reede
Vaikus.
Juhi tagaiste pidi olema terve auto kõige turvalisem koht. Pidi, aga alati ta ei ole. Ei ole ta näiteks siis, kui sinna sisse sõidab külje pealt kamass. Või sinine vedur, kui auto ootab teda rööbastel. Aga raadio mängib. Ja kui mitte raadio, siis üks konkreetne plaat, plaadimängijas.
Mina istun sinu kõrval. Juhi kõrvalistuja seljataga. Me mõlemad oleme seljatagused. Meid mõlemiad hoiab kinni turvavöö. See aheldab meid, muidu me vist läheks ära. Me mõlemad oleme seal, aga me mõlemad vaatame eri suunda. Mina istun juhi kõrvalistme taga ehk siis paremal pool. Sina oled vasemal.
Mitte keegi ei räägi midagi, ka autojuht mitte ega ka tema kõrvalistuja, sest plaadimängijas mängib plaat mida me kõik kuulame. Minu telefon on välja lülitatud, sina ootad aga kõne. Väljas paistab varajane päike ja meil mõlemal on päikeseprillid peas. Õnneks nad on piisavalt tumedad, nende tagune on täielikult varjatud.
Sina vaatad vasemale, mina aga paremale. Kael nagu seisaks ise ega lase pead pöörata. Isegi kui me sõidame läbi tunneli, oleme me nagu vaateaknal passivad plastmassist tüdrukud. Või nagu kaks surnut, kaks kivikuju. Autojuht ju tahavaate peeglist näeb seda. Aga ta ei ütle midagi. Ka kõrvalistuja ei ütle midagi, ja tema vaatab hoopis tunneli laevalgustuse seiklusi armatuurlaual.
Väljume tunnelist, kusagil kaugel ees ootab meid raudtee. Raudtee ja rööbaste vonklemine, ning kurepesa posti otsas, mis on kohe ülekäigu juures.
Vasemal on nüüd pankrannik, all tume külm meri mis paistab sügav. Meri on natuke laines, natuke mässav, mere lõhn tuleb katuseluugi vahelt. Paremal on aasad, aasad täis kadakaid, kusagil kaugemal algab mets. Metsas on loomad. Sina heameelega peataksid auto, jätaksid oma telefoni istmele millele parasjagu helistab su ema, ning hüppaksid merre, laseksid tal ennast võtta. Keegi ei tea, miks. Mina jookseksin kadakate vahele, jookseksin niikaua kuni väsiksin ära. Jookseksin, kuni mu suu täituks verega, jookseksin nii kaua kuni enam ma ei jõuaks.
Sinu käsi on külm, külm nagu on su jalad. Nad on alati nii. Lihtsalt nii nad ongi. Nii nad õhetavad seal ja natuke lõhnavad. Nad paistavad natuke valged, kui silmanurgast piiluda, veidike abitud ka. Minu käed on natuke soojemad. Sinu käsi on peaaegu et minu käe vastas. Nad ongi niimoodi istmel, lihtsalt on. Niimoodi nad sinna nihkusid, kuid käevarred ei suuda neid enam liigutada, tõsta, tõmmata eemale.
Nii nad on, nii võib neid aimata. Nii nad vist peaksidki olema. Sest üks ei saa teisest kinni võtta. Muidu ehk jääkski ta sellest kinni hoidma, kes teab. Ehk ta peaks. Ja ei laseks enam kunagi lahti. Hoiaks, kuni me sõidame rongiteest üle, rong hetk peale meid mööda vuhisemas, hoiaks kuni me sõidaksime, hoiaks kuni me oleme kohal. Hoiaks, kui me peaksime minema autost välja. Ja ei laseks lahti.
Mina istun sinu kõrval. Juhi kõrvalistuja seljataga. Me mõlemad oleme seljatagused. Meid mõlemiad hoiab kinni turvavöö. See aheldab meid, muidu me vist läheks ära. Me mõlemad oleme seal, aga me mõlemad vaatame eri suunda. Mina istun juhi kõrvalistme taga ehk siis paremal pool. Sina oled vasemal.
Mitte keegi ei räägi midagi, ka autojuht mitte ega ka tema kõrvalistuja, sest plaadimängijas mängib plaat mida me kõik kuulame. Minu telefon on välja lülitatud, sina ootad aga kõne. Väljas paistab varajane päike ja meil mõlemal on päikeseprillid peas. Õnneks nad on piisavalt tumedad, nende tagune on täielikult varjatud.
Sina vaatad vasemale, mina aga paremale. Kael nagu seisaks ise ega lase pead pöörata. Isegi kui me sõidame läbi tunneli, oleme me nagu vaateaknal passivad plastmassist tüdrukud. Või nagu kaks surnut, kaks kivikuju. Autojuht ju tahavaate peeglist näeb seda. Aga ta ei ütle midagi. Ka kõrvalistuja ei ütle midagi, ja tema vaatab hoopis tunneli laevalgustuse seiklusi armatuurlaual.
Väljume tunnelist, kusagil kaugel ees ootab meid raudtee. Raudtee ja rööbaste vonklemine, ning kurepesa posti otsas, mis on kohe ülekäigu juures.
Vasemal on nüüd pankrannik, all tume külm meri mis paistab sügav. Meri on natuke laines, natuke mässav, mere lõhn tuleb katuseluugi vahelt. Paremal on aasad, aasad täis kadakaid, kusagil kaugemal algab mets. Metsas on loomad. Sina heameelega peataksid auto, jätaksid oma telefoni istmele millele parasjagu helistab su ema, ning hüppaksid merre, laseksid tal ennast võtta. Keegi ei tea, miks. Mina jookseksin kadakate vahele, jookseksin niikaua kuni väsiksin ära. Jookseksin, kuni mu suu täituks verega, jookseksin nii kaua kuni enam ma ei jõuaks.
Sinu käsi on külm, külm nagu on su jalad. Nad on alati nii. Lihtsalt nii nad ongi. Nii nad õhetavad seal ja natuke lõhnavad. Nad paistavad natuke valged, kui silmanurgast piiluda, veidike abitud ka. Minu käed on natuke soojemad. Sinu käsi on peaaegu et minu käe vastas. Nad ongi niimoodi istmel, lihtsalt on. Niimoodi nad sinna nihkusid, kuid käevarred ei suuda neid enam liigutada, tõsta, tõmmata eemale.
Nii nad on, nii võib neid aimata. Nii nad vist peaksidki olema. Sest üks ei saa teisest kinni võtta. Muidu ehk jääkski ta sellest kinni hoidma, kes teab. Ehk ta peaks. Ja ei laseks enam kunagi lahti. Hoiaks, kuni me sõidame rongiteest üle, rong hetk peale meid mööda vuhisemas, hoiaks kuni me sõidaksime, hoiaks kuni me oleme kohal. Hoiaks, kui me peaksime minema autost välja. Ja ei laseks lahti.
# postitas evert : 1:45 AM
Tellimine: Postitused [Atom]
