esmaspäev
Tee&Kohv.
Ma ei tea miks ta mu nii vara üles ajas, aga ma ärkasin selle peale et telefon helises mu voodi kõrval madalal laual, ja päike oli alles mu aknast sisse paistmas. Õu oli kollane ja lapsed läksid kooli juba, oli varajane aeg, minu jaoks oli, mõned vanemad inimesed olid juba tööl aga mul oli teine vaba päev. Mõned ootasid veel ees, ma polnud veel kindel kuidas ma nad ära sisustan.
Ma võtsin telefoni ja ütlesin sinna sisse halloo, tere hommikust. Ma kuulsin kuidas ta vist turtsatas(, kuidas ta ninast puhus turtsatades telefoni mikrofoni vastu õhku), kui imelik sõna see "turtsatas" on. Ta seljataga köögis said just valmis röstsaiad. Knõks - plõnn. Ta ütles mulle tere siis vastu, peale hetkelist vaikust. Ta vist tahtis mind näha, aga ta küsis hoopis mida ma parasjagu teen, ma vastasin et halloo, et ma räägin telefoniga, ja ta urises selle peale. Ta palus mul tulla kohvikusse kui mul on hetk aega, ja ma mõtlesin et imelik küll, ja ma lubasingi sinna siis minna, ma mõtlesin et mille kurasdi pärast küll kui ma omale pükse jalga tõmbasin.
See oli selline sõidutee äärne kohvik, no teate küll neid, selliseid kus mõned lauad on kohvikuakna all õues, kus toolid on oma nägudega sõiduteepoole, et inimesed saaksid neil istudes vaadata mis tänaval toimub et neil liiga igav ei hakkaks, et nad oma kohvide ees magama ei jääks. Mina tellisin tee. Tema tahtis kohvi, kohvi sigarettidega.
Ta rääkis mulle hullult paljusi asju, no ta ainult laterdas. Ta rääkis mulle igasugu suvalistest asjadest millest ta mõtles ja mõelnud oli ja neist mis keesid tema väikeses peas. Vahepeal ta üritas midagi küsida ka, aga siis ta rääkis jälle minuga edasi, mõnikord ta isegi küsis endalt küsimusi ja seepeale vastas neile. Ta rääkis minuga siis kui see mees vuntsidega läks üle tee ja ehmatas kui auto talle signaali andis, tema kübas kukkus maha ja sai hästi tolmuseks ja sellele mehel oli raske kummardada et oma kübar üles võtta sest tema selg oli haige, ta rääkis siis ka kui ma ei vaadanud talle otsa vaid sleifiga tüdrukut roosas pisitillukeses kleidis kellel oli õhupall käes, ma vaatasin seda tüdrukud ja see tüdruk vaatas hetkeks mind, ta ema hoidis tal teisest käest kinni ja siis juba nad läksidki edasi ja kohe tänavaristist keeras ta vasemale ja oligi kadunud, kõigepealt nemad ja siis õhupall nende järel. Ma istusin niimoodi toolil nagu mul oleks kamakaks kui selle seljatugi otsast rebeneks ja ma nägin välja nagu võinuks ma laulda Oasise nimelises bändis, laulda, või siis mängida mõnda muusikainstrumenti aga selle vahega et ma ei oska vist mitte ühtegi pilli eriti hästi mängida. No igatahes mitte piisavalt hästi. No ja siis tuli postiljon, ta tuli sama nurga tagant välja kuhu taha kadus õhupalliga tüdruk oma emaga, ta tuli otsejoones meie poole ja ta vist naeratas mulle vuntside alt ja peale naeratamist vilksaski ta meist mööda ja läks päris oma teed. Siis ta küsiski et kas ma kuulen teda ka üldse, ja ma vastasin et jah. Ta ei olnud vihane, ta ei saakski olla, ta vist polegi kunagi olnud, ma ei mäleta küll et oleks, ja mul tuli meelde see kord kui ma teda esimest korda nägin, kui ta oli üleni sinise valguse sees, taustaks oli pimedus, ja tema näole paistis punane valgus. Olete ehk näinud kunagi sellist, ma loodan et olete, peate olema, iga inimene kunagi peab. Ta oli, mulle tundus, et ainukene inimene terves ruumis, kuigi tegelikult oli seal ruumis veel inimesi. Aga ma ei näinud kedagi muud. Kohviku ees oli terve hunnik tuvisid, tuvisid ja nende kuhi, kuhjadega tuvisid, neid oli terve maailm.
Ma võtsin telefoni ja ütlesin sinna sisse halloo, tere hommikust. Ma kuulsin kuidas ta vist turtsatas(, kuidas ta ninast puhus turtsatades telefoni mikrofoni vastu õhku), kui imelik sõna see "turtsatas" on. Ta seljataga köögis said just valmis röstsaiad. Knõks - plõnn. Ta ütles mulle tere siis vastu, peale hetkelist vaikust. Ta vist tahtis mind näha, aga ta küsis hoopis mida ma parasjagu teen, ma vastasin et halloo, et ma räägin telefoniga, ja ta urises selle peale. Ta palus mul tulla kohvikusse kui mul on hetk aega, ja ma mõtlesin et imelik küll, ja ma lubasingi sinna siis minna, ma mõtlesin et mille kurasdi pärast küll kui ma omale pükse jalga tõmbasin.
See oli selline sõidutee äärne kohvik, no teate küll neid, selliseid kus mõned lauad on kohvikuakna all õues, kus toolid on oma nägudega sõiduteepoole, et inimesed saaksid neil istudes vaadata mis tänaval toimub et neil liiga igav ei hakkaks, et nad oma kohvide ees magama ei jääks. Mina tellisin tee. Tema tahtis kohvi, kohvi sigarettidega.
Ta rääkis mulle hullult paljusi asju, no ta ainult laterdas. Ta rääkis mulle igasugu suvalistest asjadest millest ta mõtles ja mõelnud oli ja neist mis keesid tema väikeses peas. Vahepeal ta üritas midagi küsida ka, aga siis ta rääkis jälle minuga edasi, mõnikord ta isegi küsis endalt küsimusi ja seepeale vastas neile. Ta rääkis minuga siis kui see mees vuntsidega läks üle tee ja ehmatas kui auto talle signaali andis, tema kübas kukkus maha ja sai hästi tolmuseks ja sellele mehel oli raske kummardada et oma kübar üles võtta sest tema selg oli haige, ta rääkis siis ka kui ma ei vaadanud talle otsa vaid sleifiga tüdrukut roosas pisitillukeses kleidis kellel oli õhupall käes, ma vaatasin seda tüdrukud ja see tüdruk vaatas hetkeks mind, ta ema hoidis tal teisest käest kinni ja siis juba nad läksidki edasi ja kohe tänavaristist keeras ta vasemale ja oligi kadunud, kõigepealt nemad ja siis õhupall nende järel. Ma istusin niimoodi toolil nagu mul oleks kamakaks kui selle seljatugi otsast rebeneks ja ma nägin välja nagu võinuks ma laulda Oasise nimelises bändis, laulda, või siis mängida mõnda muusikainstrumenti aga selle vahega et ma ei oska vist mitte ühtegi pilli eriti hästi mängida. No igatahes mitte piisavalt hästi. No ja siis tuli postiljon, ta tuli sama nurga tagant välja kuhu taha kadus õhupalliga tüdruk oma emaga, ta tuli otsejoones meie poole ja ta vist naeratas mulle vuntside alt ja peale naeratamist vilksaski ta meist mööda ja läks päris oma teed. Siis ta küsiski et kas ma kuulen teda ka üldse, ja ma vastasin et jah. Ta ei olnud vihane, ta ei saakski olla, ta vist polegi kunagi olnud, ma ei mäleta küll et oleks, ja mul tuli meelde see kord kui ma teda esimest korda nägin, kui ta oli üleni sinise valguse sees, taustaks oli pimedus, ja tema näole paistis punane valgus. Olete ehk näinud kunagi sellist, ma loodan et olete, peate olema, iga inimene kunagi peab. Ta oli, mulle tundus, et ainukene inimene terves ruumis, kuigi tegelikult oli seal ruumis veel inimesi. Aga ma ei näinud kedagi muud. Kohviku ees oli terve hunnik tuvisid, tuvisid ja nende kuhi, kuhjadega tuvisid, neid oli terve maailm.
# postitas evert : 2:34 AM
Tellimine: Postitused [Atom]
