kolmapäev
Lusikas.
Ma ootasin kolm ja pool tundi lifti, lõpuks ta tuli. Uksed lõid lartsti! lahti ja nende vahelt kukkus välja kollase soni ja vuntsidega mehike, kellel oli terve liftitäis tapeedirulle turjal. Kõik rullid veeresid oma äranägemise järgi laiali. Ma aitasin tal neid kokku rullida, sest minu majaesisest muruplatsist sai vahepeal varasuve asemel haldjamaailm, vormelirada (kellegi lastetuba, ma loodan) ja hästi imelik sinine lagendik. Mehike tänas mind, aga enne kui ma jõudsin temast mööduda, pilgutas ta mulle silma, just hetkel kui ma lifti astusin. Kehitasin õlgu, vaatasin kuidas ta oma furgooni juurde komberdas, kammisin pead, vaatasin kella, kehitasin veelkord õlgu ja vajutasin liftinuppu. Liftinupud olid seekord tagurpidi, keegi oli nad ära vahetanud. Ma vajutasin number kahte, sest ma teadsin, et minu nupp on kõige ülemine. Ta on peaaegu alati seal.
Laes kõlas klinn! ja uksed läksid krigisedes kinni (ma peake neid vist mõnikord õlitama?) Hetkeks, hästi kiireks hetkeks kustus ära laetuli (vasem,) järgmisel hetkel liikus lift juba ülespoole. Ta sõidab peaaegu alati ülespoole, kui ma just alla ei taha sõita.
Teisel korrusel, kusagil neist viiest korterist, kusagil nendes praadis keegi kotlette ja ma tundsin kuidas mu kõhus linnud üles ärkasid. Suur valge lõi nokaga pisemale vastu kaela ja too kargas ehmatusest küünistega mu kõhuseina külge. Loomulikult nad ei unustanud ära tiibu raputada. Korr-korr. Millal ma viimati sõingi, vist kaks päeva tagasi? Kindlasti oli möödas poolteist päeva, sest esmaspäev oli jäätisepäev. Ja jäätis mulle maitseb. Eriti maasikatükkidega jäätis.
Kolmandas oli pirn läbi, neljandal istus akna all toolil vanamutt kes ootas oma koera. Vist juba mitmendat tundi. See on tavaline, täiesti igapäevane. Kui ta ei oota oma poega omale külla, ootab ta koera. Kui ta ei oota et lapsed õues liiga valjult kisavad, ootab ta koera. Kui ta ei oota pensionit, ootab ta koera. Kui ta ei oota midagi, siis ta magab.
Silmad pisikest tumehalli klähvijat ootamas, vanad kaed täis klaasjassinakad silmad, mis seisavad peaaegu liikumatult kortsude sees. Mõte kõiki teisi auh-loomi ka paitamas, isegi siis paitamas kui nad eest ära jooksevad.
Kui lifti uksed lahti lõid, oleks ma peaaegu naabri kassi laiaks astunud, tal on roheliste silmadega oranz kass. Ta kräunatas korraks, ise vist ehmatas ka, ja liigutas oma paksusid käppasid nii kiiresti kui võimalik. Kui ma oleksin unisem olnud, poleks ma teda võibolla üldse tähele pannudki. Aga tal on liiga kõliseva kellukesega roheline kaelarihm.
Astusin korterisse sisse, esimese asjana tegin akna lahti. Oli üsna umbne.. või palav. (Ma ei saanudki täpselt aru, et kumb. Võimalik et mõlemad korraga, et oleks ausam.) Teise asjana mõtlesin ma süüa, aga ma nägin hoopis läbi akna et rõdul ukerdasid tuvid jälle mu rõdulillede otsas. (Tegelikult pole see neist üldse kena, sest mu rõdutuvid on täitsa pirakad.) Ma tegin hoopis akna lahti ja viskasin tuvisid lusikaga. Lusikas oli juba aknalaua peal, nagu oleks ta seda kõike ette näinud. Kes ta sinna üldse jättis?
Laes kõlas klinn! ja uksed läksid krigisedes kinni (ma peake neid vist mõnikord õlitama?) Hetkeks, hästi kiireks hetkeks kustus ära laetuli (vasem,) järgmisel hetkel liikus lift juba ülespoole. Ta sõidab peaaegu alati ülespoole, kui ma just alla ei taha sõita.
Teisel korrusel, kusagil neist viiest korterist, kusagil nendes praadis keegi kotlette ja ma tundsin kuidas mu kõhus linnud üles ärkasid. Suur valge lõi nokaga pisemale vastu kaela ja too kargas ehmatusest küünistega mu kõhuseina külge. Loomulikult nad ei unustanud ära tiibu raputada. Korr-korr. Millal ma viimati sõingi, vist kaks päeva tagasi? Kindlasti oli möödas poolteist päeva, sest esmaspäev oli jäätisepäev. Ja jäätis mulle maitseb. Eriti maasikatükkidega jäätis.
Kolmandas oli pirn läbi, neljandal istus akna all toolil vanamutt kes ootas oma koera. Vist juba mitmendat tundi. See on tavaline, täiesti igapäevane. Kui ta ei oota oma poega omale külla, ootab ta koera. Kui ta ei oota et lapsed õues liiga valjult kisavad, ootab ta koera. Kui ta ei oota pensionit, ootab ta koera. Kui ta ei oota midagi, siis ta magab.
Silmad pisikest tumehalli klähvijat ootamas, vanad kaed täis klaasjassinakad silmad, mis seisavad peaaegu liikumatult kortsude sees. Mõte kõiki teisi auh-loomi ka paitamas, isegi siis paitamas kui nad eest ära jooksevad.
Kui lifti uksed lahti lõid, oleks ma peaaegu naabri kassi laiaks astunud, tal on roheliste silmadega oranz kass. Ta kräunatas korraks, ise vist ehmatas ka, ja liigutas oma paksusid käppasid nii kiiresti kui võimalik. Kui ma oleksin unisem olnud, poleks ma teda võibolla üldse tähele pannudki. Aga tal on liiga kõliseva kellukesega roheline kaelarihm.
Astusin korterisse sisse, esimese asjana tegin akna lahti. Oli üsna umbne.. või palav. (Ma ei saanudki täpselt aru, et kumb. Võimalik et mõlemad korraga, et oleks ausam.) Teise asjana mõtlesin ma süüa, aga ma nägin hoopis läbi akna et rõdul ukerdasid tuvid jälle mu rõdulillede otsas. (Tegelikult pole see neist üldse kena, sest mu rõdutuvid on täitsa pirakad.) Ma tegin hoopis akna lahti ja viskasin tuvisid lusikaga. Lusikas oli juba aknalaua peal, nagu oleks ta seda kõike ette näinud. Kes ta sinna üldse jättis?
# postitas evert : 4:40 PM
Tellimine: Postitused [Atom]
