laupäev
Ladvaõun.
Täna hommikul, kui ma ärkasin, ei söönud ma midagi. Ma ei pesnud ära hambaid, ma ei kamminud juukseid, ma ei öelnud tere hommikust, ma ei viinud lindudele süüa, ma isegi ei naeratanud. Ma ei vaadanud ennast peeglist, ma ei pannud ennast isegi korralikult riidesse. Tõmbasin jalga püksid, särk jäigi tooli seljatoele. Ülemine nööp tuligi eile ära. Põrandalt leidsin sokid, ühe musta vasema jala oma ja ühe valge, mis oli ka vasema jala oma kuid mis oleks mul paremasse ka täiesti vabalt läinud. Väljusin kodust, vajutasin snepri lukku ja tatsusin trepist alla. Võtmed jäid mul teiste pükste taskusse, telefon sahtlisse. Õnneks märkasin kaasa võtta päikeseprillid, sest väljas paistis särav päike. Taevas olid mõned pilved, pisikesed paigalseisvad pilved. Ka tuult ei olnud. Aga oli soe.
Tänaval polnud kedagi, kell oli veel piisavalt vähe. Nii mõnigi oli juba ärganud, aga siiski veel kümneks minutiks pikali visanud, et uni lõpuni vaadata. Mida osa neist ei tea, on see et kell neid enam ei ärata. Aga nende ülemus teeb seda varsti.
Kõnniteel olid mõned lombid, öösel oli sadanud. Ma teadsin et sadas, sest ma unes nägin vihmasadu. Võibolla ka kuulsin, läbi une. See sadu ajas mind koguaeg taga, ega jätnud rahule. Ta tuli mulle kogu aeg järele, kohe igale poole. Isegi puude alla jooksmisest polnud kasu. Ma astusin lompi, oma palja parempoolse roosaka jalaga. Vesi selles oli natukene jahe. Vee peal kõljus puuleht. Kui ma lombi juurest ära läksin, lendas selle juurde paar tihast. Vist oli neil janu.
Garaazhide taga on kõrgepingeliinid. Kõrgepingeliine ümbritseb madal udu. Udu all on kruusakividest teerajad ja kevadkollakad murulapid. Palja jalaga on kruusale natuke valus astuda, aga sellega harjub päris kiiresti ära.
Siis tuli üks lage väli. Kui sinna õigel ajal sattuda, on seal palju oravaid. Aga kui isegi oravaid pole, on seal ikka üks suur, tõesti väga suur puu. See on ladvaõunapuu ja selle otsa ronida on tükk tegu. All on paljas tüvi, alles natuke kõrgemalt algavad oksad. Aga kui tuul puhub, painduvad okste otsad mõnikord käeulatusse. Nii ma jäingi tuult ootama.
Oodates tuli mul kange uni peale ja ma jäingi korraks magama. Vähemalt ma arvasin et korraks, kuigi kui ma ärkasin oli juba päris hämar. Äratas mind üles vist sisetunne kõhus. Miski nagu koputas, raputas õlgadest ja tegi õrna pai. Võibolla oli see ka tuul. Sest ta puhuski, painutas oksasid, ajas lehti laiali, silitas kõike mida sai, üritas ka läbi puhuda ja kusagil kaugemal, kus ta tugevam oli, seal ta kangutas majadelt katuseid küljest.
Ma tõusin püsti ja haarasin oksast, vinnasin ennast mööda seda üles ja juba istusingi seal, kusagil esimeste okste peal. Aga et päris üles saada, peab ikka muudkui ronima, mõtlesin.
Kusagil keskel, mustkohast juba päris hea vaade oli, oli ka paar päris tihedat kohta millest kuigi lihtsalt mööda ei saanud. Siis proovisingi teiselt poolt, õnneks leidus hõredaid kohti ka. Seal oli ka üks varesepesa, milles emavares sees istus. Ta vaatas mind üsna tigeda pilguga. Kui ta märkas, et ma vist jäängi teda vaatama ega üritagi kõrgemale ronida, lendas ta solvunult minema. Tegi paar tiiru ümber puu ja jäi siis kusagile madalamale oksa peale jälgima. Võibolla kartis vares et ma midagi ta pesast võtan, sest see sisaldas peaaegu kõiki asju mis vähegi särasid. Alates konservikaantest kuni teemantsõrmuste ja pisemate käekelladeni, käevõrudeni, kuldmüntideni ja kommipaberiteni. See kollane silm ei pilkunud ka.
Päris ülevalt oli hea vaade, sealt nägi teisi ladvaõunapuid ka, mis natuke kaugemal kasvasid. Mereni silm ei ulatunud, aga selle kohinat oli kuulda. Oli näha ka vabrikut ja poodi, bussipeatust ja raamatukogu ja kooli. Ja esimesi tööleminevaid inimesi, kes ootas bussi, kes ootas taksot ja kes sai niisama kellegi teisega kokku.
Päris ladva tipus kasvab üks õun. Teised olid vist juba kas alla kukkunud või ära nopitud, kuid vaevalt vares seda tegi. See õun on teistest maitsvam mitte ainult sellepärast et ta nii kõrgel kasvab, kuigi päike paistab talle sinna kõige rohkem peale küll. Ladvaõunad lihtsalt on sellised, olid ennem, on praegu ja homme on nad ka. Nad on küllaltki suured, alati ilma ussiuuristatud aukudeta. Mahlased ja maitsvad.
Sirutasin vasema käe, paremaga hoidsin tuule käes õõtsuvast tüvest kinni, jalad ka ümber puu klammerdunud. Ja siis sikutasin õuna. Pidin uuesti sikutama, et see kätte saada. Ta on siiski ladvaõun.
Kui ma teda hammustada üritasin, hammustasin ma hoopis oma kätt. Vist kogemata, võibolla oli tuul kõiges süüdi. Võibolla olin ise süüdi, sest mul olid silmad kinni. Ma lõin oma hambad kusagile labakäe ja pöidla vahele, kohe päris valusasti, ehmatus ajas karjatama. Ma tegin küll kohe silmad lahti, aga karjatuse ajal olin ma tüvest lahti lasknud. Okstest ma enam kinni ei saanud, nad tulid vist meelega eest ära, mõni veel virutas mulle paar hoopi karistuseks. Või üritas hoopis ladvaõuna püüda aga juhuslikult riivas hoopis mind. Siis läks päike magama ja tuul oma koju.
Tänaval polnud kedagi, kell oli veel piisavalt vähe. Nii mõnigi oli juba ärganud, aga siiski veel kümneks minutiks pikali visanud, et uni lõpuni vaadata. Mida osa neist ei tea, on see et kell neid enam ei ärata. Aga nende ülemus teeb seda varsti.
Kõnniteel olid mõned lombid, öösel oli sadanud. Ma teadsin et sadas, sest ma unes nägin vihmasadu. Võibolla ka kuulsin, läbi une. See sadu ajas mind koguaeg taga, ega jätnud rahule. Ta tuli mulle kogu aeg järele, kohe igale poole. Isegi puude alla jooksmisest polnud kasu. Ma astusin lompi, oma palja parempoolse roosaka jalaga. Vesi selles oli natukene jahe. Vee peal kõljus puuleht. Kui ma lombi juurest ära läksin, lendas selle juurde paar tihast. Vist oli neil janu.
Garaazhide taga on kõrgepingeliinid. Kõrgepingeliine ümbritseb madal udu. Udu all on kruusakividest teerajad ja kevadkollakad murulapid. Palja jalaga on kruusale natuke valus astuda, aga sellega harjub päris kiiresti ära.
Siis tuli üks lage väli. Kui sinna õigel ajal sattuda, on seal palju oravaid. Aga kui isegi oravaid pole, on seal ikka üks suur, tõesti väga suur puu. See on ladvaõunapuu ja selle otsa ronida on tükk tegu. All on paljas tüvi, alles natuke kõrgemalt algavad oksad. Aga kui tuul puhub, painduvad okste otsad mõnikord käeulatusse. Nii ma jäingi tuult ootama.
Oodates tuli mul kange uni peale ja ma jäingi korraks magama. Vähemalt ma arvasin et korraks, kuigi kui ma ärkasin oli juba päris hämar. Äratas mind üles vist sisetunne kõhus. Miski nagu koputas, raputas õlgadest ja tegi õrna pai. Võibolla oli see ka tuul. Sest ta puhuski, painutas oksasid, ajas lehti laiali, silitas kõike mida sai, üritas ka läbi puhuda ja kusagil kaugemal, kus ta tugevam oli, seal ta kangutas majadelt katuseid küljest.
Ma tõusin püsti ja haarasin oksast, vinnasin ennast mööda seda üles ja juba istusingi seal, kusagil esimeste okste peal. Aga et päris üles saada, peab ikka muudkui ronima, mõtlesin.
Kusagil keskel, mustkohast juba päris hea vaade oli, oli ka paar päris tihedat kohta millest kuigi lihtsalt mööda ei saanud. Siis proovisingi teiselt poolt, õnneks leidus hõredaid kohti ka. Seal oli ka üks varesepesa, milles emavares sees istus. Ta vaatas mind üsna tigeda pilguga. Kui ta märkas, et ma vist jäängi teda vaatama ega üritagi kõrgemale ronida, lendas ta solvunult minema. Tegi paar tiiru ümber puu ja jäi siis kusagile madalamale oksa peale jälgima. Võibolla kartis vares et ma midagi ta pesast võtan, sest see sisaldas peaaegu kõiki asju mis vähegi särasid. Alates konservikaantest kuni teemantsõrmuste ja pisemate käekelladeni, käevõrudeni, kuldmüntideni ja kommipaberiteni. See kollane silm ei pilkunud ka.
Päris ülevalt oli hea vaade, sealt nägi teisi ladvaõunapuid ka, mis natuke kaugemal kasvasid. Mereni silm ei ulatunud, aga selle kohinat oli kuulda. Oli näha ka vabrikut ja poodi, bussipeatust ja raamatukogu ja kooli. Ja esimesi tööleminevaid inimesi, kes ootas bussi, kes ootas taksot ja kes sai niisama kellegi teisega kokku.
Päris ladva tipus kasvab üks õun. Teised olid vist juba kas alla kukkunud või ära nopitud, kuid vaevalt vares seda tegi. See õun on teistest maitsvam mitte ainult sellepärast et ta nii kõrgel kasvab, kuigi päike paistab talle sinna kõige rohkem peale küll. Ladvaõunad lihtsalt on sellised, olid ennem, on praegu ja homme on nad ka. Nad on küllaltki suured, alati ilma ussiuuristatud aukudeta. Mahlased ja maitsvad.
Sirutasin vasema käe, paremaga hoidsin tuule käes õõtsuvast tüvest kinni, jalad ka ümber puu klammerdunud. Ja siis sikutasin õuna. Pidin uuesti sikutama, et see kätte saada. Ta on siiski ladvaõun.
Kui ma teda hammustada üritasin, hammustasin ma hoopis oma kätt. Vist kogemata, võibolla oli tuul kõiges süüdi. Võibolla olin ise süüdi, sest mul olid silmad kinni. Ma lõin oma hambad kusagile labakäe ja pöidla vahele, kohe päris valusasti, ehmatus ajas karjatama. Ma tegin küll kohe silmad lahti, aga karjatuse ajal olin ma tüvest lahti lasknud. Okstest ma enam kinni ei saanud, nad tulid vist meelega eest ära, mõni veel virutas mulle paar hoopi karistuseks. Või üritas hoopis ladvaõuna püüda aga juhuslikult riivas hoopis mind. Siis läks päike magama ja tuul oma koju.
# postitas evert : 1:59 PM
Tellimine: Postitused [Atom]
