yes-no

Kui me lõpuks suudlesime siis ma tundsin kuidas kõik jäi seisma. Niisama äkki, nagu kõik oli alanud, täpselt sama moodi aga tagurpidijärjekorras. Ma nägin silmanurgast kuidas tuled kustusid. Tuled kustusid ja kõik hõljus. Tänavalaternad õues mattusid pimedusse nagu keegi oleks nad välja lülitand. Üks-haaval plõks - plõks - plõks. Lähemalt kaugemale ja maailmalõpuni välja. Miski ei liikunud enam ja mattuva vaikuse tunne jõudis pähe. Terasest traadid mu kõri ümber tõmbusid eemale, okas kurgus oli kadunud, ning sõrmeotsad surisesid. Ja kõik hõljus. Päev hakkas tagurpidi liikuma, päike tekitas loojumisevarje aga muutus eredamaks. Ja kõik hõljus, lehed hõljusid, prügikonteinerite rattad tõusid mängleva kergusega õhku, ajalehed pudenesid postkastist välja. See kihisev tunne mu sees justkui liblikad otsiksid väljapääsu, varbaotstest kuni kõrvadeni.

Ja kõik hõljus, ning maa värises, ja vihma sadas, ja tuul undas aknapraost sisse. Õuekülm libises aknalaualt alla ja liikus mööda põrandat vastu meie jalgu ning kõditas kanda.
Mitte keegi ei tunne selliseid asju nii nagu mina, nad ei saa pihta. Nad panevad akna kinni või mässivad ennast teki sisse, võtavad fööni voodisse ja urisevad kurjalt. Nad kraadivad omal palavikku seni kuni see tulebki, ning võtavad tablette et ennast ravida. Nad lähevad sõna otseses mõttes arsti jutule et endale haiguseid kerjata. "Mis mulle täna, kas leetrid? On see äkki mõni SUGUHAIGUS? Ma tunnen ennast imelikult, pange mind nädalateks palatisse aga võtke mult see ära, ma palun!" Ja arst võtab taskust peotäie tablette ja hakkab pominal haigust ennustama nagu oleks see loterii. See ei ole loterii. Need on tunded mida sa tunned kui sa elad, ja kui sa neid ei tunne siis see ei olegi elu. Ja mitte miski ei hõlju, laternad ei kustu, ajalehed jäävad postkasti ja tuul ei tulegi akna vahelt meie jalgu kõdistama.