli kilomeetri pikkune. Sõitsime "Laine" poe eest läbi, manööverdasime mööda sõiduteeaukudest (kõik tänavavaheteed olid reeglina kulunud, ohtralt lapitud, auklikud ja iga ilmaga porilompe täis) ja panime mööda sirget jalakäijateteed otsejoones kuni "Minski" poeni välja. Seda jalakäijateteed kasutasid ka sõiduautod tihtiligu pikema ringi "lõikamiseks" ja seda igapäevaselt olenemata keelumärkidest, alati pööritati silmi kõigile autojuhtidele aga millegipärast ikka saeti rauasaega kõik tõkkepostid läbi pea-aegu kohe kui nad tekkinud olid.
Kolde puiesteel tegime võileiva-peatuse enamvähem samas kohas kus Rauli isa oma valge autoga aasta hiljem üle katuse käis. Rauli isal oli probleeme alkoholi joomise ja seejärel autorooli istumisega. Ühel päeval jõi ta alkoholi - seejärel istus ta autorooli - ja mingi hetk hiljem sõitis ta autoga Kolde puiestee kurvist välja ja käis autoga üle katuse. Hädavaevu jäi ta ellu ja mingid loetud nädalad või kuud hiljem kui ta piisavalt paranenud oli, tuli ta ja pakkis kõik oma asjad koos mu hea sõbra Rauliga ning Rauli emaga kokku ilma et ma oleksin saanud neile hüvastijätuks head aega öelda - ja kolis minema.
# postitas evert : 2:13 AM
Tellimine: Postitused [Atom]
