yes-no

Kuna kirjutan siia asju, mida on vaja süsteemist välja saada, nagu näiteks mõned veidrad uitmõtted, unenäod, väljamõeldised ja tõestijuhtunud lood, siis seoses hiljuti juhtunud eluetapiga panen veel ühe asja kirja. Kuu aega tagasi eile juhtus minuga nii, et jätsin suitsetamise maha. Harvendasin seda juba enne aga Oliver Chesleriga kohtudes ei saanud ma olla ebaviisakas ja kui ta, suur maailmakuulus artist ja techno-legend, mulle suitsu pakkus, võtsin selle vastu - enne seda polnud ma suitsetanud juba nädala jagu, aga vahel harva libises kusagilt mõni pakk ikkagi ligi. Iga tankla müüb neid 24/7 ja Tallinnas elades eriti öösel töölt koju sõites hakkavad need hästi silma. Tookord Rotermannis, kus ta meie festivali ajal elas (niipalju, kui elas), tibutas õues vihma ja olime just kolmekesi tema imepäraselt nõtke naisega lõunatanud kui kusagilt jõudis kätte suitsetamise hetk. Millal inimene ikkagi valib, mida ta teeb? Kuidas ta seda ajastab ja kuidas ta sellega näib, mismoodi ja kus ja millal? See kõik on oluline. Minus sai sel hetkel midagi võitu, selles tegevuses on muidugi palju ennastsalgavat, ennasthävitavat kui ka romantilist. Oli tore temalt üks sigaret vastu võtta ja vihma eest varjus see omale sisse suitsetada, nagu mingilmääral sõpruse märgiks. Muidugi ütlesin ka talle, et olen just maha jätmas.... ah, aga olgu! Kõlab nagu väljamõeldis aga tema idee oli hiljem, et jätame mõlemad suitsetamise maha ja teeme alles siis järgmise sigareti, kui jälle kohtume. Talle tegi see võib-olla nalja, aga minu jaoks oli see pakt. Tore idee, armas mõte, mille ma ka realiseerisin. Aga see vihmas suitsetamine meenutas mulle ühe vanema loo meelde, millest alguses tahtsingi jutustada. Ma ei leia end suitsetamas tavaliselt eriti ilusa ilmaga, ma ei suuda suitsu suule panna näiteks palava päikese käes - mind ajab see oksele. Mu sõprade seas on erandeid, näiteks Kadri S on mulle korduvalt uneledes maininud, et just SIIS on suitsetamine tema jaoks teema, et milleks vastiku ilmaga ennast selliste asjadega silmitsi panna. Aga mulle meeldib vihm, torm, tuul, talv... eriti äike. Vähemalt peab olema õues tun-du-valt jahedam kui ma oma kehatemperatuur, et suitsetamine mulle midagi pakuks. Selles on midagi, kui sa oled pooleldi hoovihma eest märgade jalgadega varjus ja tõmbad suitsu kui samal ajal kusagil ülepinge all mõni vimvaveetoru lõhkeb võipragude vahelt vett läbi purskab. Selles on mingi oma võlu, see kõik genereerib kuidagi mõnusaid mõtteid. Ja samas on tunne, et on toimumas midagi ebatavalist. Ühel õhtul, 13. detsembril 2013, kui ma elasin Lauteri tn 8 majas, mille sissepääs oli Lembitu pargi poolt ja aknad Lauteri tänava kohal neljandal korrusel, olin keskmisest lõbusamas olekus, kui millalgi öö ja hommiku vahel tammusin kodusuunas. See polnud sugugi mu tavaline marsruut, vaid kerge põike ja ringiga, ühesõnaga mitte kõige otsem tee. Küllap tahtsin koju jõudmist venitada või vähemalt näha kas akendes tuli põleb, või midagi kolmandat. Mu marsruut viis mu kesklinnast Stockmanni keskuse taha mööda Maakri tänava alumist osa üles ja õues oli kohutav tuul, lausa sajandi torm. Ma pidin ikka kõvasti oma riietest kinni hoidma, et need lendu ei paneks. Ja kusagil eespool kostis kohutav kolin, juba sadu meetreid, aga muidugi ma sammusin selle suunas. Jõudes Postimehe maja ja Maakri 36 kõrvale nägin ma kuidas torm pool maja katust mu oma silme all küljest rebis, see oli tollal tegutsenud Massimo restoran (olin seal ühel korral liha söömas käinud, väga hea aga ei midagi erilist - taverini, ehk liharestorani arvestades) mille kohta samal päeval kirjutati ka UUDIS. Kuid see katus ei lennanud lihtsalt minema, vaid, ja tegu oli jõhkralt suure koliseva katuselahmakaga, see kerkis mitu meetrit majast kõrgemale, tegi seal äärmiselt elegantse backflipi (ehk tagurpidisalto?) ja hakkas siis tuule murdudes ilge hooga minu poole suunduma. Ma olin justkui tardunud ja enamgi kindel, et ma saan surma. Peast käis kiirelt veel mõtle läbi, et see kas lõikab mu oma plekise teraga täpselt keskpunkti juurest pooleks või siis äärmisel juhul veidi puusade pealt. Rohkem ma arvutada ja ennetada ei jõudnud, see katus põrkas plaksti vastu maad ja tuli sama suure hooga minu suunas - ma seisin keset teed ja ühel pool mind oli suur kivisein ja teisel poole Posh ilusalongi ja juuksurikoja aknad, millest ma poleks ilmselt suutnud läbi hüpata isegi siis kui ma selle peale oleksin tulnud. Mingi ime kombel, sest ma ei usu kaitseinglitesse, jäi see katus kusagile hoone tänavapoolse ebatasasuse taha seisma. See võis olla mõni trepi osa või kõrgendus, ma ei pannud seda täpselt tähelegi. Õnneks sõudis see plekkkatus niivõrd maa ligi mu poole ja see mu ilmselt päästiski, muidu oleksin ma olnud mingi jupi võrra lühem ja enam kui kindlalt (hea õnne korral) ratastoolis. Kuid juhused langesid kokku teisiti ja ma jäin endale üllatuseks mängust välja. Ma mäletan hästi, et ütlesin suures meelesegaduses tolleke Maakri 36 majale kummardades "aitäh" ja seejärel, kusagile kõrvale tõmbudes läks mulle samuti värisevail kätel suits ette, et ennast korraks rütmist välja viia ja asjadele keskendunult mõelda.