esmaspäev
Linnud.
Tee mis tahad, aga nad ei maandu alati väljasirutatud käele. Nad ei tule, kui sa vilistad, kui sa hüüad neid. Nad ei tule kui sa ka vägaväga tahad ja nad ei tule isegi siis, kui sa ilusasti palud. Igaüks ei tule ka peopesalt teri nokkima, nad ei tule su käte vahelt abipalvega kirja võtma kui sa väga aeglaselt sohu vajud, nad ei jää hommikul vakka kui sa siiski lõunani magada tahaks. Nad ei maandu õlale, nad ei lase silitada kõhu alt - neil ei olegi kõhtu - neil on pugu!, nad ei palu sul endale selga ronida et saaks lennata kõrgelekõrgele taeva alla ilma et sealt surnuna alla kukuksid. Isegi, kui sa heinakuhjale maanduksid see sind ei päästaks. Võimalik, et sa ka siis kukuksid natuke mööda.
Aga nad on alati kusagil piilumas, pidevalt ärkvel. Terasest noka skalpellteravad ääred hommikuvalguses läikimas. Punane robotsilm alati terane, alati nende hinges on äng, alati neil on tappev nälg! Alati nad sooviksid ülehelikiirusel lennata läbi su keha, üle tiiva vaadates kuidas su veri neile järgi pritsib, alati sulgkatte maskeeringu all põksub mõni plaan, kui neil just midagi muud pole teha. Torkavad nad sul siis unepealt välja silma või kraabvad küünistega seljatagant, kui sa parasjagu tänaval kõnnid. Kõnnid, tühised mured peas. Kõnnid, hinge sees võõrkeha. Kõnnid ja mõtled et kust saaks suitsu. Kõnnid ja mõtled kellelel veel poleks midagi teha, et saaks koos aega raisata. Et saaks koos lobiseda, et saaks istuda pargipingil, et saaks visata selili murule noormehelt laenatud pintsaku peale ja jälgida pilvede möödumist, vaadata istukil kuidas inimesed mööduvad, oodata millal päev saab otsa et lõpuks ometi tuleks õhtu, et tuleks õhtu vaid kiiremini, et saaks minna magama. Et tuleks uni. Et tuleks vaid uni. Et oleks mugavam oodata järgmise hommikuni.
Aga enne veel, kui sa midagi mõelda jõuad, tulevadki nad juba. Võibolla hiilides ja seljatagant, võibolla tabavad nad just siis ära õige hetke, kui sa isegi enda teadmata sellel pintsakul pikaliolles viis minutit magad. Ilma, et näeksid und. Ilma et ootaksid neid.
Ja nad on su kõhus. Lendavad seal sees nagu otsisksid väljapääsu, teadmata enam kuidas nad sisse pääsesid. Mitte et neil oleks tahtmine välja pääseda. Kordamööda tõusevad lendu, plagistavad tiibadega vastu kõhuseinu, kompavad väljapääsu järele. Ja kui üks maandub, alustab kohe järgmine oma lendu. Teeb maos surmasõlme ja maandub nagu pehmete käppadega kass, kes ei kavatsegi oma küüniseid kasutada, sest ta on liiga hea. Teevad oma tiire, teevad oma lõputuid tiire, kuniks sa viimaks alla annad ja pressid läbi oma söögitoru omale kõhu sisse ühe võileiva või lausa kaks. Vaid siis nad rahunevad, nagu rahuneb su korisev kõht.
Aga nad on alati kusagil piilumas, pidevalt ärkvel. Terasest noka skalpellteravad ääred hommikuvalguses läikimas. Punane robotsilm alati terane, alati nende hinges on äng, alati neil on tappev nälg! Alati nad sooviksid ülehelikiirusel lennata läbi su keha, üle tiiva vaadates kuidas su veri neile järgi pritsib, alati sulgkatte maskeeringu all põksub mõni plaan, kui neil just midagi muud pole teha. Torkavad nad sul siis unepealt välja silma või kraabvad küünistega seljatagant, kui sa parasjagu tänaval kõnnid. Kõnnid, tühised mured peas. Kõnnid, hinge sees võõrkeha. Kõnnid ja mõtled et kust saaks suitsu. Kõnnid ja mõtled kellelel veel poleks midagi teha, et saaks koos aega raisata. Et saaks koos lobiseda, et saaks istuda pargipingil, et saaks visata selili murule noormehelt laenatud pintsaku peale ja jälgida pilvede möödumist, vaadata istukil kuidas inimesed mööduvad, oodata millal päev saab otsa et lõpuks ometi tuleks õhtu, et tuleks õhtu vaid kiiremini, et saaks minna magama. Et tuleks uni. Et tuleks vaid uni. Et oleks mugavam oodata järgmise hommikuni.
Aga enne veel, kui sa midagi mõelda jõuad, tulevadki nad juba. Võibolla hiilides ja seljatagant, võibolla tabavad nad just siis ära õige hetke, kui sa isegi enda teadmata sellel pintsakul pikaliolles viis minutit magad. Ilma, et näeksid und. Ilma et ootaksid neid.
Ja nad on su kõhus. Lendavad seal sees nagu otsisksid väljapääsu, teadmata enam kuidas nad sisse pääsesid. Mitte et neil oleks tahtmine välja pääseda. Kordamööda tõusevad lendu, plagistavad tiibadega vastu kõhuseinu, kompavad väljapääsu järele. Ja kui üks maandub, alustab kohe järgmine oma lendu. Teeb maos surmasõlme ja maandub nagu pehmete käppadega kass, kes ei kavatsegi oma küüniseid kasutada, sest ta on liiga hea. Teevad oma tiire, teevad oma lõputuid tiire, kuniks sa viimaks alla annad ja pressid läbi oma söögitoru omale kõhu sisse ühe võileiva või lausa kaks. Vaid siis nad rahunevad, nagu rahuneb su korisev kõht.
# postitas evert : 4:45 PM
Tellimine: Postitused [Atom]
