reede
Elektritrepp.
Viimasel ajal olen ma iga päev selle kallal. Kohe kui liftist välja tulen, või ka siis kui ma tulen kusagilt mujalt, asun ma tavaliselt ikka tema kallale. Isegi kui mul särk püksist väljas on ja poolik võileib peos, mõnikord olen isegi päikeseprillid üles tuppa unustanud. Ja rahakoti ja isikut tõendava dokumendi ja pleieri. Raamatu ja fotoaparaadi. Naeratuse ja kõik muu. Une ja ajataju.
See on elektritrepp, täismehhaaniline ja lollikindel, ta ei väsi kunagi. Ma võin öösel poole une pealt üles ärgata ja kasvõi alasti välja tormata ning ta ootab mind. Pole mingeid nuppe ega kange, ainult astmed. Aga ta pole nagu eskalaator, oh ei, mitte sugugi. Astmeid on viis tükki, et kui mul kiire on, et siis ma saaksin kohe üle mitme astuda. Mitte et ta mul seda alati teha laseks. Iga astumisega tekib mu ette täiesti uus aste, vist sellepärast et vanad võivad ajapikku kuluma hakata. See trepp ei jää kunagi vanaks, ta ei muutu kunagi vana puumaja sakiliseks kulunud astmetega trepiks. Ta ei löö varbaid ära ja ta ei lase mul isegi komistada. Viimane oleks hirmus, sest esiteks olen ma jõudnud juba päris kõrgele, teiseks puuduvad sellelt trepilt käetoed, kolmandaks kaovad iga astumise järel minu seljatagant ära trepi eelmised astmed ning ega see trepp ei olegi kuigi lai. Paistab et ta on seda piisavalt, aga mitte rohkem. Kui põiki üle tema pikali visata, jäävad jalad üle ääre tolknema.
Millest ta tehtud on, seda ma ei tea. Tal pole kindlat värvi ega lõhna, ta on täiesti neutraalne. Ja sile, ilma mustrita, peaaegu nagu peegel. Peegel mis ei peegelda. Peale istudes on ta natukene jahe, eriti kui istuma jääda vähemalt pooleks tunniks. Tundub nagu ta läheks siis kogu aeg järjest külmemaks. Nagu annaks märku et ma sellele kauaks ei jääks.
Kui tema peale koputada, ei kosta mitte mingit heli. Nagu ta imeks kõik võnked sügavale enda sisse ja ei laseks neil enam kunagi välja tulla. Sama teeb ta ka kõikide vedelikega, ma olen vaadanud teda vihmase ilmaga väga teraselt: piisad vaid puudutavad teda korraks ja järgmisel hetkel on nad kadunud nagu poleks neid kunagi olemas olnudki.
Õhk on alati hingatav, ja selle liikumine on minimaalne. Võib olla ükskõik kui tuuline - trepi peal ta ei toimi. Küll aga on selle liikumist näha, on näha lendavaid puulehti ja kilekotte, katki rebitud ajalehti ja kõiksugu tolmu alates liiva omast. Ma usun, et isegi siis kui oleks nii hullusti et tuul katuseid peaks majade küljest ära rebima, jätaks ta minu ikka trepile. Või kui ma peaksin juhtuma oma sammudega mõne metsatulekahju kohale, ei pruugiks mul seal ära söestuda. Ma ei ole küll kraadiklaasi kaasa vedanud, aga tundub nagu ka temperatuur püsiks üsna piinliku täpsusega toatemperatuusi lähedal ja nagu ei julgeks üldse muutuda. Nagu keegi vaataks ja näeks pealt, võibolla isegi vihastaks ja hakkaks riidlema.
Trepilt maha astuda pole keeruline. Iga astmega on kaasas täiesti uus tasand, ja ükskõik kuidas sulle ka ei tunduks kui kõrgel sa parasjagu oled, trepilt maha astudes näed sa alati päriselt kus sa oled tegelikult. Võid seal rahulikult ringi käia ja omi tegemisi teha, võid minna poodi omale uut käekella ostma või kohvikusse teed jooma. Võid sõpradega kokku saada, ennast koos nendega purju juua ja siis järgmise päeva hoopis maha magada. Ja trepp ikka ootab sind. Isegi kui sa tagasitulles lähed temast napilt mööda ja kui viimasel hetkel tuleb sulle pähe plaan minna hoopis kusagile kolmandasse kohta. Võid talle kümme ringi peale teha ja ta on ikka seal. Isegi kui paned korraks silmad kinni, nii umbes kümneks sekundiks. Sõrmede vahelt piiludes on ta ikka seal.
Ma ei tea kas alla minna saab, sest ma ei ole seda tegelikult kunagi proovinud. Võib-olla pole ma julgenud. Selliste asjade ees, mida sa ei tea, on alati eksimise oht. Võimalik, et kui ma prooviks astuda, ja kui isegi selle jaoks tekiks mu ette aste, siis äkki ma küll näeks teda, aga astudes vajuksin ma temast läbi, sukelduksin temasse üleni, temas hõljudes jääksin kurdiks kõikidest nendest helidest mis ta oma sisse on suutnud imeda, ja kukuksin kogu oma keharaskusega, nägu ees, otse vastu tuima maapinda ja laguneksin päris tükkideks. Võibolla murraksin sellega ära veel mõned puuoksad pargipingi kohal ja pargipingi enda ka, millel just kaks hetke tagasi istus jalutuskepi ja uuriga vanahärra ja millel eile öösel suudlesid ühed noored. Või kukuksin otse punase auto katusele, või veelparem kui kapotile mille all on töötav mootor. Oleks see vast üllatus selle auto juhile. Kindla peale saaks ta shoki. Võibolla viskaks ta ka enda vedrud välja. Vaevalt et ta naerdes plaksutaks ja siis, pooleldi küljeaknast väljas, küljepeeglisse vaadates oma soengut kohendaks.
Või et milleks minna sinna üles, üles ja koguaeg üles, ainult üles ja üles? Sest et ülevalt on parem vaade. Palju parem, kohe palju-palju parem.
See on elektritrepp, täismehhaaniline ja lollikindel, ta ei väsi kunagi. Ma võin öösel poole une pealt üles ärgata ja kasvõi alasti välja tormata ning ta ootab mind. Pole mingeid nuppe ega kange, ainult astmed. Aga ta pole nagu eskalaator, oh ei, mitte sugugi. Astmeid on viis tükki, et kui mul kiire on, et siis ma saaksin kohe üle mitme astuda. Mitte et ta mul seda alati teha laseks. Iga astumisega tekib mu ette täiesti uus aste, vist sellepärast et vanad võivad ajapikku kuluma hakata. See trepp ei jää kunagi vanaks, ta ei muutu kunagi vana puumaja sakiliseks kulunud astmetega trepiks. Ta ei löö varbaid ära ja ta ei lase mul isegi komistada. Viimane oleks hirmus, sest esiteks olen ma jõudnud juba päris kõrgele, teiseks puuduvad sellelt trepilt käetoed, kolmandaks kaovad iga astumise järel minu seljatagant ära trepi eelmised astmed ning ega see trepp ei olegi kuigi lai. Paistab et ta on seda piisavalt, aga mitte rohkem. Kui põiki üle tema pikali visata, jäävad jalad üle ääre tolknema.
Millest ta tehtud on, seda ma ei tea. Tal pole kindlat värvi ega lõhna, ta on täiesti neutraalne. Ja sile, ilma mustrita, peaaegu nagu peegel. Peegel mis ei peegelda. Peale istudes on ta natukene jahe, eriti kui istuma jääda vähemalt pooleks tunniks. Tundub nagu ta läheks siis kogu aeg järjest külmemaks. Nagu annaks märku et ma sellele kauaks ei jääks.
Kui tema peale koputada, ei kosta mitte mingit heli. Nagu ta imeks kõik võnked sügavale enda sisse ja ei laseks neil enam kunagi välja tulla. Sama teeb ta ka kõikide vedelikega, ma olen vaadanud teda vihmase ilmaga väga teraselt: piisad vaid puudutavad teda korraks ja järgmisel hetkel on nad kadunud nagu poleks neid kunagi olemas olnudki.
Õhk on alati hingatav, ja selle liikumine on minimaalne. Võib olla ükskõik kui tuuline - trepi peal ta ei toimi. Küll aga on selle liikumist näha, on näha lendavaid puulehti ja kilekotte, katki rebitud ajalehti ja kõiksugu tolmu alates liiva omast. Ma usun, et isegi siis kui oleks nii hullusti et tuul katuseid peaks majade küljest ära rebima, jätaks ta minu ikka trepile. Või kui ma peaksin juhtuma oma sammudega mõne metsatulekahju kohale, ei pruugiks mul seal ära söestuda. Ma ei ole küll kraadiklaasi kaasa vedanud, aga tundub nagu ka temperatuur püsiks üsna piinliku täpsusega toatemperatuusi lähedal ja nagu ei julgeks üldse muutuda. Nagu keegi vaataks ja näeks pealt, võibolla isegi vihastaks ja hakkaks riidlema.
Trepilt maha astuda pole keeruline. Iga astmega on kaasas täiesti uus tasand, ja ükskõik kuidas sulle ka ei tunduks kui kõrgel sa parasjagu oled, trepilt maha astudes näed sa alati päriselt kus sa oled tegelikult. Võid seal rahulikult ringi käia ja omi tegemisi teha, võid minna poodi omale uut käekella ostma või kohvikusse teed jooma. Võid sõpradega kokku saada, ennast koos nendega purju juua ja siis järgmise päeva hoopis maha magada. Ja trepp ikka ootab sind. Isegi kui sa tagasitulles lähed temast napilt mööda ja kui viimasel hetkel tuleb sulle pähe plaan minna hoopis kusagile kolmandasse kohta. Võid talle kümme ringi peale teha ja ta on ikka seal. Isegi kui paned korraks silmad kinni, nii umbes kümneks sekundiks. Sõrmede vahelt piiludes on ta ikka seal.
Ma ei tea kas alla minna saab, sest ma ei ole seda tegelikult kunagi proovinud. Võib-olla pole ma julgenud. Selliste asjade ees, mida sa ei tea, on alati eksimise oht. Võimalik, et kui ma prooviks astuda, ja kui isegi selle jaoks tekiks mu ette aste, siis äkki ma küll näeks teda, aga astudes vajuksin ma temast läbi, sukelduksin temasse üleni, temas hõljudes jääksin kurdiks kõikidest nendest helidest mis ta oma sisse on suutnud imeda, ja kukuksin kogu oma keharaskusega, nägu ees, otse vastu tuima maapinda ja laguneksin päris tükkideks. Võibolla murraksin sellega ära veel mõned puuoksad pargipingi kohal ja pargipingi enda ka, millel just kaks hetke tagasi istus jalutuskepi ja uuriga vanahärra ja millel eile öösel suudlesid ühed noored. Või kukuksin otse punase auto katusele, või veelparem kui kapotile mille all on töötav mootor. Oleks see vast üllatus selle auto juhile. Kindla peale saaks ta shoki. Võibolla viskaks ta ka enda vedrud välja. Vaevalt et ta naerdes plaksutaks ja siis, pooleldi küljeaknast väljas, küljepeeglisse vaadates oma soengut kohendaks.
Või et milleks minna sinna üles, üles ja koguaeg üles, ainult üles ja üles? Sest et ülevalt on parem vaade. Palju parem, kohe palju-palju parem.
# postitas evert : 3:45 AM
Tellimine: Postitused [Atom]
