pühapäev
Nähtamatupoiss. (1/3)
Tal on nii meeletult pikk sall. Tema sallis on vist kõiki maailma värve. Alustades kindlasti põhivärvidest ja lõpetades nendega mis ainult Antarktikas tänu müstilistele päikeseloojangutele ja -tõusudele tekivad ja ookeanisügavustes hiiglama suurte silmadega kaladele vaid näha on. Kui ta jookseb, siis tema sall lappab mööda tänavaid ja nende laternaposte. Vastu majanurki ja telefoniputkasid. Kisub maast üles ajalehest väljakratsitud lehti ja puude omasid. Lööb vihmaveetorudesse mõlke sisse ja üritab salaja avada aknaid. Ja ta jookseb nii kiiresti, ilma et ta kunagi üldse peatuks. Tal on jalas ketsid ja ta astub plärts! lompidesse või kui tal õnnestub, siis hüppab ta neist viuh! üle. Täiesti helitult. Niimoodi ta jookseb ka, vist ei soovi ta kedagi segada. Kui sa bussipeatuse pingil magaksid, siis vaevu sa teda märkaksid. Sul poleks õrna aimugi. Sa peaksid seda liiva, mida ta oma hooga üles kisub, võibolla kas lihtsalt tuuletõmbeks või näeksid sa läbi une et üks paks kass nurrub sulle vastu jalga. Ja siis naeratad natuke, veidi, suunurgast ja silmanurgast ja läbi kinniste silmade ka. Siis hoiaksid ennast korraks, niimoodi läbi une, seda võiks vabalt sallikohendamiseks pidada, ning naerataksid veelgi sügavamalt. Ja siis, siis sa ehmataksid äkitselt jubedalt, sest tema sall tahab su tooli sinu alt minema kiskuda ja ootepaviljoni su kohalt. Sa kargaksid krapsti istuli ja hõõruksid silmi. Vaataksid enda ümber aga oleks juba hilja sest sall on ammu järgmisesse tänavavahesse vilksanud. Sul jääb üle veel käekella vaadata ja haigutada, võibolla sealsamas ära oodata esimebe buss, või siis kui sul raha on - kutsuda takso. Või minna jala. Mäletad ju küll, järgmisest tänavalt vasakule, just nii. Lasteaiast mööda ja selle suurema maja tagant läbi. Mööda auravast kanalisatsiooniaugust ja hõlmasid kinni hoides mööda neist teistest tuulekoridoridest ka. Ja siis paremale, natuke veel, koolist mööda ja üle sõidutee. Sealt saab majade vahelt lõigata kuni raudteeni ning kui üle jalakäijate silla minna, siis pole enam kaua vaja kõndida. Vasakule poole teed jäävad kastanipuud ja neist tilgub aeglaselt hõljuvaid lehti mis päriselt maha kukkudes teevad õrna krabina. Teisi lehti on seal juba veel ja nad ei pea olema kurvad. Paremale poole jäävad võõrad kahekorruselised majad pigimustade akendega mille taga inimesed magavad. Ja eriti lapsed.
Sa kõnnid päris keset teed, sest on veel väga pime ja keegi ei saa sind seal näha ega torisema hakata. Kui mõni auto tulema peaks, jõuaksid sa vabalt eest ära minna ilma auto alla jäämiseta. Astud päris tee keskel, seal kus on punktiirjooned. Ilma et ise tähele paneksid, loed sa neid. Oled jõudnud kolmekümneni ja siis alustad uuesti. Siis loed kaheteistkümneni ja vahepeal mõtled hoopis muid mõtteid. Siis loed hoopis kuueni ja sind katkestab miski, rohkem sa lugeda ei saa. See vari vilksatab su nina eest läbi, ja sa ise langed ehmatusest kükili. Üritad katta kätega silmi, aga samal ajal mõtled et sellel pole mõtet ning veel rohkem on ta ohtlik, kuna sa oled siiski keset teed. Üritad karjatada, sest sa pole päris kindel mida see vari tähendada võib ja sa kardad et äkki võib sul kellegi teise abi vaja minna, kuid su seest ei tule midagi muud peale ühe kummalise tasase kraaksatuse, sul endalgi on selle üle natuke piinlik. Nüüd loodad sa, pigem loodad sa et keegi sind ei kuulnud ja varjad kätega hoopis oma suu. Vaatad vasaku silma kõige vasakumast äärest kuni parema silma kõige parempoolsema ääreni ja veendunud et kedagi läheduses pole, ning ohkad seejärel hästi vaikselt. Ja oledki juba ennast kogunud, tõused ettevaatlikult püsti ja su silmad on rohkem lahti kui kunagi varem. Kuid sa ei näe kedagi ei lähenemas ega kaugenemas. Mõtled juba, et see võis vabalt viirastus olla, või et äkitselt olid sa võinud vahepeal kõndides tukkuma jääda ilma et isegi sellest aru oleks saanud. Kuid puude alused lehed, mis oleksid pidanud juba ammu maha langenud olema, hõljuvad alles praegu kõik korraga maapinna suunas. Krabinatega. Ja kõrgete postide otsas rippuvad tänavalaternad kõiguvad, kuigi nende majade vahel pole tuule raasugi olnud vähemalt eilsest õhtust saati.
Sa oled küll väsinud, aga kuna sa juba korralikult üles äratatud olid, ärkas sinus uudishimu ka. Ja sa otsustad minna mööda kõikuvate tänavalaternate teed pidi.
Sa kõnnid päris keset teed, sest on veel väga pime ja keegi ei saa sind seal näha ega torisema hakata. Kui mõni auto tulema peaks, jõuaksid sa vabalt eest ära minna ilma auto alla jäämiseta. Astud päris tee keskel, seal kus on punktiirjooned. Ilma et ise tähele paneksid, loed sa neid. Oled jõudnud kolmekümneni ja siis alustad uuesti. Siis loed kaheteistkümneni ja vahepeal mõtled hoopis muid mõtteid. Siis loed hoopis kuueni ja sind katkestab miski, rohkem sa lugeda ei saa. See vari vilksatab su nina eest läbi, ja sa ise langed ehmatusest kükili. Üritad katta kätega silmi, aga samal ajal mõtled et sellel pole mõtet ning veel rohkem on ta ohtlik, kuna sa oled siiski keset teed. Üritad karjatada, sest sa pole päris kindel mida see vari tähendada võib ja sa kardad et äkki võib sul kellegi teise abi vaja minna, kuid su seest ei tule midagi muud peale ühe kummalise tasase kraaksatuse, sul endalgi on selle üle natuke piinlik. Nüüd loodad sa, pigem loodad sa et keegi sind ei kuulnud ja varjad kätega hoopis oma suu. Vaatad vasaku silma kõige vasakumast äärest kuni parema silma kõige parempoolsema ääreni ja veendunud et kedagi läheduses pole, ning ohkad seejärel hästi vaikselt. Ja oledki juba ennast kogunud, tõused ettevaatlikult püsti ja su silmad on rohkem lahti kui kunagi varem. Kuid sa ei näe kedagi ei lähenemas ega kaugenemas. Mõtled juba, et see võis vabalt viirastus olla, või et äkitselt olid sa võinud vahepeal kõndides tukkuma jääda ilma et isegi sellest aru oleks saanud. Kuid puude alused lehed, mis oleksid pidanud juba ammu maha langenud olema, hõljuvad alles praegu kõik korraga maapinna suunas. Krabinatega. Ja kõrgete postide otsas rippuvad tänavalaternad kõiguvad, kuigi nende majade vahel pole tuule raasugi olnud vähemalt eilsest õhtust saati.
Sa oled küll väsinud, aga kuna sa juba korralikult üles äratatud olid, ärkas sinus uudishimu ka. Ja sa otsustad minna mööda kõikuvate tänavalaternate teed pidi.
# postitas evert : 3:55 AM
Tellimine: Postitused [Atom]
