pühapäev

Koer

Elas kord üks kolme jalaga koer. Ei, ta mitte ei sündinud sellisena ega olnud selline algusest peale, vaid õnnetu vigastuse tagajärjel jäi ta kolmikuks. Igal juhul oli see algul juba keskmises eas koerale raske, aga tal oli hästi tubli peremees, kes armastas teda väga ja hoolitses ta eest. Ta oli algul pidevalt koera ligiduses, lohutas teda, ja kui koer õppis esiteks longates, sest see oli ebamugav, kolmel jalal liikuma, siis tema peremees tegi selleks kõik, et protseduur oleks võimalikult valutu ja tore. Ei läinud kuigi kaua aega, kui koer juba iseseisvalt ennast püsti ajas, puudu oli nimelt vasakpoolne esikäpp. Kui ta end püsti ajas siis sealt edasi polnudki pealtnäha enam eriti keeruline ja areng sai päris kena hoo sisse. Algul lühemad ringid ja vaid vajalikud toimetused. Sealt edasi juba pikemad ringid ja lõpuks juba päris suure trajektooriga nuuskimised nii hommikuti kui õhtuti. Ükskord suvel läksid nad randa, oli kena palavavõitu lageda taevaga ilm ja vesi oli meres soe. Koer jooksis vette ja proovis seal isegi ujuda, aga ta peremees teda igaks juhuks liiga sügavale ujuda ei lubanud. Ujumist polnud nad varem proovinud ja samal ajal mõtles peremees, et oleks võinud siiski kusagil naabruses basseini katsetada, kuid koeral paistis kõik tore olevat ja peremees rahunes. Kõige raskem oli koeral hoopis end veest tulles kuivaks raputada, sest tasakaal kippus käest minema ja seal oli vaja kuivatusrätiku abi. Läks umbes aasta aega kuni koer juba täiesti iseseisvalt kõigega hakkama sai, sealjuures eriti jooksmisega. Ka teised koerad ei peljanud teda eriti, vaid pakkusid talle kenasti seltsi ja nuuskisid ta üle nii, et puuduva käpa juurde kauaks peatuma ei jäänud ja ega väljast polnud eriti arugi saada - loomaart oli teinud kena tööd, haava polnud eriti näha, see paranes ruttu ja tüsistusteta ning kõige lõpuks kasvas kenasti karvaseks. Läks veel paar aastat ja peremees unustas vahel isegi äragi miks tema koer teistest erilisem on. Jah, ta oli eriliselt heatahtlik sõbrake, vägagi elurõõmus ja peremehele truu kaaslane, mis siis et kolmik. Läks veel mõni aeg mööda ja tundus, et ka koeral läks meelest ära miks ta eriline on. Jah, ta oli eriliselt heatahtlik sõbrake oma peremehele, eriti rõõmus elu üle ja katsus olla nii truu kui võimalik, vehkis oma saba muudkui siia-sinna ja proovis olla mitte kuri võõraste vastu. Tal oli väga-väga õnnelikke päevi kuni loomuliku surmani välja. LÕPP





<< Avaleht

This page is powered by Blogger. Isn't yours?

Tellimine: Postitused [Atom]