laupäev
Jääpuru.
Ma olen viimasel ajal palju tööd teinud. Tööd ja mittemidagit ka. Ma olen oodanud bussipeatustes busse, rongijaamades ronge ja trammipeatustes tramme. Ma olen oodanud ka muruplatsidel, aga asjatult. Tulnukaid ei ole vist olemas. Ja kui oleks, miks peaksid nad just minu ära röövima ja endaga kaasa viima?
Ühel päeval ma ootasin hotelli ees midagi. Ma istusin laua taha toolile, ühes viludas nurgas kus väga tuult ei puhunud, ning asusin ootama. Mulle ei meeldi praegu see, kui päike mulle peale paistab. Mu nahk ei ole selleks veel valmis.. ja lumivalge oleks ka hea, kuigi lumivalgest olen ma juba väga kaugel.
Hotelli personal oli igati abivalmis, nad tõid mulle iga kord klaasiga purustatud jääd lauda, kui ma vaid tahtsin.
Hommikul kui veel Teiste jaoks vara oli, sõitis autosid vähem ja hea vaikne oli. Linnud mind segada ei saanud, sest nad hoidsid vist meelega eemale. Purskkaev pritsis koguaeg samamoodi vett õhku, tuul ajas veejuga koguaeg sama moodi eemale. Ainult tasane veesolin ja aeg-ajalt möödaveerevad autod mis tulid eikusagilt ja läksid kusagile mujale, murdsid vaikuse helijuppideks.
Ja siis tuli tipptund. See tähendab inimesi. Inimesi üksinda ja inimesi kahekesi. Ja ka suuremas kambas oli mõnikord neid. Inimesi seljakottidega, käekottidega, kontsakingadega ja üks noorpaar koos valge haleda puudliga.
Habemega mehel, kellel olid mustad viigipüksid jalas ja valge ilma lipsuta särk seljas, tema pea kohal hõljus number kaksteist. Ta tuli kusagilt ja ta suund oli kusagile hotelli sisemusse. Kaks tütarlast, kes arvatavasti tulid kas koolist hästi vara või olid sealt hoopis varvast lasknud, neil hõljus kahe peale pea kohal number seitsekümment kuus. Mitte just palju. Autojuhil, kes purskkaevule poolringi peale tegi ja siis vahepeal autost selleks välja astus, et oma autot imetleda ning seejärel minema sõita, hõljus pea kohal number neliteist. Puudliomanikel hõljus kahe peale peakohal number kuuskümmend. Lühikeste pükstega noormehel, kes kannab plätusid ja samal ajal ka sokke jalas, hõljus pea kohal number kolmkümmend kaheksa. Ta kiirustas vist kusagile lattu. Kolme vanaprouat saatis hõljuv number kuus. Poest tulnud pereema, kellel suits kangesti suus tossas, hõljus peakohal number kakskümmend kolm. Bussipealt tulnud kaksikutest daamid, kellel kaksikute kombel täpselt samasugused riided olid ja kes kordamööda üksteisel seelikut kohendasid, vist bussis istumise pärast, hõljus peakohal kahepeale number üheksa.
Ühel hetkel tuli hotelli baarman ja palus mul lahkuda. Ma ei hakanud tema käest küsima et kus on kirjas reegel, kui kaua keegi kusagil jäävett juua võib, vaid lahkusin ise ka meeleldi. Mulle tulid meelde mu tegemata jäänud kohustused ja ma ei hakanud isegi puiklemise peale mõtlemagi.
Baarmanil hõljus peakohal number kakskümmend, aga tema emal, kes hetk tagasi oma pojale haiglast helistas ja rääkis, et "Nüüd on juba natuke parem. Juba natukene parem ja homme hakkab juba veel parem. Kindla peale hakkab parem. Ja ülehomse kohta oli arst lubanud, et siis peaks juba päris hea olema. Ja et kui nii jätkub, siis ma saan vist varsti välja. Ja ma võin alla tõmmata oma haiglas veedetud suvel. Nüüd peaks kõik korda saama. Ma loodan." Temal hõljus pea kohal number 0,0000034.
Ühel päeval ma ootasin hotelli ees midagi. Ma istusin laua taha toolile, ühes viludas nurgas kus väga tuult ei puhunud, ning asusin ootama. Mulle ei meeldi praegu see, kui päike mulle peale paistab. Mu nahk ei ole selleks veel valmis.. ja lumivalge oleks ka hea, kuigi lumivalgest olen ma juba väga kaugel.
Hotelli personal oli igati abivalmis, nad tõid mulle iga kord klaasiga purustatud jääd lauda, kui ma vaid tahtsin.
Hommikul kui veel Teiste jaoks vara oli, sõitis autosid vähem ja hea vaikne oli. Linnud mind segada ei saanud, sest nad hoidsid vist meelega eemale. Purskkaev pritsis koguaeg samamoodi vett õhku, tuul ajas veejuga koguaeg sama moodi eemale. Ainult tasane veesolin ja aeg-ajalt möödaveerevad autod mis tulid eikusagilt ja läksid kusagile mujale, murdsid vaikuse helijuppideks.
Ja siis tuli tipptund. See tähendab inimesi. Inimesi üksinda ja inimesi kahekesi. Ja ka suuremas kambas oli mõnikord neid. Inimesi seljakottidega, käekottidega, kontsakingadega ja üks noorpaar koos valge haleda puudliga.
Habemega mehel, kellel olid mustad viigipüksid jalas ja valge ilma lipsuta särk seljas, tema pea kohal hõljus number kaksteist. Ta tuli kusagilt ja ta suund oli kusagile hotelli sisemusse. Kaks tütarlast, kes arvatavasti tulid kas koolist hästi vara või olid sealt hoopis varvast lasknud, neil hõljus kahe peale pea kohal number seitsekümment kuus. Mitte just palju. Autojuhil, kes purskkaevule poolringi peale tegi ja siis vahepeal autost selleks välja astus, et oma autot imetleda ning seejärel minema sõita, hõljus pea kohal number neliteist. Puudliomanikel hõljus kahe peale peakohal number kuuskümmend. Lühikeste pükstega noormehel, kes kannab plätusid ja samal ajal ka sokke jalas, hõljus pea kohal number kolmkümmend kaheksa. Ta kiirustas vist kusagile lattu. Kolme vanaprouat saatis hõljuv number kuus. Poest tulnud pereema, kellel suits kangesti suus tossas, hõljus peakohal number kakskümmend kolm. Bussipealt tulnud kaksikutest daamid, kellel kaksikute kombel täpselt samasugused riided olid ja kes kordamööda üksteisel seelikut kohendasid, vist bussis istumise pärast, hõljus peakohal kahepeale number üheksa.
Ühel hetkel tuli hotelli baarman ja palus mul lahkuda. Ma ei hakanud tema käest küsima et kus on kirjas reegel, kui kaua keegi kusagil jäävett juua võib, vaid lahkusin ise ka meeleldi. Mulle tulid meelde mu tegemata jäänud kohustused ja ma ei hakanud isegi puiklemise peale mõtlemagi.
Baarmanil hõljus peakohal number kakskümmend, aga tema emal, kes hetk tagasi oma pojale haiglast helistas ja rääkis, et "Nüüd on juba natuke parem. Juba natukene parem ja homme hakkab juba veel parem. Kindla peale hakkab parem. Ja ülehomse kohta oli arst lubanud, et siis peaks juba päris hea olema. Ja et kui nii jätkub, siis ma saan vist varsti välja. Ja ma võin alla tõmmata oma haiglas veedetud suvel. Nüüd peaks kõik korda saama. Ma loodan." Temal hõljus pea kohal number 0,0000034.
# postitas evert : 11:58 PM
Tellimine: Postitused [Atom]
