kolmapäev
Geegieidea.
Mõnikord on hea näha kedagi, keda kaua aega näinud pole. Ja jälle on igal pool sügis.
Need lehed ja see õhk. Jahe, tuuline, natuke niiske. Helid kostavad teistmoodi, üle pika aja on hinges mõnus kergus. Seegi suvi on möödas, enam ei ole liiga palav. Ja ei ole kiiret. Jälle saab aja maha võtta, keegi ei tülita, keegi ei sega ja keegi ei saa sind keelata. Võid teha mida tahad, terve maailm on ainult sinu päralt. Kõik on natukene uus ja see, millest kogu aeg mõelnud oled, see pole enam nii ähmaste piirjoontega. Jalad on tugevalt vastu maad, see on peamine. Pea ei valuta. Ja sul on motivatsioon. Kui sa ennast puudutad, saad endalt natuke särtsu. Ja kui sa peeglisse vaatad siis sulle meeldib see mida sa sealt näed.
On septembri algus ja mul on uus sall. See on tõesti ideaalne, ma olen omale alati sellist tahtnud. Ta näeb hea välja ja sobib hästi mu nahktagiga. Ja annab sooja. Annab mulle veidigi värve juurde. Sobib hästi mustaga.
Kui ma ärkasin, olin ma puhanud. Üle pika aja sain jälle ennast välja puhata, hea on ärgata teadmisega et sind ei oota ees kohustused. Ja lubadused, mida on raske pidada. Siis lähed vannituppa ja lased vanni vett täis. Samal ajal kui vanni vesi jookseb, hüppad paar korda äkitselt peegli ette ja üritad peegelpilti ehmatada, teed nägusid ja oled kohe päris tobe. Naerad natuke, sasid omal juukseid. Vaatad omale silma sisse ja näed et seal tõepoolest on midagi. Siis teed kavala näo, muigad.. või üritad naeratust peita. Ja paned teekeeduvee keema, otsid riiulist välja ühe oma lemmikraamatutest mille sa juba vannituppa viid ja siis lähed uurid külmkapi sisemust. Seal pole mitte midagi peale kahe porgandi ja ühe purgi kondentspiima, mis on seal tähelepanu oodanud vist juba üle kahe kuu. Jätad ta siiski sinna, küll hiljem viskad ära.
See raamat on huvitav, aga sa ei süvene. Oled vannis ja raamat seisab lahtiselt sinu ees niisama, sul on hoopis kõrvaklapid peas ja su silmad on kinni. Pea all on väike käterätik, et pehmem oleks olla, oled peaaegu suuni vette vajunud ja hingad läbi nina. Vesi läheb lõpuks natuke jahedaks ja sa ei tea mis kell on sest sul pole telefoni kaasas, see on hoopis ühe sinu pintsakute põuetaskus. Kusagil. Kui ta kadunud pole.
Kuivatad ennast ja avastad et lõpuks ometi on su juuksed välja kasvanud, pooleldi märjana näevad nad alati superhead välja, aga nüüd veel eriti. Nad tahavad kindlasti saada natuke tuult. Õues on pilves ilm. Ideaalne.
Valid omale riideid. Selliseid, mis sobiksid su uute kingadega. Jällegi keerutad ennast peegli ees, õnneks keegi sind ei näe. Aga sa ju ei ole edev, ei ole. Eriti. Veidi. Natuke.
Köögi aknast paistab üks sõidutee, selle taga on garaazhid ja nende taga on kõrgepingeliinid. Ja siis veel ühed garaazhid ja siis veel üks tee. Mööda esimest teed sõidab oma motorolleriga su sõbranna, tal on punase triibuga kiiver. Tal on helesinised teksad ja tumeroheline nahktagi, ja tumepruun sall. Su telefon on pruuni pintsaku põuetaskus ja viimane helistatud kõne oligi just sellele sõbrannale. Juba helistadki talle ja palud tal oma maja ette sõita. Ta lubab nelja minuti pärast kohal olla.
Jõuad oma tee lõpuni juua ja juba jõuab sinu maja ette põrin. Rõdult alla vaadates on sinu all pilt rollerist mis seisab trepi ees ja tüdrukust kes istub su trepil ja tõmbab suitsu, samal ajal ootab ta sind. Salvestad pildi mällu ja paned tagi selga. Juba oledki valmis. Sa ei tassi enam paljusid asju kaasas.
Kui sa alla jõuad siis sa saad aru, miks peaks igal tüdrukul, kellel on punased juuksed, olema helesinised teksad mis on just täpselt õigesti kulunud. Ja pruun sall mitu korda ümber kaela. Ja tumeroheline nahktagi.
Sul on jalas kingad mis sobivad ideaalselt su tumesiniste pükstega. Seljas must nahktagi ja selle all valge triiksärk. Ja sul on uus sall, mis annab sulle värve. Peas kõrvaklapid. Midagi muud su peas polegi, sest nii ongi. Ja päikeseprillid on sul ees.
"Ma tahtsin sind tegelikult käbidega visata, aga ma ei leidnud siia tulles teepealt ühtegi käbi. Muide, kuhu me lähme?" kostab. Ma vaatan teda natuke ja siis ütlen tere. Ja veel et mul on kõht natuke tühi ja siis ma seletan talle millegist mis juhtus eile päeval, aga ta ei saanud sellest päriselt aru, aga naeratas mulle ikkagi. Hakkasin juba ütlema, et mul pole õrna aimugi kuhu me minna võiks, aga ta vaatas mind sellise pilguga, et tema teab väga hästi. Minu eest ka.
Sõitsime tund aega jutti, sest ma tahtsin linnast välja saada. Korraks pidime peatuma, sest mina tahtsin plaati jälle alguset peale mängima panna ja tema arvas et peaks paagi täis panema. Siis sõitsime edasi. Pole midagi lõbusamat kui sihitult sõitva rolleri tagaistmel käed lahti olla ja samal ajal muusika ulmemaailma kaduda. Nagu transs. Mingi teine maailm, kuhu saab korraks kaduda. Meelega. Aga mitte jäädavalt, sest mu pleieri akud ei pea üle viie päeva vastu.
Peatusime uuesti, jälle bensiinijaamas. Seal oli mees nagu Ameerika filmist, tunkede ja näruse õlgkübaraga, ta istus trepil paljajalu. Bensiinijaama kõrval oli roheline lagunenud maja. Ma tõusin korraks et jalgu sirutada. Ta tankis jälle rollerit ja tegi samal ajal suitsu, kuigi see oli keelatud. Kiiver peas, hingas tossu sisse ja välja. Siis jälle sisse ja puhus tossu omale kiivrisse mille ta sulgenud oli, ütles "Vaata mind!" ja tegi lolle nägusid. Ma naersin. Mees ei võtnud midagi ette. Ta lihtsalt oli.
Need lehed ja see õhk. Jahe, tuuline, natuke niiske. Helid kostavad teistmoodi, üle pika aja on hinges mõnus kergus. Seegi suvi on möödas, enam ei ole liiga palav. Ja ei ole kiiret. Jälle saab aja maha võtta, keegi ei tülita, keegi ei sega ja keegi ei saa sind keelata. Võid teha mida tahad, terve maailm on ainult sinu päralt. Kõik on natukene uus ja see, millest kogu aeg mõelnud oled, see pole enam nii ähmaste piirjoontega. Jalad on tugevalt vastu maad, see on peamine. Pea ei valuta. Ja sul on motivatsioon. Kui sa ennast puudutad, saad endalt natuke särtsu. Ja kui sa peeglisse vaatad siis sulle meeldib see mida sa sealt näed.
On septembri algus ja mul on uus sall. See on tõesti ideaalne, ma olen omale alati sellist tahtnud. Ta näeb hea välja ja sobib hästi mu nahktagiga. Ja annab sooja. Annab mulle veidigi värve juurde. Sobib hästi mustaga.
Kui ma ärkasin, olin ma puhanud. Üle pika aja sain jälle ennast välja puhata, hea on ärgata teadmisega et sind ei oota ees kohustused. Ja lubadused, mida on raske pidada. Siis lähed vannituppa ja lased vanni vett täis. Samal ajal kui vanni vesi jookseb, hüppad paar korda äkitselt peegli ette ja üritad peegelpilti ehmatada, teed nägusid ja oled kohe päris tobe. Naerad natuke, sasid omal juukseid. Vaatad omale silma sisse ja näed et seal tõepoolest on midagi. Siis teed kavala näo, muigad.. või üritad naeratust peita. Ja paned teekeeduvee keema, otsid riiulist välja ühe oma lemmikraamatutest mille sa juba vannituppa viid ja siis lähed uurid külmkapi sisemust. Seal pole mitte midagi peale kahe porgandi ja ühe purgi kondentspiima, mis on seal tähelepanu oodanud vist juba üle kahe kuu. Jätad ta siiski sinna, küll hiljem viskad ära.
See raamat on huvitav, aga sa ei süvene. Oled vannis ja raamat seisab lahtiselt sinu ees niisama, sul on hoopis kõrvaklapid peas ja su silmad on kinni. Pea all on väike käterätik, et pehmem oleks olla, oled peaaegu suuni vette vajunud ja hingad läbi nina. Vesi läheb lõpuks natuke jahedaks ja sa ei tea mis kell on sest sul pole telefoni kaasas, see on hoopis ühe sinu pintsakute põuetaskus. Kusagil. Kui ta kadunud pole.
Kuivatad ennast ja avastad et lõpuks ometi on su juuksed välja kasvanud, pooleldi märjana näevad nad alati superhead välja, aga nüüd veel eriti. Nad tahavad kindlasti saada natuke tuult. Õues on pilves ilm. Ideaalne.
Valid omale riideid. Selliseid, mis sobiksid su uute kingadega. Jällegi keerutad ennast peegli ees, õnneks keegi sind ei näe. Aga sa ju ei ole edev, ei ole. Eriti. Veidi. Natuke.
Köögi aknast paistab üks sõidutee, selle taga on garaazhid ja nende taga on kõrgepingeliinid. Ja siis veel ühed garaazhid ja siis veel üks tee. Mööda esimest teed sõidab oma motorolleriga su sõbranna, tal on punase triibuga kiiver. Tal on helesinised teksad ja tumeroheline nahktagi, ja tumepruun sall. Su telefon on pruuni pintsaku põuetaskus ja viimane helistatud kõne oligi just sellele sõbrannale. Juba helistadki talle ja palud tal oma maja ette sõita. Ta lubab nelja minuti pärast kohal olla.
Jõuad oma tee lõpuni juua ja juba jõuab sinu maja ette põrin. Rõdult alla vaadates on sinu all pilt rollerist mis seisab trepi ees ja tüdrukust kes istub su trepil ja tõmbab suitsu, samal ajal ootab ta sind. Salvestad pildi mällu ja paned tagi selga. Juba oledki valmis. Sa ei tassi enam paljusid asju kaasas.
Kui sa alla jõuad siis sa saad aru, miks peaks igal tüdrukul, kellel on punased juuksed, olema helesinised teksad mis on just täpselt õigesti kulunud. Ja pruun sall mitu korda ümber kaela. Ja tumeroheline nahktagi.
Sul on jalas kingad mis sobivad ideaalselt su tumesiniste pükstega. Seljas must nahktagi ja selle all valge triiksärk. Ja sul on uus sall, mis annab sulle värve. Peas kõrvaklapid. Midagi muud su peas polegi, sest nii ongi. Ja päikeseprillid on sul ees.
"Ma tahtsin sind tegelikult käbidega visata, aga ma ei leidnud siia tulles teepealt ühtegi käbi. Muide, kuhu me lähme?" kostab. Ma vaatan teda natuke ja siis ütlen tere. Ja veel et mul on kõht natuke tühi ja siis ma seletan talle millegist mis juhtus eile päeval, aga ta ei saanud sellest päriselt aru, aga naeratas mulle ikkagi. Hakkasin juba ütlema, et mul pole õrna aimugi kuhu me minna võiks, aga ta vaatas mind sellise pilguga, et tema teab väga hästi. Minu eest ka.
Sõitsime tund aega jutti, sest ma tahtsin linnast välja saada. Korraks pidime peatuma, sest mina tahtsin plaati jälle alguset peale mängima panna ja tema arvas et peaks paagi täis panema. Siis sõitsime edasi. Pole midagi lõbusamat kui sihitult sõitva rolleri tagaistmel käed lahti olla ja samal ajal muusika ulmemaailma kaduda. Nagu transs. Mingi teine maailm, kuhu saab korraks kaduda. Meelega. Aga mitte jäädavalt, sest mu pleieri akud ei pea üle viie päeva vastu.
Peatusime uuesti, jälle bensiinijaamas. Seal oli mees nagu Ameerika filmist, tunkede ja näruse õlgkübaraga, ta istus trepil paljajalu. Bensiinijaama kõrval oli roheline lagunenud maja. Ma tõusin korraks et jalgu sirutada. Ta tankis jälle rollerit ja tegi samal ajal suitsu, kuigi see oli keelatud. Kiiver peas, hingas tossu sisse ja välja. Siis jälle sisse ja puhus tossu omale kiivrisse mille ta sulgenud oli, ütles "Vaata mind!" ja tegi lolle nägusid. Ma naersin. Mees ei võtnud midagi ette. Ta lihtsalt oli.
# postitas evert : 12:57 AM
Tellimine: Postitused [Atom]
