kolmapäev
Hämarrohekas.
Ma istun jälle rongis. Ainukesel istmel kogu vaguni peale. Miks see nii on, ei ole mul aimugi. Mul on nii külm. Akendest paistab ainult kollakas-oranž valgus ja ükskõik kui väga ma midagi näha ei tahaks, sellest aknast näen ma ainult sama värvi sisse paistmas ja ei midagi muud. Kuigi see valgus on ebaühtlane ei näe ma seal mingeid liikumisi. Mitte mingeid siluette ega varje. Ka akendest ei lenda midagi mööda. Tuul ei vilista kusagilt praost. Mitte ühtegi tunnelit. Või posti mis mööda vuhiseks.
Mul on nii külm. Mul on nii külm et ma ei saa ennast eriti liigutadagi. Olen vist alles ärganud. Olen kindlasti maganud liiga kaua, isegi kui seda und on olnud vaid tunnike. See on nagu alajahtumine. Ma tunnen samal ajal kui külm mul on ning seda kui Soe ma Peast olen. Ma võiksin praegu naerma hakata. Või trepist alla kukkuda, kuigi selles vagunis pole treppe. Mul on kange soov suusatada. Noh, see teeks sooja. Parim oleks kuum tee. Või vähemalt kakao. Neetud, ma lepiks leige veega ka. Mul on janu nii kohutavalt suur et sellest valutab mu kurk. Neelata ma ei saa. Valus on isegi mõelda.
Ainult rongi enda sõidu hääli on kuulda. Ärkasin vist selle peale et vedur vilistas. Enam pole ta kordagi seda teinud. Võibolla kuulsin ma seda vilet unes. Võibolla läbi une. Ta oli terav. Mul on nii külm. Aga see peab olema Edeleraudtee rong. Juhul kui teistes rongides pole samasuguseid istmeid. Kunstnahast, helepruunid. Nagu vakstud, nurgad kulunud. Jäigad. Tagumikujälgedega. Elektriraudtee omad on plastikust. Osad on hoopis puust. Osades pole ma sees istunudki. Võin olla praegu kusiganes.
Mu iste on jäine. Lumekristalle täis. Terves vagunis õhk seisab. Aknad on selged. Istun sõidusuunas ja vasakul küljel. Minu seljataha jäävad veel mõned aknad. Mul on pead nii valus pöörata et ma ei näe kas seal võib istmeid olla. Näen kõige rohkem oma paremale küljele. Aknapeegeldusest näen ainult sedasama kollakat kuma. Ei lõhna küll niimoodi nagu keegi mu seljataga istuks. Või kui istubki, ei ole ta suitsetaja. Ega südamehaige. Ning mõnda aega pole ta midagi maitsvat söönud. Ta ei lõhnasta ennast. Ta pole oma riideid just äsja pesust võtnud. Või kui istubki, ei hinga ta. Ma ei kuule et ta süda lööks. Ta võib seal olla, aga kui siis surnuna. Ta võis surra janusse või nälga. Või on ta külmunud, veel rohkem külmunud kui mina. Äkki on ta seal olnud juba päevi. Võibolla nädalaid. Teda enam aidata ei saaks.
Vagunis ei põle muid valgusteid, vaid aknad valgustavad oma isemoodi valgusega. Ma kuulen vaid rataste hääli mis sõidavad üle rööpavahede. "Tõ-tõm-tõ-tõm... tõ-tõm-tõ-tõm." Rong pole vahepeal kordagi peatunud. Ka hoogu aeglustanud mitte. Põrand säreleb sinakalt, seda teeb ka mu jäine iste. Õues võib olla lumi. Kuuskedega. Varsti on vist jõulud. Ma tahaks tunda põlevate küünalde lõhna. Vagun on seest kergelt rohekas. Hämarrohekas. Liitke selle ääred kollakaga ja põrand sinakaga. Kummaline vaatepilt. Mu kõht koriseb.
Üritan jalgu liigutada. Mul õnnestub neid peale pusimise natuke nihutada. Korraks ette, ning siis tagasi. Jäisele maapinnale tekkisid mu jäljed. Ma kraapisin sinna kerged vaod. See näeb tõesti välja nagu väga madal lumi. Rohkem jälgi mu ümber pole. Ma olen siin pidanud olema vähemalt paar tundi, kui mitte rohkem. Kui mitte kõvasti rohkem.
Ma tunnen teravat valu oma näppudes. Alles nüüd tuleb mul pähe külmumise vastu võidelda. Ma oleksin pidanud seda juba varem tegema, mitte siia niimoodi unistama jääma. Mu käed oleksid nagu surnud. Nagu ma oleksin magama jäänud nende peale, mõnikord mul juhtub nii. Neil vaesekestel on kindlasti janu. Üritan neid liigutada. Hõõrun kõigepealt käsi vastamisi, ja kui nad paistavad juba natukene rohkem "elusad," hakkan nendega jalgu hõõruma. Ja rindkeret. Siis nägu. Mõne aja pärast hakkab asi juba tulemusi näitama, ma ise värisen ja samal ajal auran ka. Klaas mu kõrval läheb sellest jäälilli täis. Tunnen ennast juba paremini. Mu silmad valutavad. Peaaegu sama valusasti nagu pea. Nagu ma oleksin ta ära löönud või nagu oleks mulle midagi rasket pähe kukkunud. Aga kui ma seda kätega katsun ei leia ma sealt ühtegi muhku ja haavu veel vähem.
Mul on seljas imelik (ülevalt-alla)triibuline ülikond, mis pole kindlasti minu oma. Mul on välis-rinnataskus punane rätik. Ka oma kingi näeksin ma nagu esimest korda. Ja vest! Ma pole ennem kunagi vesti kandnud, välja arvatud need paar korda tööl. Ja vuntsid? Mis ajast ma need omale kasvatanud olen? Oleks siin vaid mõni peegel, ma tahan oma nägu lähemalt näha, sest et äkki ta ei kuulugi mulle! Tõusen akna alla püsti ja ma tunnen nagu ma poleks seda väga kaua aega teinud. Valu mu põlvedes on kuidagi tuttav, terav ja tuikav. Just selline mis alguses hirmsasti rõhub ja siis vähehaaval järele andma hakkab, kuni lõpuks kaob. Aknast ei paista ikka midagi, pigistan oma näo vastu (külma!) klaasi aga ikka ei. Astun sammu tagasi ja märkan akna kõrval nagi. Selles ripub kübar! Just selline, nagu mu vanaisal kunagi oli. Kitsaste äärtega, tumedat värvi ja tume lint ümber. Esimene äär veidi terav ja natuke rohkem all, tagant poolt on äär keeratud natukene üles. Panen ta omale pähe nagu olekski ta seal alati käinud. Ja siis tuleb mul meelde vaadata tooli taha kas seal istub keegi, ning just hetkel mil ma sellele mõtlen, hakkab rong väga järsult pidurdama. Rööpad vilisevad rataste all nagu neil poleks muud midagi teha, mina kaotan tasakaalu. See on lihtne, kui olla samal ajal nii uimane, nii külmunud ja nii ehmunud. Kukun kõigepealt puusale, siis veeren kõhuli ja libisen vaguni etteotsa, peaga vastu seina. Tunnen hirmsat valu oma peas, aga ma ei jõua enam karjatada või midagi kolmandat teha. Näen kuidas kõik muutub kõigepealt ähmaseks ja siis mustaks. Kaotasin teadvuse. Võibolla et jälle.
Mul on nii külm. Mul on nii külm et ma ei saa ennast eriti liigutadagi. Olen vist alles ärganud. Olen kindlasti maganud liiga kaua, isegi kui seda und on olnud vaid tunnike. See on nagu alajahtumine. Ma tunnen samal ajal kui külm mul on ning seda kui Soe ma Peast olen. Ma võiksin praegu naerma hakata. Või trepist alla kukkuda, kuigi selles vagunis pole treppe. Mul on kange soov suusatada. Noh, see teeks sooja. Parim oleks kuum tee. Või vähemalt kakao. Neetud, ma lepiks leige veega ka. Mul on janu nii kohutavalt suur et sellest valutab mu kurk. Neelata ma ei saa. Valus on isegi mõelda.
Ainult rongi enda sõidu hääli on kuulda. Ärkasin vist selle peale et vedur vilistas. Enam pole ta kordagi seda teinud. Võibolla kuulsin ma seda vilet unes. Võibolla läbi une. Ta oli terav. Mul on nii külm. Aga see peab olema Edeleraudtee rong. Juhul kui teistes rongides pole samasuguseid istmeid. Kunstnahast, helepruunid. Nagu vakstud, nurgad kulunud. Jäigad. Tagumikujälgedega. Elektriraudtee omad on plastikust. Osad on hoopis puust. Osades pole ma sees istunudki. Võin olla praegu kusiganes.
Mu iste on jäine. Lumekristalle täis. Terves vagunis õhk seisab. Aknad on selged. Istun sõidusuunas ja vasakul küljel. Minu seljataha jäävad veel mõned aknad. Mul on pead nii valus pöörata et ma ei näe kas seal võib istmeid olla. Näen kõige rohkem oma paremale küljele. Aknapeegeldusest näen ainult sedasama kollakat kuma. Ei lõhna küll niimoodi nagu keegi mu seljataga istuks. Või kui istubki, ei ole ta suitsetaja. Ega südamehaige. Ning mõnda aega pole ta midagi maitsvat söönud. Ta ei lõhnasta ennast. Ta pole oma riideid just äsja pesust võtnud. Või kui istubki, ei hinga ta. Ma ei kuule et ta süda lööks. Ta võib seal olla, aga kui siis surnuna. Ta võis surra janusse või nälga. Või on ta külmunud, veel rohkem külmunud kui mina. Äkki on ta seal olnud juba päevi. Võibolla nädalaid. Teda enam aidata ei saaks.
Vagunis ei põle muid valgusteid, vaid aknad valgustavad oma isemoodi valgusega. Ma kuulen vaid rataste hääli mis sõidavad üle rööpavahede. "Tõ-tõm-tõ-tõm... tõ-tõm-tõ-tõm." Rong pole vahepeal kordagi peatunud. Ka hoogu aeglustanud mitte. Põrand säreleb sinakalt, seda teeb ka mu jäine iste. Õues võib olla lumi. Kuuskedega. Varsti on vist jõulud. Ma tahaks tunda põlevate küünalde lõhna. Vagun on seest kergelt rohekas. Hämarrohekas. Liitke selle ääred kollakaga ja põrand sinakaga. Kummaline vaatepilt. Mu kõht koriseb.
Üritan jalgu liigutada. Mul õnnestub neid peale pusimise natuke nihutada. Korraks ette, ning siis tagasi. Jäisele maapinnale tekkisid mu jäljed. Ma kraapisin sinna kerged vaod. See näeb tõesti välja nagu väga madal lumi. Rohkem jälgi mu ümber pole. Ma olen siin pidanud olema vähemalt paar tundi, kui mitte rohkem. Kui mitte kõvasti rohkem.
Ma tunnen teravat valu oma näppudes. Alles nüüd tuleb mul pähe külmumise vastu võidelda. Ma oleksin pidanud seda juba varem tegema, mitte siia niimoodi unistama jääma. Mu käed oleksid nagu surnud. Nagu ma oleksin magama jäänud nende peale, mõnikord mul juhtub nii. Neil vaesekestel on kindlasti janu. Üritan neid liigutada. Hõõrun kõigepealt käsi vastamisi, ja kui nad paistavad juba natukene rohkem "elusad," hakkan nendega jalgu hõõruma. Ja rindkeret. Siis nägu. Mõne aja pärast hakkab asi juba tulemusi näitama, ma ise värisen ja samal ajal auran ka. Klaas mu kõrval läheb sellest jäälilli täis. Tunnen ennast juba paremini. Mu silmad valutavad. Peaaegu sama valusasti nagu pea. Nagu ma oleksin ta ära löönud või nagu oleks mulle midagi rasket pähe kukkunud. Aga kui ma seda kätega katsun ei leia ma sealt ühtegi muhku ja haavu veel vähem.
Mul on seljas imelik (ülevalt-alla)triibuline ülikond, mis pole kindlasti minu oma. Mul on välis-rinnataskus punane rätik. Ka oma kingi näeksin ma nagu esimest korda. Ja vest! Ma pole ennem kunagi vesti kandnud, välja arvatud need paar korda tööl. Ja vuntsid? Mis ajast ma need omale kasvatanud olen? Oleks siin vaid mõni peegel, ma tahan oma nägu lähemalt näha, sest et äkki ta ei kuulugi mulle! Tõusen akna alla püsti ja ma tunnen nagu ma poleks seda väga kaua aega teinud. Valu mu põlvedes on kuidagi tuttav, terav ja tuikav. Just selline mis alguses hirmsasti rõhub ja siis vähehaaval järele andma hakkab, kuni lõpuks kaob. Aknast ei paista ikka midagi, pigistan oma näo vastu (külma!) klaasi aga ikka ei. Astun sammu tagasi ja märkan akna kõrval nagi. Selles ripub kübar! Just selline, nagu mu vanaisal kunagi oli. Kitsaste äärtega, tumedat värvi ja tume lint ümber. Esimene äär veidi terav ja natuke rohkem all, tagant poolt on äär keeratud natukene üles. Panen ta omale pähe nagu olekski ta seal alati käinud. Ja siis tuleb mul meelde vaadata tooli taha kas seal istub keegi, ning just hetkel mil ma sellele mõtlen, hakkab rong väga järsult pidurdama. Rööpad vilisevad rataste all nagu neil poleks muud midagi teha, mina kaotan tasakaalu. See on lihtne, kui olla samal ajal nii uimane, nii külmunud ja nii ehmunud. Kukun kõigepealt puusale, siis veeren kõhuli ja libisen vaguni etteotsa, peaga vastu seina. Tunnen hirmsat valu oma peas, aga ma ei jõua enam karjatada või midagi kolmandat teha. Näen kuidas kõik muutub kõigepealt ähmaseks ja siis mustaks. Kaotasin teadvuse. Võibolla et jälle.
# postitas evert : 12:47 AM
Tellimine: Postitused [Atom]
