kolmapäev
Kook.
Ühel päeval ma lihtsalt otsustasin et nüüd ma lähen ära. Mul oli külmkapis üks riiul, vannitoas oma shampoon ja hambahari, terve hunnik raamatuid riiulil ja niisama vedelevad teevarud mitmeks aastaks. Karp, milles ma hoidsin oma CD-plaate, oli ääreni täis. Ei, rohkemgi, ta ajas koguaeg üle. Ma ei tea kust kohast neid kogu aeg juurde roomas. Võibolla osa neist lihtsalt jäi mulle külge, võibolla osa oli laenatud. Ise hankisin neid ka. Vist igal võimalikul hetkel, aga seejuures hästi salaja. See on lihtsalt see kui sa paned ühel hetkel silmad kinni ja kui sa tunned et see mida sa hetkel kuuled ja mis sind oma taktis asju tegema paneb, et see väikene osa oled sina ise, aga natukene teistsugusem sina. Võibolla samm sinna poole kuhu sa kuulud - see Sina.
Kõige rohkem peavalu on mulle alati mu riidekapp teinud. Sinna jäid nüüd ainult luukered. Ja üks särk mille esiküljel on surnupealuu, ma arvan et ma unustasin ta sinna kappi aga ma pole tegelikult täiesti kindel. Ülemisele riiulile jäi üks tekk ka. Kirjutuslaua ülemise sahti ma valasin suurde reisikohvrisse tühjaks. Just niisama lihtsalt, ma ei hakanud midagi sorteerima - mu pildid on kõik mulle kallid, kõik nad. Reisikohver maksis tuhat üheksasada üheksakümmend krooni. Tal on väljatõmmatav käepide ja ta on metallhõbedat värvi, läikiv ja ideaalne. Kõige kaunim ese mille seltsis reisida. Ma sain ta vägagi "sõbra-hinnaga." Ma saan niimoodi ka kõik muu, kui ma ainult viitsin oma suud veidi irvakile lasta ja sealt sõnu välja pressida. Inimesed on lihtsad, kui neile õige nurga alt läheneda. Vahel väga harva mul see jällegi ei õnnestu.
Enamus jäi maha, aga nii ongi parem. Ei ole kasulik kõike endaga kaasa tassida, eriti kui su lähisugulased ei ole mustlased. Kuigi mul on juba ammu aeg mõnda muusikainstrumenti valdama hakata. Ma ajan sõna otseses mõttes Üle. Ja raske on peatuda. Liiga hilja on.
Ma olen nüüd teistsugune. Hoopis teistsugune. Aga see on hea, see oli mulle vajalik, nii pidigi minema. Ma olen seda kartnud, aga ilma asjata. See on olnud tüüpilise noore inimese hirm, nagu nad kõik ühel hetkel midagi kardavad. Ilma et nad teaks mille pärast, sest neil pole veel õrna aimugi. See on uus, esmakordne ja sellest tulebki see tunne. Inimesed on hästi sarnased. Ja võimatult erinevad.
Ma istun praegu meie pealinna ühel kõige tähtsamal tänaval, kohviku välisrõdul - neljanda korruse omal, minu all sagivad inimesed ringi munakivide peal. Ma pole üldse kindel, kas kui isegi raadiost tuleks mu kunagine lemmiklugu, kas see siis suudaks mu tuju muuta. Või kas ma üldse kuuleks seda, sest inimesed sumisevad mu all nagu ikka, ebaloogiliselt lärmakalt, nagu nad ikka. Neil on alati kiire. Mina joon teed. Roheline Sencha koos Zen-Zeniga. Imeliselt hea ja turgutav. Kuigi ta on kuum, on seda palavaga hea juua. Mul on seljas must triiksärk, jalas musta värvi püksid, ees päikeseprillid. Ettekandjal on hea tuju, ta kõnnib kergel sammul kohvikus ringi ja ei kiirusta. Ta on hästi tähelepanelik ja tänase päevaga rahul. Ta vaatab mõnikord mind aga ei küsi kas ma midagi juurde tahan. Nagu kontrolliks kas ma olen veel seal ning siis ta laseb mul olla. Minu ees on madal laud, sinna olen ma oma taskud tühjaks puistanud, seal on kõik mis mu taskutes muidu tavaliselt on. Ka telefon, millel küll helin on välja lülitatud. Ekraaniga ülespoole et ma näeksin kella. Mul on aega veel peaaegu kolm tundi.
Ettekandja võtab julguse kokku ja tuleb minu ette. Otse leti juurest, ta ei pööra minult kordagi pilku ära, näen ma silmanurgast. Päike paistab otse minu poole, aga ta ei tule täpselt päikese ette. Ma olen teda kusagil varem näinud, aga ma ei mõtle seda kohvikut. "Meil on ühte fantastiliselt head kooki, ta on tõesti imehea - kerge ja õhuline.. puuviljadega, mahlane.. alles tuli.. ma olen seda tegelikult siia juba kaua aega oodanud, me andsime juba eelmine kuu tellimuse sisse ja alles nüüd jõudis.. ma soovitaks, see on mu lemmik number üks, mitte et ma väga tihti kooke sööks - ma ei armasta väga magusat.. väga magus ta ei olegi, just selline paras, kummalise maitsega.. see on hea! kohe väga.. viib keele alla, ma olen kindel et see Teile meeldiks, kui te ei pahanda.. ma tahaks et te seda prooviks.. te ei pea midagi maksma.. mul on tükk juba lõigatud ja ma mõtlesin et ma toon.. kas teil on veel hetk aega?"
Ta ütleb seda vist ühe hingetõmbega, tal on selline nägu nagu ta ei saaks päris täpselt aru mida ta teeb ja siis ta punastab veidi, kuigi ta katsub seda varjata. Ta ei oska oma käsi kuidagi hoida samal ajal kui ta minu poolt midagi vastuseks ootab. Mingitki märki, sõnu kas siis neid mis keelduvad või paremal juhul midagi muud. Ma olen siiski hämmingus. Sellepärast ma ei saagi talle kohe vastata, ma pean ennast koguma ja mõtlema sellele kas ma sain ikka kõigest aru ja et kas ta ikka ütles seda kõike mulle just päriselt või ütles ta mulle hoopis midagi muud. Hetk enne kui ta oleks laginal naerma hakanud, sest ta juba paistis et kohe ta lõhkeb või plahvatab, noogutasin ma ja katsusin midagi pomiseda. Ta lõi särama ja kallutas ennast natuke minu poole, proovis vist kuulata ja küsis "Kas siis jaa? Kas tõesti? Kuulsin ma nii?" Noogutasin uuesti ja üritasin uuesti midagi pomiseda. Ma olen täiesti kindel et ta naeratas mulle. Tal on musta värvi põll mis lehvib jube ägedalt samal ajal kui ta jookseb. Ta on ise ka äge.
Tal ei läinud kaua aega, peaaegu sama kiiresti oli ta tagasi ka. Ta on tõesti hästi tore. Ta tõi mulle koogi ja uue tee. Koogitaldrik oli omaette vaatamisväärsus. Koogi suhtes oli tal täielikult õigus, see oli ideaalselt serveeritud, lausa piinlikult paigutatud ja paistis välja nagu ta tõesti oleks maailmaparim. Ettekandja hammustas huulde ja nüüd oli ta täpselt päikese ees. Tal on punaka läikega juuksed (lõhnavad-lõhnavad juuksed!) ja talle jube hästi sobivad patsid. Tuule käes lehvisid nad veidi, päike näitas nende siluette. Ta oli nagu filmist. Ma olen teda kindlasti kusagil varem näinud. Ta polnud minuga veel lõpetanud. "Kas ma.. ma mõtlesin et, kui te ei pahanda, kas ma võiks ka kooki sööma tulla? Praegu pole mul väga kiiret ka.. me muidugi ei pea samas lauas istuma, kui te nii soovite?" Kui ma viimati ringi vaatasin, polnud peale minu seal kohvikus teisi külastajaid.
Ma ei suutnud jälle kohe vastata. Seekord vist punastasin mina, ta paistis seda märkavat. Ta naeratas jälle, vaatas mind pea-natuke-viltu ja muigas hästi kavalalt. Mõnikord ma vaatan niimoodi peeglisse, aga just tema vaatas mind nii. Läks veel natuke aega kui ta mind naeratades vaatama pidi, siis noogutasin ma jälle. Pomisemise unustasin seekord ära.
Ta tuli oma koogiga, tal endal oli ka tee. Teeklaasil oli silt mis hoiatas kuuma joogi eest. See oli kahene laud ja ma olin oma tagi tooli seljatoelt ära võtnud siis kui ta ära käis. Ta naeratas samal ajal kui ta mulle silma sisse vaatas ja istus, sulges korraks silmad ja hingas sügavalt sisse. Ta oli tõesti hästi rahuloleva moega. Ja siis hakkas ta raamatut lugema samal ajal kui kooki sõi, just seda raamatut mille ma viimasena lõpetanud olin, vist eelmisel nädalal. Ma teadsin täpselt millest see raamat rääkis, mida ta loeb. Kindlasti see on mu lemmikraamatute nimekirjas kusagil üsna heal kohal. Mul oli painav tunne nagu ta teaks et ma seda just lugenud olin, aga ma ei küsinud seda temalt. Ta lihtsalt vaatas mind nii kavalalt.
Varblasi enam rõduäärel ei olnud, isegi vastasmaja tuvid olid pööninguaknalt kadunud. Inimesed kes all sumisesid, olid vist kõik minema sumisenud, neist ei olnud enam midagi kuulda. Oli ainult tema ja mina, ilma nimedeta. Tuul viis aja ära. Kõik jäi hetkeks seisma.
Kõige rohkem peavalu on mulle alati mu riidekapp teinud. Sinna jäid nüüd ainult luukered. Ja üks särk mille esiküljel on surnupealuu, ma arvan et ma unustasin ta sinna kappi aga ma pole tegelikult täiesti kindel. Ülemisele riiulile jäi üks tekk ka. Kirjutuslaua ülemise sahti ma valasin suurde reisikohvrisse tühjaks. Just niisama lihtsalt, ma ei hakanud midagi sorteerima - mu pildid on kõik mulle kallid, kõik nad. Reisikohver maksis tuhat üheksasada üheksakümmend krooni. Tal on väljatõmmatav käepide ja ta on metallhõbedat värvi, läikiv ja ideaalne. Kõige kaunim ese mille seltsis reisida. Ma sain ta vägagi "sõbra-hinnaga." Ma saan niimoodi ka kõik muu, kui ma ainult viitsin oma suud veidi irvakile lasta ja sealt sõnu välja pressida. Inimesed on lihtsad, kui neile õige nurga alt läheneda. Vahel väga harva mul see jällegi ei õnnestu.
Enamus jäi maha, aga nii ongi parem. Ei ole kasulik kõike endaga kaasa tassida, eriti kui su lähisugulased ei ole mustlased. Kuigi mul on juba ammu aeg mõnda muusikainstrumenti valdama hakata. Ma ajan sõna otseses mõttes Üle. Ja raske on peatuda. Liiga hilja on.
Ma olen nüüd teistsugune. Hoopis teistsugune. Aga see on hea, see oli mulle vajalik, nii pidigi minema. Ma olen seda kartnud, aga ilma asjata. See on olnud tüüpilise noore inimese hirm, nagu nad kõik ühel hetkel midagi kardavad. Ilma et nad teaks mille pärast, sest neil pole veel õrna aimugi. See on uus, esmakordne ja sellest tulebki see tunne. Inimesed on hästi sarnased. Ja võimatult erinevad.
Ma istun praegu meie pealinna ühel kõige tähtsamal tänaval, kohviku välisrõdul - neljanda korruse omal, minu all sagivad inimesed ringi munakivide peal. Ma pole üldse kindel, kas kui isegi raadiost tuleks mu kunagine lemmiklugu, kas see siis suudaks mu tuju muuta. Või kas ma üldse kuuleks seda, sest inimesed sumisevad mu all nagu ikka, ebaloogiliselt lärmakalt, nagu nad ikka. Neil on alati kiire. Mina joon teed. Roheline Sencha koos Zen-Zeniga. Imeliselt hea ja turgutav. Kuigi ta on kuum, on seda palavaga hea juua. Mul on seljas must triiksärk, jalas musta värvi püksid, ees päikeseprillid. Ettekandjal on hea tuju, ta kõnnib kergel sammul kohvikus ringi ja ei kiirusta. Ta on hästi tähelepanelik ja tänase päevaga rahul. Ta vaatab mõnikord mind aga ei küsi kas ma midagi juurde tahan. Nagu kontrolliks kas ma olen veel seal ning siis ta laseb mul olla. Minu ees on madal laud, sinna olen ma oma taskud tühjaks puistanud, seal on kõik mis mu taskutes muidu tavaliselt on. Ka telefon, millel küll helin on välja lülitatud. Ekraaniga ülespoole et ma näeksin kella. Mul on aega veel peaaegu kolm tundi.
Ettekandja võtab julguse kokku ja tuleb minu ette. Otse leti juurest, ta ei pööra minult kordagi pilku ära, näen ma silmanurgast. Päike paistab otse minu poole, aga ta ei tule täpselt päikese ette. Ma olen teda kusagil varem näinud, aga ma ei mõtle seda kohvikut. "Meil on ühte fantastiliselt head kooki, ta on tõesti imehea - kerge ja õhuline.. puuviljadega, mahlane.. alles tuli.. ma olen seda tegelikult siia juba kaua aega oodanud, me andsime juba eelmine kuu tellimuse sisse ja alles nüüd jõudis.. ma soovitaks, see on mu lemmik number üks, mitte et ma väga tihti kooke sööks - ma ei armasta väga magusat.. väga magus ta ei olegi, just selline paras, kummalise maitsega.. see on hea! kohe väga.. viib keele alla, ma olen kindel et see Teile meeldiks, kui te ei pahanda.. ma tahaks et te seda prooviks.. te ei pea midagi maksma.. mul on tükk juba lõigatud ja ma mõtlesin et ma toon.. kas teil on veel hetk aega?"
Ta ütleb seda vist ühe hingetõmbega, tal on selline nägu nagu ta ei saaks päris täpselt aru mida ta teeb ja siis ta punastab veidi, kuigi ta katsub seda varjata. Ta ei oska oma käsi kuidagi hoida samal ajal kui ta minu poolt midagi vastuseks ootab. Mingitki märki, sõnu kas siis neid mis keelduvad või paremal juhul midagi muud. Ma olen siiski hämmingus. Sellepärast ma ei saagi talle kohe vastata, ma pean ennast koguma ja mõtlema sellele kas ma sain ikka kõigest aru ja et kas ta ikka ütles seda kõike mulle just päriselt või ütles ta mulle hoopis midagi muud. Hetk enne kui ta oleks laginal naerma hakanud, sest ta juba paistis et kohe ta lõhkeb või plahvatab, noogutasin ma ja katsusin midagi pomiseda. Ta lõi särama ja kallutas ennast natuke minu poole, proovis vist kuulata ja küsis "Kas siis jaa? Kas tõesti? Kuulsin ma nii?" Noogutasin uuesti ja üritasin uuesti midagi pomiseda. Ma olen täiesti kindel et ta naeratas mulle. Tal on musta värvi põll mis lehvib jube ägedalt samal ajal kui ta jookseb. Ta on ise ka äge.
Tal ei läinud kaua aega, peaaegu sama kiiresti oli ta tagasi ka. Ta on tõesti hästi tore. Ta tõi mulle koogi ja uue tee. Koogitaldrik oli omaette vaatamisväärsus. Koogi suhtes oli tal täielikult õigus, see oli ideaalselt serveeritud, lausa piinlikult paigutatud ja paistis välja nagu ta tõesti oleks maailmaparim. Ettekandja hammustas huulde ja nüüd oli ta täpselt päikese ees. Tal on punaka läikega juuksed (lõhnavad-lõhnavad juuksed!) ja talle jube hästi sobivad patsid. Tuule käes lehvisid nad veidi, päike näitas nende siluette. Ta oli nagu filmist. Ma olen teda kindlasti kusagil varem näinud. Ta polnud minuga veel lõpetanud. "Kas ma.. ma mõtlesin et, kui te ei pahanda, kas ma võiks ka kooki sööma tulla? Praegu pole mul väga kiiret ka.. me muidugi ei pea samas lauas istuma, kui te nii soovite?" Kui ma viimati ringi vaatasin, polnud peale minu seal kohvikus teisi külastajaid.
Ma ei suutnud jälle kohe vastata. Seekord vist punastasin mina, ta paistis seda märkavat. Ta naeratas jälle, vaatas mind pea-natuke-viltu ja muigas hästi kavalalt. Mõnikord ma vaatan niimoodi peeglisse, aga just tema vaatas mind nii. Läks veel natuke aega kui ta mind naeratades vaatama pidi, siis noogutasin ma jälle. Pomisemise unustasin seekord ära.
Ta tuli oma koogiga, tal endal oli ka tee. Teeklaasil oli silt mis hoiatas kuuma joogi eest. See oli kahene laud ja ma olin oma tagi tooli seljatoelt ära võtnud siis kui ta ära käis. Ta naeratas samal ajal kui ta mulle silma sisse vaatas ja istus, sulges korraks silmad ja hingas sügavalt sisse. Ta oli tõesti hästi rahuloleva moega. Ja siis hakkas ta raamatut lugema samal ajal kui kooki sõi, just seda raamatut mille ma viimasena lõpetanud olin, vist eelmisel nädalal. Ma teadsin täpselt millest see raamat rääkis, mida ta loeb. Kindlasti see on mu lemmikraamatute nimekirjas kusagil üsna heal kohal. Mul oli painav tunne nagu ta teaks et ma seda just lugenud olin, aga ma ei küsinud seda temalt. Ta lihtsalt vaatas mind nii kavalalt.
Varblasi enam rõduäärel ei olnud, isegi vastasmaja tuvid olid pööninguaknalt kadunud. Inimesed kes all sumisesid, olid vist kõik minema sumisenud, neist ei olnud enam midagi kuulda. Oli ainult tema ja mina, ilma nimedeta. Tuul viis aja ära. Kõik jäi hetkeks seisma.
# postitas evert : 12:31 AM
Tellimine: Postitused [Atom]
