pühapäev
Väljamõeldudinimesed.
See oli mu päeva esimene sigaret. Kohvikus, kohviku teisel korrusel, kuigi tegelikult oli see vist hoopis rõdu. Eelmisel õhtul sain ma kingituseks ühe raamatu, aga seda ma pole veel jõudnud lugeda, sirvisin hoopis just äsja ostetud raamatut mille kohta raamatupood mulle helistas. Ma olin üllatunud et see nii kiireti poodi toimetati, see oli nende poolt õudsalt kena.
Keerasin oma paberossi põlve peal kokku ja läksin leti äärde tikke tooma, siis tulin tagasi ja jõin peaaegu ühe sõõmuga oma kokakoola ära, läbi kõrre. Sigarett tossas tuhadoosi äärel. Ja mu klaas läks ümber, plahh! otse kõrvaklappide peale ja sealt edasi mu mantlivarrukasse. Mind see ei häirinud väga, aga pleieri lülitasin ma välja. Jäätükid noppisin klaasi tagasi ja keerasin järgmise lehekülje. Ma lugesin ära paar esimest lauset, ja ma juba taipasin et see raamat, mida ma loen, on väga vägaväga hea. Aga edasi ma ei lugenud, ma ainult sirvisin, tegin nagu loeks aga tegelikult ei lugenud.
Ühel hetkel sai mul millegist kõrini, ja ma pakkisin oma asjad kokku, toppisin ennast mantlisse ja kerisin end salli sisse. Klaasi viisin ära, ja tänasin, ütlesin kõigile nägemist.
Ma ei teadnud veel kuhu ma lähen, aga ma otsustasin jalgsi minna. Kõndisin mööda kitsaid kõrvaltänavaid ja kalpsasin üle lompide, no teate küll neid - peale vihma on nad ju igal pool. Need on nagu need invaliidide kõrvalteed, kui sa pead istuma ratastoolis - kui te olete neid märke tähele pannud postide küljes - et te saaksite kergemini oma sihtpunkti ilma et peaksite ennast reppidest üles ja alla vinnama, et te ei peaks kõõluma üle tänavakivide, minu jaoks olid aga poriloigud need mida ma pidasin oma märkideks, või teejuhtideks kuidas soovite. Mulle meeldis mu teekond, kuigi ma ei teadnud kuhu ma lähen, mulle meeldis see sama palju kui see kui ma panen oma kõrva vastu nurruva kassi kõhtu ja kuulan kuidas ta mulle nurrub, või kui mu käed on külmad kuidas siis mulle meeldib neid soojendada vastu tulist radiaatorit, eriti kui mul on väga külm.
Esimesena nägin ma ühte tüdrukut, pruuniruudulise mantli ja punaste saabastega, ta tundus kuidagi tuttav kuigi ma olen kindel et ma pole teda varem näinud, ta kõndis mööda sama teed, jälgis samu porilompe ja mul oli tunne et tema läheb ka just täpselt sinna kuhu mina minemas olen. Ma jõudsin tema kõrvale, natuke kiirendatud sammudega, ja siis me jäime sama kiiresti kõndima. Ta muidugi märkasin mind, ja selle märgiks tekkis tal korraks naeratus näole. Ma olen kindel, et ma polnud teda varem näinud, aga ta tundus kuidagi tuttav. Kõik ülejäänud oli kuidagi hämmastaval kombel arusaadav - me lihtsalt kõndisime ja kõik, hüppasime üle lompide ja kõik, keerasime samadesse tänavatesse ja kõik, tuul puhus ja kõik. Ja tema kotis oli termos, termos ja kaks kruusi, termose sees oli kuum tee, ja ta pakkus mulle ka. Ma võtsin pakutu muidugi väga meeleldi vastu, vaadates veel korra uuesti et ega ma tead kusagilt ei tea. Et peaks ju teadma, kuigi see peaks olema võimatu. Et ei saa ju olla, et ma ei tea, aga ma ei teadnudki - ja nii oligi. Me kõndisime edasi ja ma ei teadnud teda, ma ei teadnud temast midagi, ma ei teadnud isegi tema nime, aga ma arvan et ta vanus võis olla kusagil minust paar aastat vähem, mis pole tegelikult üldse oluline. Näe jälle lomp, missugune pirakas, mõtlesin.
Äkki jäi ta seisma, ühe punase puumaja ees millel oli kollane suur puust uks ja viis akent tänava poole - esimesel kaks ja teisel kolm, ning siis tuli juba katus. Ta vaatas mind eriti lahke näoga, ja ma naeratasin talle selle pärast. Ta naeratas vastu, ning siis ma andsin talle kruusi tagasi. Ta naeratas uuesti, ja hakkas siis mantlitaskust võtmeid koukima. Siis lukuauku otsima, ning siis ta juba lehvitaski mulle. Ma lehvitasin vastu. Miks ma teda ei tea? Prõmm!, samm, samm.. samm.. vaikus.
Kolm maja edasi ja tänav paremale oli mingisuguse suurema tänava koht. Seal oli kaherealine autotee ja bussipeatus, bussipeatusest edasi olid majad ja siis sealt kohe paremale oli mingi suurem väljak, äkki mõni park kuhu kunagi rajatakse purskkaev, või siis halvemal juhul veel paar maja. Ja seal, pargipingi kõrval, seisis üks kullast hammastega naeratav mees. Kaks pintsakut seljas ja punane sall, mustad suured saapad jalas ja hall pea. Kast tema kõrval maas ja selle ees soni tagurpidi maas.
Ka kobasin oma püksitaskutes ja leidsin paar münti, need (mitte püksid ega nende taskud, vaid mündid) viskasin ma vaikse potsatudega talle mütsi sisse. Ma ei jõudnud ootama hakatagi, mis nüüd saab, kui ta juba kummardus kasti kohale mingitsugust kastinuppu vajutama, ning kohe peale vajutust kostis kastist nii ilge kärin, nagu oleks kõik maailma majakatused mis üldse olemas on, ilge praginaga roostetama hakanud. Siis ta seisis, ilma et oleks mu kohkumist märganud, natuke aega ühe koha peal, seejärel (tema arvates) õige hetke ära tabanud - ajas ta käed laiali ja hakkas samasuguse krääksatusega laulma. See oleks olnud nagu metalli viilimine pigem (koos aeg-ajalt üle tahvli krigisevate küüntega), mitte aga laul.
Ma olin nii ehmunud et ainuke asi mida ma teha suutsin, oli jooksma hakata. Ma jooksin üle pargi, otse üle muru, paar maja edas, siis vasakule, ning veel natuke. Ning edasi joosta polnud enam vaja. Jäin ühe maja ette trepile korraks istuma, ja otse üle tee vastasmajas oli teise korruse akna peal üks roosa maika ja lokirullidega paks naine kes pahvis suitsu. Temal laulutuju polnud, aga märgates vahtivat mind kes ei hakkagi ära minema - ega näe ka piisavalt huvitav välja, tõmbas ta ühel hetkel akna kinni ja leidis et tal pole isegi suitsuisu. Istusin veel natuke, mille ajal mitte ükski inimene ei käinud sellel tänaval - ei kusagil kaugel ega veelvähem minust mööda, istusin seal vist kümme minutit. Istumise ajal tundsin ma kuidas mu kõht järjest tühjemaks jääb, ja mul tuli kange kapsapiruka isu, aga ma olin oma viimase raha tollele roostetavale pargimehele andnud.
Keerasin oma paberossi põlve peal kokku ja läksin leti äärde tikke tooma, siis tulin tagasi ja jõin peaaegu ühe sõõmuga oma kokakoola ära, läbi kõrre. Sigarett tossas tuhadoosi äärel. Ja mu klaas läks ümber, plahh! otse kõrvaklappide peale ja sealt edasi mu mantlivarrukasse. Mind see ei häirinud väga, aga pleieri lülitasin ma välja. Jäätükid noppisin klaasi tagasi ja keerasin järgmise lehekülje. Ma lugesin ära paar esimest lauset, ja ma juba taipasin et see raamat, mida ma loen, on väga vägaväga hea. Aga edasi ma ei lugenud, ma ainult sirvisin, tegin nagu loeks aga tegelikult ei lugenud.
Ühel hetkel sai mul millegist kõrini, ja ma pakkisin oma asjad kokku, toppisin ennast mantlisse ja kerisin end salli sisse. Klaasi viisin ära, ja tänasin, ütlesin kõigile nägemist.
Ma ei teadnud veel kuhu ma lähen, aga ma otsustasin jalgsi minna. Kõndisin mööda kitsaid kõrvaltänavaid ja kalpsasin üle lompide, no teate küll neid - peale vihma on nad ju igal pool. Need on nagu need invaliidide kõrvalteed, kui sa pead istuma ratastoolis - kui te olete neid märke tähele pannud postide küljes - et te saaksite kergemini oma sihtpunkti ilma et peaksite ennast reppidest üles ja alla vinnama, et te ei peaks kõõluma üle tänavakivide, minu jaoks olid aga poriloigud need mida ma pidasin oma märkideks, või teejuhtideks kuidas soovite. Mulle meeldis mu teekond, kuigi ma ei teadnud kuhu ma lähen, mulle meeldis see sama palju kui see kui ma panen oma kõrva vastu nurruva kassi kõhtu ja kuulan kuidas ta mulle nurrub, või kui mu käed on külmad kuidas siis mulle meeldib neid soojendada vastu tulist radiaatorit, eriti kui mul on väga külm.
Esimesena nägin ma ühte tüdrukut, pruuniruudulise mantli ja punaste saabastega, ta tundus kuidagi tuttav kuigi ma olen kindel et ma pole teda varem näinud, ta kõndis mööda sama teed, jälgis samu porilompe ja mul oli tunne et tema läheb ka just täpselt sinna kuhu mina minemas olen. Ma jõudsin tema kõrvale, natuke kiirendatud sammudega, ja siis me jäime sama kiiresti kõndima. Ta muidugi märkasin mind, ja selle märgiks tekkis tal korraks naeratus näole. Ma olen kindel, et ma polnud teda varem näinud, aga ta tundus kuidagi tuttav. Kõik ülejäänud oli kuidagi hämmastaval kombel arusaadav - me lihtsalt kõndisime ja kõik, hüppasime üle lompide ja kõik, keerasime samadesse tänavatesse ja kõik, tuul puhus ja kõik. Ja tema kotis oli termos, termos ja kaks kruusi, termose sees oli kuum tee, ja ta pakkus mulle ka. Ma võtsin pakutu muidugi väga meeleldi vastu, vaadates veel korra uuesti et ega ma tead kusagilt ei tea. Et peaks ju teadma, kuigi see peaks olema võimatu. Et ei saa ju olla, et ma ei tea, aga ma ei teadnudki - ja nii oligi. Me kõndisime edasi ja ma ei teadnud teda, ma ei teadnud temast midagi, ma ei teadnud isegi tema nime, aga ma arvan et ta vanus võis olla kusagil minust paar aastat vähem, mis pole tegelikult üldse oluline. Näe jälle lomp, missugune pirakas, mõtlesin.
Äkki jäi ta seisma, ühe punase puumaja ees millel oli kollane suur puust uks ja viis akent tänava poole - esimesel kaks ja teisel kolm, ning siis tuli juba katus. Ta vaatas mind eriti lahke näoga, ja ma naeratasin talle selle pärast. Ta naeratas vastu, ning siis ma andsin talle kruusi tagasi. Ta naeratas uuesti, ja hakkas siis mantlitaskust võtmeid koukima. Siis lukuauku otsima, ning siis ta juba lehvitaski mulle. Ma lehvitasin vastu. Miks ma teda ei tea? Prõmm!, samm, samm.. samm.. vaikus.
Kolm maja edasi ja tänav paremale oli mingisuguse suurema tänava koht. Seal oli kaherealine autotee ja bussipeatus, bussipeatusest edasi olid majad ja siis sealt kohe paremale oli mingi suurem väljak, äkki mõni park kuhu kunagi rajatakse purskkaev, või siis halvemal juhul veel paar maja. Ja seal, pargipingi kõrval, seisis üks kullast hammastega naeratav mees. Kaks pintsakut seljas ja punane sall, mustad suured saapad jalas ja hall pea. Kast tema kõrval maas ja selle ees soni tagurpidi maas.
Ka kobasin oma püksitaskutes ja leidsin paar münti, need (mitte püksid ega nende taskud, vaid mündid) viskasin ma vaikse potsatudega talle mütsi sisse. Ma ei jõudnud ootama hakatagi, mis nüüd saab, kui ta juba kummardus kasti kohale mingitsugust kastinuppu vajutama, ning kohe peale vajutust kostis kastist nii ilge kärin, nagu oleks kõik maailma majakatused mis üldse olemas on, ilge praginaga roostetama hakanud. Siis ta seisis, ilma et oleks mu kohkumist märganud, natuke aega ühe koha peal, seejärel (tema arvates) õige hetke ära tabanud - ajas ta käed laiali ja hakkas samasuguse krääksatusega laulma. See oleks olnud nagu metalli viilimine pigem (koos aeg-ajalt üle tahvli krigisevate küüntega), mitte aga laul.
Ma olin nii ehmunud et ainuke asi mida ma teha suutsin, oli jooksma hakata. Ma jooksin üle pargi, otse üle muru, paar maja edas, siis vasakule, ning veel natuke. Ning edasi joosta polnud enam vaja. Jäin ühe maja ette trepile korraks istuma, ja otse üle tee vastasmajas oli teise korruse akna peal üks roosa maika ja lokirullidega paks naine kes pahvis suitsu. Temal laulutuju polnud, aga märgates vahtivat mind kes ei hakkagi ära minema - ega näe ka piisavalt huvitav välja, tõmbas ta ühel hetkel akna kinni ja leidis et tal pole isegi suitsuisu. Istusin veel natuke, mille ajal mitte ükski inimene ei käinud sellel tänaval - ei kusagil kaugel ega veelvähem minust mööda, istusin seal vist kümme minutit. Istumise ajal tundsin ma kuidas mu kõht järjest tühjemaks jääb, ja mul tuli kange kapsapiruka isu, aga ma olin oma viimase raha tollele roostetavale pargimehele andnud.
# postitas evert : 9:07 PM
Tellimine: Postitused [Atom]
