laupäev
Kolmnurgad.
Mu kätel on, kätel jah. Peopesas on ka mõni ja seal neid just peakski olema, aga eriti on neid randmetel. Ja kaelal on ka. Mu silmade all ja juustes. Vasema kõrva küljes on ka üks, oh ja lõua all. Mu kampsuni varruka küljes ka, mida ma eile kandsin. Kohe haaknõela juures on neid päris mitu. No üle kuue kindlasti. Ja ega neid kohe ei näegi, nad on päris pisikesed. Nii pisikesed et võiks kogemata astuda peale. Nii pisikesed et teisi nii väikseid vist polegi. Kusagil ehk ikka on. Üsna tüütu võib neil olla nii pisike. Ega see vist ei tähendagi midagi head. Aga vähemalt nad on. Mul on tõsiselt hea meel nende üle ja nad ise teevad mulle ka headmeelt, nad on tõesti üks põhjus miks naeratada. Miks täna naeratada, just täna. Naeratada nii, et suu ümber on hästi mitu naerulohku ja silmade ümber on mõned üksikud salakavalad naerukortsud. Ja silmad on täna sinisemad kui eile. Ja selgemad, mõni lausa näeb nende sees õnne, küsib kas ma olen rõõmus või et mis on lahti ja kustkohast tema saaks ka täpselt sama, mis minule nii tegi.
Ma ei tea, kuidas nad nabasse satuvad, aga seal on neid ka. Mõni, kuigi sealt sa mind ju ei kallistanud. Ehk nad rändavad ise, või tassivad neid laiali ööhaldjad samal ajal kui ma magan? Või panidki sa mõne sinna meelega, salaja just siis kui ma parasjagu ei vaadanud. Neid hetki võis ju palju olla, sina oleksid pidanud vaid ühe paraja valima.
Aga sina sätendad alati rohkem. Kui ma silmad kinni panen, siis sa sätendad ka ikka edasi. Sätendad isegi kahe saja kolmekümne kuue aasta pärast, kuigi siis ma võibolla ei mäletaks enam kuidas su hääl kõlab või et mismoodi su juuksed lõhnavad, kuigi üsna võimatu oleks selliseid asju ära unustada. Või et mismoodi ma tunnen ära sinu pai. Sest nad ei lähe kunagi meelest. Ja tänu sinule sätendan nüüd mina natuke ka.
Ma ei tea, kuidas nad nabasse satuvad, aga seal on neid ka. Mõni, kuigi sealt sa mind ju ei kallistanud. Ehk nad rändavad ise, või tassivad neid laiali ööhaldjad samal ajal kui ma magan? Või panidki sa mõne sinna meelega, salaja just siis kui ma parasjagu ei vaadanud. Neid hetki võis ju palju olla, sina oleksid pidanud vaid ühe paraja valima.
Aga sina sätendad alati rohkem. Kui ma silmad kinni panen, siis sa sätendad ka ikka edasi. Sätendad isegi kahe saja kolmekümne kuue aasta pärast, kuigi siis ma võibolla ei mäletaks enam kuidas su hääl kõlab või et mismoodi su juuksed lõhnavad, kuigi üsna võimatu oleks selliseid asju ära unustada. Või et mismoodi ma tunnen ära sinu pai. Sest nad ei lähe kunagi meelest. Ja tänu sinule sätendan nüüd mina natuke ka.
# postitas evert : 7:58 PM
Tellimine: Postitused [Atom]
