teisipäev
Mustus.
Ta on mõnikord nagu.. kuidas öeldagi? Selline muusika, mis paneb pea valutama, aga siiski ta meeldib sulle? Sa oled teda ju alati kuulanud. Nii tihti oled sa unustanud ennast teda kuulama. Suu lahti, ei teagi milleks. Mööduvad inimesed naeratavad sind nähes, ja sina siis punastad kergelt. Aga ei varja ennast kaua.
Sa oled teda alati kuulanud, mõnikord sa lausa mõtled et kas teistmoodi üldse saaks, ega mäleta sel hetkel enam neid aegu kui sa teda veel ei teadnud. Enne polnud ka põhjust. Polnud paljusi põhjuseid. Ja mõnikord sa isegi ei mõista ennast. Ega situatsiooni. Ennast. Ja pole vajagi. Sest on muusika.
Ja ta naerab. Miks mina niimoodi naerda ei oska, ma soovin väga et mina ka niimoodi naerda oskaks, ma kohe väga tahaks, siis ei oleks mul üldse tunnet nagu mul oleks mured, sest siis ma naeraks. Naeraks, naeraks ja ei teeks mitte midagi muud. Peaaegu iga asja peale. Tunneksin meeletut rõõmu, ma peaksin mõnikord olema lausa selili maapeal pikali ja peksma käte ning jalgadega vastu maad, sest rõõm on nii tohutult liiga suur et seista saaks jalgadel.
Ja ta naerab ikka. Siis, kui möödub kass kes jääb korraks seisma, hiilib, tõstab vasema käpa üles et seda lakkuda ja teebki seda, ja minemarutates astub kogemata lompi. Siis, kui keegi ukse liiga tugevalt kinni paneb, et lausa krohvi peab uksepiida kõrvalt maha sadama, mille peale verandal istuvad inimesed ehmuvad kangesti, kaheks minutiks.. ja siis jutustavad edasi nagu poleks midagi juhtunudki. Siis, kui päike tuleb kole äkitselt pilve tagant välja. Siis, kui kuu on täpselt paksu tamme varjus. Siis, kui bussipeale ruttav mees on täpselt nii kaugel, et ta mahub väljasirutatud pöidla taha ära, kui vaid vasema silmaga vaadata ja parem kinnipigistatud on. Siis, kui auto sees klähvib suletud akna taga taksikoer ja kui mööda kõndiv poiss jääb korraks seisma, et koerale keelt näidata. Siis, kui kohvikust väljuv härra riivab kogemata ettekandjat ja naeratades pilgutab talle silma. Siis, kui esimese korruse aknast paistab korraks, sest tuul viib kardina eest, preili kes seisab peegli ees käed silmadel ja nutab. Siis, kui poe sabas pool tundi seisnud mees avastab kassa juures, et tal on rahakott koju ununenud ning on kangesti ehmunud olemisega, sest kassatädi paistab kuri. Siis, kui kuivanud purskkaevus istuval kahel poisil ja kahel tüdrukul on saanud joogid otsa ja aeg on minna koperdades koju magama. Siis, kui vares ründab tänavalkõndiva proua keemilisi lokke. Siis, kui mahajäetud maja teise korruse aken tuleb äkitselt lahti niisama. Siis, kui näost punane mees jookseb oma noorele naisele järgi ja lubab talle igasugu asju kokku, kaasa arvates seda et ta ei peta teda enam mittekuikunagi. Siis, kui tee läheb pükste peale ümber ja ühest suust kõlab "Oih!" Siis, kui tüdruk näpistab poissi ja poiss ütleb "Aih!" Siis, kui täispressitud bussi peale viimasena tormanud mees jääb poole tagumikuga ukse avhele, kuid sellest mitte väga suurt numbrit tehes põrnitseb ta hoopis enda ees seisva proua tisse. Siis, kui elekter läheb ära ja ma toon välja küünlad ja tikud, mis on tegelikult kohe siinsamas. Siis, kui raamat saab läbi ja lugeja jääb mõneks ajaks mõttesse, toetab oma lõua korraks peopessa, ragistab oma ajusid ja harutab oma mõtteid lahti, ning siis rebib oma üleõlakotist välja uue raamatu. Siis, kui roheline tuli vilgub, vilgub, vilgub ja kollase vahele jättes lööb plaksti! hoopis punase ette, millele järgneb mõnesekundiline pidurivigin ning seejärel plekimurdmisekrägin ning mõned karjed. Siis, kui kell saab täpselt kümne minuti pärast kaks. Siis, kui peopesale potsatab esimene vihmapiisk, mis tundub nii väikene äsja lahtitulnud saapapaela kõrval. Siis, kui tal kogemata välja tulid mõned ideaalsed suitsurõngad. Siis, kui bussijuht ütles "Järgmine peatus "Maisi,"" kuigi see "Maisi" kõlas rohkem nagu "Paiste." Siis, kui parasjagu esineva bändi bassinaisel läks juba teine kitarrikeel katki ja ta tegi õnnetut nägu. Siis, kui väikene poiss lõi pallist mööda sest ta jälgis hoopis kõrvalaias mängivat tüdrukut, kellega ta tahtis tulevikus, kui ta juba suureks on kasvanud, abielluda. Isegi siis naeris ta, kui ta samal ajal magama pidi ja isegi siis, kui ta just oma naeru ära naernud oli.
Aga siis juhtus midagi. Tema naer hakkas vähehaaval kõlama hoopis teistmoodi. Kohe ei olnud seda märgata, aga kui meenutada eelmist päeva, oli see järjest rohkem selge. Järjest vaiksemaks hakkas ta jääma. Ja kui enne olid meie silmad kõikidel samamoodi sinakashallid, siis tema silmad muutusid järjest rohkem ainult hallimateks. Ja silmaalused muutusid üha rohkem ja rohkem tumedaks, kuni ta lõpuks päris halb välja nägi. Ja tema käed, millega ta meile ikka enne pai tegi, nagu kuivasid. Kestendasid ja olid üleni marraskil, lõpuks nii narmendavad, et ta lausa peitis neid erinevate siidirättidega. Aga kui ta vastu valgust oli, sai tema kätest peaaegu läbi näha. Samuti oli ta rättidesse mähkinud oma kaela ja seelikuid ta enam ammu ei kandnud. Huuled kuivasid tal katki ja kondised kortsus käed vaid värisesid. Naerust polnud enam mingit mälestust ja silmad vajusid lohku nagu väga vanal vanainimesel. Ja kui ta nutta üritas, siis ta lihtsalt ei saanud seda teha.
Ühel vaiksel varapäeval, kui mitte ainult minul ei kipitanud sees et ega ta juba täielikult haihtunud pole, läksime me talle külla. Ta elas pisikeses helerohelises majas, minu kõrvaltänaval, mis tema naeruga koos paistis palju elusam ja ilusam. Nüüd oli seal palju tolmu, ja sõiduteel tavalised keksumängivad lapsed vist magasid veel. Haihtunud ta polnud, aga leidsime me ta eest surnuna. Me panime ta pisikesse karpi, nagu kodulooma, sest ta oli nii pisike, ning matsime ta tagahoovi, idapoolse pirnipuu alla, mis tema hoovis vist oli kõige kaunim puu. Või vähemalt sellel hommikul.
Sa oled teda alati kuulanud, mõnikord sa lausa mõtled et kas teistmoodi üldse saaks, ega mäleta sel hetkel enam neid aegu kui sa teda veel ei teadnud. Enne polnud ka põhjust. Polnud paljusi põhjuseid. Ja mõnikord sa isegi ei mõista ennast. Ega situatsiooni. Ennast. Ja pole vajagi. Sest on muusika.
Ja ta naerab. Miks mina niimoodi naerda ei oska, ma soovin väga et mina ka niimoodi naerda oskaks, ma kohe väga tahaks, siis ei oleks mul üldse tunnet nagu mul oleks mured, sest siis ma naeraks. Naeraks, naeraks ja ei teeks mitte midagi muud. Peaaegu iga asja peale. Tunneksin meeletut rõõmu, ma peaksin mõnikord olema lausa selili maapeal pikali ja peksma käte ning jalgadega vastu maad, sest rõõm on nii tohutult liiga suur et seista saaks jalgadel.
Ja ta naerab ikka. Siis, kui möödub kass kes jääb korraks seisma, hiilib, tõstab vasema käpa üles et seda lakkuda ja teebki seda, ja minemarutates astub kogemata lompi. Siis, kui keegi ukse liiga tugevalt kinni paneb, et lausa krohvi peab uksepiida kõrvalt maha sadama, mille peale verandal istuvad inimesed ehmuvad kangesti, kaheks minutiks.. ja siis jutustavad edasi nagu poleks midagi juhtunudki. Siis, kui päike tuleb kole äkitselt pilve tagant välja. Siis, kui kuu on täpselt paksu tamme varjus. Siis, kui bussipeale ruttav mees on täpselt nii kaugel, et ta mahub väljasirutatud pöidla taha ära, kui vaid vasema silmaga vaadata ja parem kinnipigistatud on. Siis, kui auto sees klähvib suletud akna taga taksikoer ja kui mööda kõndiv poiss jääb korraks seisma, et koerale keelt näidata. Siis, kui kohvikust väljuv härra riivab kogemata ettekandjat ja naeratades pilgutab talle silma. Siis, kui esimese korruse aknast paistab korraks, sest tuul viib kardina eest, preili kes seisab peegli ees käed silmadel ja nutab. Siis, kui poe sabas pool tundi seisnud mees avastab kassa juures, et tal on rahakott koju ununenud ning on kangesti ehmunud olemisega, sest kassatädi paistab kuri. Siis, kui kuivanud purskkaevus istuval kahel poisil ja kahel tüdrukul on saanud joogid otsa ja aeg on minna koperdades koju magama. Siis, kui vares ründab tänavalkõndiva proua keemilisi lokke. Siis, kui mahajäetud maja teise korruse aken tuleb äkitselt lahti niisama. Siis, kui näost punane mees jookseb oma noorele naisele järgi ja lubab talle igasugu asju kokku, kaasa arvates seda et ta ei peta teda enam mittekuikunagi. Siis, kui tee läheb pükste peale ümber ja ühest suust kõlab "Oih!" Siis, kui tüdruk näpistab poissi ja poiss ütleb "Aih!" Siis, kui täispressitud bussi peale viimasena tormanud mees jääb poole tagumikuga ukse avhele, kuid sellest mitte väga suurt numbrit tehes põrnitseb ta hoopis enda ees seisva proua tisse. Siis, kui elekter läheb ära ja ma toon välja küünlad ja tikud, mis on tegelikult kohe siinsamas. Siis, kui raamat saab läbi ja lugeja jääb mõneks ajaks mõttesse, toetab oma lõua korraks peopessa, ragistab oma ajusid ja harutab oma mõtteid lahti, ning siis rebib oma üleõlakotist välja uue raamatu. Siis, kui roheline tuli vilgub, vilgub, vilgub ja kollase vahele jättes lööb plaksti! hoopis punase ette, millele järgneb mõnesekundiline pidurivigin ning seejärel plekimurdmisekrägin ning mõned karjed. Siis, kui kell saab täpselt kümne minuti pärast kaks. Siis, kui peopesale potsatab esimene vihmapiisk, mis tundub nii väikene äsja lahtitulnud saapapaela kõrval. Siis, kui tal kogemata välja tulid mõned ideaalsed suitsurõngad. Siis, kui bussijuht ütles "Järgmine peatus "Maisi,"" kuigi see "Maisi" kõlas rohkem nagu "Paiste." Siis, kui parasjagu esineva bändi bassinaisel läks juba teine kitarrikeel katki ja ta tegi õnnetut nägu. Siis, kui väikene poiss lõi pallist mööda sest ta jälgis hoopis kõrvalaias mängivat tüdrukut, kellega ta tahtis tulevikus, kui ta juba suureks on kasvanud, abielluda. Isegi siis naeris ta, kui ta samal ajal magama pidi ja isegi siis, kui ta just oma naeru ära naernud oli.
Aga siis juhtus midagi. Tema naer hakkas vähehaaval kõlama hoopis teistmoodi. Kohe ei olnud seda märgata, aga kui meenutada eelmist päeva, oli see järjest rohkem selge. Järjest vaiksemaks hakkas ta jääma. Ja kui enne olid meie silmad kõikidel samamoodi sinakashallid, siis tema silmad muutusid järjest rohkem ainult hallimateks. Ja silmaalused muutusid üha rohkem ja rohkem tumedaks, kuni ta lõpuks päris halb välja nägi. Ja tema käed, millega ta meile ikka enne pai tegi, nagu kuivasid. Kestendasid ja olid üleni marraskil, lõpuks nii narmendavad, et ta lausa peitis neid erinevate siidirättidega. Aga kui ta vastu valgust oli, sai tema kätest peaaegu läbi näha. Samuti oli ta rättidesse mähkinud oma kaela ja seelikuid ta enam ammu ei kandnud. Huuled kuivasid tal katki ja kondised kortsus käed vaid värisesid. Naerust polnud enam mingit mälestust ja silmad vajusid lohku nagu väga vanal vanainimesel. Ja kui ta nutta üritas, siis ta lihtsalt ei saanud seda teha.
Ühel vaiksel varapäeval, kui mitte ainult minul ei kipitanud sees et ega ta juba täielikult haihtunud pole, läksime me talle külla. Ta elas pisikeses helerohelises majas, minu kõrvaltänaval, mis tema naeruga koos paistis palju elusam ja ilusam. Nüüd oli seal palju tolmu, ja sõiduteel tavalised keksumängivad lapsed vist magasid veel. Haihtunud ta polnud, aga leidsime me ta eest surnuna. Me panime ta pisikesse karpi, nagu kodulooma, sest ta oli nii pisike, ning matsime ta tagahoovi, idapoolse pirnipuu alla, mis tema hoovis vist oli kõige kaunim puu. Või vähemalt sellel hommikul.
# postitas evert : 12:22 PM
Tellimine: Postitused [Atom]
