pühapäev
Piimahotell.
Ta istub oma esimese korruse sviidis ja ei tule kunagi aknale. Vähemalt pole ma näinud tema kardinaid kunagi liikumas, ja kuna ta õhtuti lampe põlema ei pane, pole näinud ma ka liikuvaid varje. Ta ei käi akna (mida ta kunagi lahti ei tee) peal, ta ei kuula muusikat ja ma ei mõtle selle all seda et muusika peaks kostma mulle läbi seinade ja põrandate teisele korrusele kätte, ta ei tee kohe üldse mitte midagi. Aga ma tean et ta on seal, ja kui ma teda kolmapäeva hommikul hommikusöögilauas selja tagant nägin, teadsin ma kohe et see peab olema tema. Ta lihtsalt istus seal, ja ma ei tea kas ta midagi üldse sõi ka. Ta lihtsalt istus seal ja vahtis enda ette, kuni ta ühel hetkel järsult ümber pööras et vaadata täpselt seda kohta kus ma veel mõni hetk seisin. Ma lihtsalt tardusin ühe posti taha hetkeks, seljaga samal hetkel tema poole, ja kui ma teiselt poolt posti vaatasin et kas ta ikka on seal, ja et kas tema on ikka tema, pööras ta sellel hetkel just oma pead.
Ma ei läinud talle tere ütlema, ma ei läinud "kogemata" tema juurde, võibolla "kogemata" tema käsivart riivates, ja ei öelnud nii muuseas üllatunult et "ooo, sina oled ka siin?" Ma läksin hoopis hotellist välja, keeldusin taksost, astusin tänavale, tundsin vihmapiisku oma õlgadel, ja kõndisin tegelikult peaaegu suvalises suunas kuni õhtuni. Või kui mitte õhtuni, siis vähemalt paar tundi kõndisin ma küll.
Ma tegin ringe tänavatel, keerasin kõige ebaloogilisematest kohtadest paremale ja vasakule, väljusin oma linnajaost, möödusin mingist kahtlasest tööstuskompleksist ja randa nähes keerasin ennast ümber ja läksin siis jälle veidi teist teed. Hommikusöök läks mul meelest, ta läks mul juba ammu ja kohe hommikul meelest, aga õhtustasin ma ühes äärmiselt imelikus pubis mis seestpoolt kubises mulle vaevu õlgadeni ulatuvatest inimestest. Ma palusin küll hommikusööki, aga nad ütlesid mulle et hommikusööki pakutakse vaid hommikul, ja et praegu on juba peaaegu õhtu käes, ja kui ma palusin neil mulle ükskõik mida valmistada selle vahega et see peab olema söögikõlblik, siis nad vastasid mulle et nad võivad mulle muna ja peekonit praadiga küll, ma mainisin muidugi et "see sobib väga hästi, kuid et tegu on siiski klassikalise hommikusöögiga." Nad vastasid mulle selle peale, et ei -ei, et praegu on siiski õhtu, ja et hommikusööki pakutakse a i n u l t hommikuti. Ma ei vaielnud enam edasi, vaid katsusin muudest asjadest mõelda, ja kui nad mulle lõpuks toidu lauda tõid ja kui ma sööma hakkasin, siis tegelikult oli imelik süüa midagi mis pole tehtud piimast.
Hotelli tagasi minnes, ja siis oli juba üsna hämaraks kippunud, möödusin ma Mälulammutustöökojast*. Mälulammutustöökoda asub kohe meie hotelli kõrvaltänaval, ja selle sees põlevad alati kõik tuled, kõik ruumid on patsiente koguaeg täis ja ei teki hetke kui ükski mälulammutamise masin kellegi mälu parasjagu ei lammutaks. Mälulammutustöökoja katusel on kõrge korsten, ning sealt pahvib välja päeval ja ööl, ja üldse pahvib sealt koguaeg välja roosasid aururõngaid. Töökoja uksedki on roosat värvi, ning selle sisemus on täis roosasid ja rohelisi juhtmeid (mõned neist ripuvad lae all väga ohtlikult) mis on kusagil kindlasti ühendatud masinatega, masinad aga inimestega. Mälulammutustöökoja valvelauas istub üks tädi, kes alati mulle naeratab ja mind nimepidi tervitab, ning kes küsib et kuidas mul käsi käib või et kuidas me elame, aga mina teda ei tunne, ja ma ei mäleta et ma teda kusagilt teadma peaksin. Ruumid lõhnavad seal ravimite järele nagu apteekides, ning seda sama lõhna tunnen ma alati kui ma mööda kõrvaltänavaid käin. Mööda ükskõik milliseid kõrvaltänavaid.
Meie hotell on aga valge, valgete seinte ja uste ja lagede ja kardinate ja kõigega. Akendest avanevad kenad vaated ja akende pragude vahelt pressib öösiti sisse mändide lõhna, meil on öörahu millest üsna hästi kinni peetakse ja igal korrusel on koridoris oma televiisor. Kõik on minu vastu viisakad, ja kui ma loozhist küsin et mis homme hommikul süüa pakutakse, siis alati saan ma vastuseks "Piim, hapukoor, kohupiim, piimasupp, kondentspiim ja juust."
Esimesel korrusel on üks uks mille peal seisab number kuus, ja see on uks millele ei koputa ma vist kunagi, ning sellest möödudeski ei tunne ma ennast just kõige kindlamalt. Ma tean et see uks lihtsalt on seal samas kohas koguaeg, kohe trepi juures ja seina küljes, ja et ukse ees on jalamatt ja et ukse sees on lukuauk ja selle kohal ukselink, ning et võibolla see uks ei olegi kunagi lukus - aga kes teab. Ja ma möödun alati sama kiiresti kui lähenen, võibolla hetkeks vaid kuulan väga pingsalt, aga ma ei kuule sealt mitte kunagi et midagi kuulda oleks.
See uks on muidugi valge, ja valge on ka trepp, ning vaip sellel trepil, ning kõik teised asjad koridorides, ja ka mu enda uks on valget värvi. Kõik on liiga valge et tegu oleks lihtsalt ühe hotelliga, mõtlen ma mõnikord. Aga alati kui ma küsin nendelt imelikelt valgete kitlitega inimestelt, et kuskohas ma olen, vastavad nad naeratades et ma olen endiselt samas hotellis.
Ma ei läinud talle tere ütlema, ma ei läinud "kogemata" tema juurde, võibolla "kogemata" tema käsivart riivates, ja ei öelnud nii muuseas üllatunult et "ooo, sina oled ka siin?" Ma läksin hoopis hotellist välja, keeldusin taksost, astusin tänavale, tundsin vihmapiisku oma õlgadel, ja kõndisin tegelikult peaaegu suvalises suunas kuni õhtuni. Või kui mitte õhtuni, siis vähemalt paar tundi kõndisin ma küll.
Ma tegin ringe tänavatel, keerasin kõige ebaloogilisematest kohtadest paremale ja vasakule, väljusin oma linnajaost, möödusin mingist kahtlasest tööstuskompleksist ja randa nähes keerasin ennast ümber ja läksin siis jälle veidi teist teed. Hommikusöök läks mul meelest, ta läks mul juba ammu ja kohe hommikul meelest, aga õhtustasin ma ühes äärmiselt imelikus pubis mis seestpoolt kubises mulle vaevu õlgadeni ulatuvatest inimestest. Ma palusin küll hommikusööki, aga nad ütlesid mulle et hommikusööki pakutakse vaid hommikul, ja et praegu on juba peaaegu õhtu käes, ja kui ma palusin neil mulle ükskõik mida valmistada selle vahega et see peab olema söögikõlblik, siis nad vastasid mulle et nad võivad mulle muna ja peekonit praadiga küll, ma mainisin muidugi et "see sobib väga hästi, kuid et tegu on siiski klassikalise hommikusöögiga." Nad vastasid mulle selle peale, et ei -ei, et praegu on siiski õhtu, ja et hommikusööki pakutakse a i n u l t hommikuti. Ma ei vaielnud enam edasi, vaid katsusin muudest asjadest mõelda, ja kui nad mulle lõpuks toidu lauda tõid ja kui ma sööma hakkasin, siis tegelikult oli imelik süüa midagi mis pole tehtud piimast.
Hotelli tagasi minnes, ja siis oli juba üsna hämaraks kippunud, möödusin ma Mälulammutustöökojast*. Mälulammutustöökoda asub kohe meie hotelli kõrvaltänaval, ja selle sees põlevad alati kõik tuled, kõik ruumid on patsiente koguaeg täis ja ei teki hetke kui ükski mälulammutamise masin kellegi mälu parasjagu ei lammutaks. Mälulammutustöökoja katusel on kõrge korsten, ning sealt pahvib välja päeval ja ööl, ja üldse pahvib sealt koguaeg välja roosasid aururõngaid. Töökoja uksedki on roosat värvi, ning selle sisemus on täis roosasid ja rohelisi juhtmeid (mõned neist ripuvad lae all väga ohtlikult) mis on kusagil kindlasti ühendatud masinatega, masinad aga inimestega. Mälulammutustöökoja valvelauas istub üks tädi, kes alati mulle naeratab ja mind nimepidi tervitab, ning kes küsib et kuidas mul käsi käib või et kuidas me elame, aga mina teda ei tunne, ja ma ei mäleta et ma teda kusagilt teadma peaksin. Ruumid lõhnavad seal ravimite järele nagu apteekides, ning seda sama lõhna tunnen ma alati kui ma mööda kõrvaltänavaid käin. Mööda ükskõik milliseid kõrvaltänavaid.
Meie hotell on aga valge, valgete seinte ja uste ja lagede ja kardinate ja kõigega. Akendest avanevad kenad vaated ja akende pragude vahelt pressib öösiti sisse mändide lõhna, meil on öörahu millest üsna hästi kinni peetakse ja igal korrusel on koridoris oma televiisor. Kõik on minu vastu viisakad, ja kui ma loozhist küsin et mis homme hommikul süüa pakutakse, siis alati saan ma vastuseks "Piim, hapukoor, kohupiim, piimasupp, kondentspiim ja juust."
Esimesel korrusel on üks uks mille peal seisab number kuus, ja see on uks millele ei koputa ma vist kunagi, ning sellest möödudeski ei tunne ma ennast just kõige kindlamalt. Ma tean et see uks lihtsalt on seal samas kohas koguaeg, kohe trepi juures ja seina küljes, ja et ukse ees on jalamatt ja et ukse sees on lukuauk ja selle kohal ukselink, ning et võibolla see uks ei olegi kunagi lukus - aga kes teab. Ja ma möödun alati sama kiiresti kui lähenen, võibolla hetkeks vaid kuulan väga pingsalt, aga ma ei kuule sealt mitte kunagi et midagi kuulda oleks.
See uks on muidugi valge, ja valge on ka trepp, ning vaip sellel trepil, ning kõik teised asjad koridorides, ja ka mu enda uks on valget värvi. Kõik on liiga valge et tegu oleks lihtsalt ühe hotelliga, mõtlen ma mõnikord. Aga alati kui ma küsin nendelt imelikelt valgete kitlitega inimestelt, et kuskohas ma olen, vastavad nad naeratades et ma olen endiselt samas hotellis.
# postitas evert : 12:49 AM
Tellimine: Postitused [Atom]
