pühapäev
4.57
Ma tõesti enam ei mäleta mida ta tol korral mulle ütles. Ei, või tähendab mäletan küll Mida, ja lausa liigagi hästi mis lause, aga mille peale ta seda ütles seda ma enam ei mäleta. Ja mis võiks veel parem olla? Ah? Kas te suudate oma peades välja mõelda millegi, mis oleks parem ja mida tunda oleks parem? Parem kui mitteteadmine. Antud juhul.
Igatahes siis kui ta seda ütles, ja ta ütles seda kõige kohutavamal toonil, tõusin ma üles. Jäin seisma seljaga akna poole ja vaatasin otse peeglisse. Mu juuksed olid sassis. Ma kammisin neid vist viimati algklasside ajal, aga harjata mul neid meeldib. Õues oli öö, aga laternad põlesid välisukse ees postide otsas. Tuba oli peaaegu kottpime, ukse alt oli näha teisel pool maja põlevate laternate köögilae peegeldust. Või selle kuma. Tere, gaasipliit, sa oled nõme. Elektripliidid on veel nõmedamad.
Järgmisel hetkel olin ma juba koridoris ja jooksin hirmsa hooga treppidest alla, vist neli või viis astet korraga. Ma olin jõudnud jalga tõmmata vaid parema jala soki ja eilse päeva triiksärk rippus mu ümber pooled nööbid lahti. Võtmed jäid maha, rahakotti tundsin tagataskus ja mobiiltelefoni teises tagataskus. Ärge kunagi kandke oma mobiiltelefone tagataskutes! Ja mis oli mu käes, õla otsas tilpneva käe otsas, õla otsas mis tolknes mu keha otsas mida jalatallast (ka sokkis jalatalla omast) pealaeni läbisin värinad ja mille küljes, mõlemal küljel, asusid mu kõrvad mis sel hetkel olid tummad, nii täiesti tummad? Käes hoidsin ma magamiskotti. Mul tuli tuju rannaliival magada. Või peaksin ma ütlema et ainult selleks oli mul tuju. Kõige muu jaoks olin ma tujutu, mälutu ja isutu.
Aga teel tundsin ma kuidas mu siiski mitte täiesti tummad kõrvad eristasid sügavast vaikusest ühe piiksu mis asus mu tagataskus, taskus rahakotitagatasku kõrvalt. See oli mobiiltelefon. Mu seljatagant puhus tuul ja peakohal kiikus traatide otsas tänavalatern. Mu ees asus ümmargune metallist reoveeluuk, nii ahvatlevate piludega nagu oleks tal nälg. Tema all peitus saladuslik kanalisatsioon - pime ja räpane, minu jaoks avastamata. Ta neelas mu mobiiltelefoni ja kinkis mulle ühe oivalise sulpsu.
Hetk hiljem tuli mulle meelde et seesamune aparaat oli olnud mu ainukene ajanäitaja, ning kuigi aeg ei mänginud suurt rolli oleks olnud siiski tore teada kuhu suunda osutid näitavad. Minu õnneks olin ma selle päevani rohkem kui paar korda kasutanud ühistraspordi särelevat teenust. Nende masinad toituvad sõidutalongidest, vastutasuks viivad nad reisijaid puntist aa, otse pee-sse! Mõnel neist on keskel lõõts, eesotsas bussijuht ja tagaotsas räuskavad parmud ning narkomaanid. Kinnised aknad, umbne õhk, kõikidel istmetel oma hajameelne liiga vana vanur. Rattad lähevad otse ja siis keeravad ära. Ja pidurdavad liiga järsult. Siis peatuvad korra ja seejärel lähevad jälle otse. Ja mööduvad kioskist tee ääres.
Ma koputan aknale ja vuntsidega müüjanna ärkab üles. Ta on alguses kohmetu, hõõrub silmi, ning siis avab luugi mis lahutab mind temast. Pistab oma pea aknast peaaegu täiesti välja ja pärib siis et mida ma tahan. Ma koputan aknale temast vasakul ja näitan ühte käekella allpool. Ta sorab nende vahel ja viimaks leiab õige üles. Ma noogutan.
"Soorok pjat!" kähistab ta mulle ja ma imestan kuidas võib üks käekell nii vähe maksta. Annan talle raha mida ta nõuab ja küsin temalt et kas see on õige. Ta ei saa alguses aru mida ma mõtlen ja jääb mulle lihtsalt oma tavaliselt lolli müüjanna näoga otsa vaatama. Ma küsin temalt uuesti "Kas see kell on õige?" Ta kratsib oma kukalt, kohendab prille oma meeletult jämedate, naisterahvale nii ebaloogiliste kulmude ees. Siis mõtleb ta korraks ja ütleb "Njee, eta Lorex!" Ma oleksin peaaegu naerma hakanud, sest ma ei küsinud üldse selle kohta ja kordan oma küsimust. Kuna ta põrnitses mind ikka sama näoga, otsustasin ma oma tema jaoks liiga rasket lauset natukene aeglasemalt öelda. Sõna haaval. Aga see vihastas, pritsis oma tatti akna peale ja lõi luugi kinni, samal ajal "bashool tõi naahui" kähisedes. Jäin sinna ette seisma ikka veel imestades. Siis vaatasin oma uut kella enda peos. Pisike osuti liikus, see tähendab et ta käib. Seegi hea, mõtlesin. Ja üritasin teda käe peale panna, aga rihmad tulid mõlemad korraga kohe küljest. See on küll halb, mõtlesin.
Aga kell käis. Palju tülikam oleks olnud ise aega lugeda ja samal ajal kõndida. Aga kell käis. Vähemalt mu taskus, mitte küll käe peal.
Siis sattus minu ette üks selline tänav mille mõlemal pool olid kastanipuud, olgugi et neil veel lehti polnud ja et neil vaesekestel olid alles pungad. Ja eestpoolt paistis suur suur kuu mis oli täpselt sama värvi kui natukene tavalisest kollasem juust. Ja pisikesed pilved kellele meeldis nende eest läbi hõljuda. Sest tagant ju ei saa.
Vaatasin korraks kella, aga ma ei süvenend osutite vaatamisele, nägin korraks ainult selle helki ja seejärel panin ma ta taskusse tagasi. Ta ikka veel käis. Vist. Tal oli hele põhi ja ostutite otsadel fosforist triip. Numbrite nägemiseks oli liiga pime.
Kõrvaltänav polnud nii kena, aga ma läksin sellele ikkagi. Ühe paraadna ees seisis üks takso mille juht närviliselt auto kõrval suitsu tõmbas. Mind nähes viskas ta suitsu maha ja istus autosse, keris oma kõrvalakna lahti ja hüüdis "No lõpuks ometi!" ning seejärel palus ta mul sisse istuda. Tegin nagu palutud, viskasin oma magamiskoti tahaistmele ja ise istusin siis selle kõrvale. Kohe peale seda hakkas hoovihma sadama. Vaatasin aknale peksvat vihma ja küsisin taksojuhilt kui kaua ta mind oodanud oli. "Vist... kümme...viisteist minutit," vastas ta ja käivitas auto.
Olime juba mõnda aega sõitnud kui ta siis äkitselt pidurit vajutades keset ristmikku seisma jäi ja minu poole pöördus: "Oota, aga sa ei öelnud ju kuhu me sõidame?" Kohe laksatas kusagil taevas välk ja ma jõudsin kaheteistkümne sekundini lugeda, kui hakkas müristama.
"Mis õige kell hetkel on?" küsisin. Ta vastas peale kümnesekundilist pausi "Viie pärast viis." Minu kell näitas hoopis kolme pärast viis.
Igatahes siis kui ta seda ütles, ja ta ütles seda kõige kohutavamal toonil, tõusin ma üles. Jäin seisma seljaga akna poole ja vaatasin otse peeglisse. Mu juuksed olid sassis. Ma kammisin neid vist viimati algklasside ajal, aga harjata mul neid meeldib. Õues oli öö, aga laternad põlesid välisukse ees postide otsas. Tuba oli peaaegu kottpime, ukse alt oli näha teisel pool maja põlevate laternate köögilae peegeldust. Või selle kuma. Tere, gaasipliit, sa oled nõme. Elektripliidid on veel nõmedamad.
Järgmisel hetkel olin ma juba koridoris ja jooksin hirmsa hooga treppidest alla, vist neli või viis astet korraga. Ma olin jõudnud jalga tõmmata vaid parema jala soki ja eilse päeva triiksärk rippus mu ümber pooled nööbid lahti. Võtmed jäid maha, rahakotti tundsin tagataskus ja mobiiltelefoni teises tagataskus. Ärge kunagi kandke oma mobiiltelefone tagataskutes! Ja mis oli mu käes, õla otsas tilpneva käe otsas, õla otsas mis tolknes mu keha otsas mida jalatallast (ka sokkis jalatalla omast) pealaeni läbisin värinad ja mille küljes, mõlemal küljel, asusid mu kõrvad mis sel hetkel olid tummad, nii täiesti tummad? Käes hoidsin ma magamiskotti. Mul tuli tuju rannaliival magada. Või peaksin ma ütlema et ainult selleks oli mul tuju. Kõige muu jaoks olin ma tujutu, mälutu ja isutu.
Aga teel tundsin ma kuidas mu siiski mitte täiesti tummad kõrvad eristasid sügavast vaikusest ühe piiksu mis asus mu tagataskus, taskus rahakotitagatasku kõrvalt. See oli mobiiltelefon. Mu seljatagant puhus tuul ja peakohal kiikus traatide otsas tänavalatern. Mu ees asus ümmargune metallist reoveeluuk, nii ahvatlevate piludega nagu oleks tal nälg. Tema all peitus saladuslik kanalisatsioon - pime ja räpane, minu jaoks avastamata. Ta neelas mu mobiiltelefoni ja kinkis mulle ühe oivalise sulpsu.
Hetk hiljem tuli mulle meelde et seesamune aparaat oli olnud mu ainukene ajanäitaja, ning kuigi aeg ei mänginud suurt rolli oleks olnud siiski tore teada kuhu suunda osutid näitavad. Minu õnneks olin ma selle päevani rohkem kui paar korda kasutanud ühistraspordi särelevat teenust. Nende masinad toituvad sõidutalongidest, vastutasuks viivad nad reisijaid puntist aa, otse pee-sse! Mõnel neist on keskel lõõts, eesotsas bussijuht ja tagaotsas räuskavad parmud ning narkomaanid. Kinnised aknad, umbne õhk, kõikidel istmetel oma hajameelne liiga vana vanur. Rattad lähevad otse ja siis keeravad ära. Ja pidurdavad liiga järsult. Siis peatuvad korra ja seejärel lähevad jälle otse. Ja mööduvad kioskist tee ääres.
Ma koputan aknale ja vuntsidega müüjanna ärkab üles. Ta on alguses kohmetu, hõõrub silmi, ning siis avab luugi mis lahutab mind temast. Pistab oma pea aknast peaaegu täiesti välja ja pärib siis et mida ma tahan. Ma koputan aknale temast vasakul ja näitan ühte käekella allpool. Ta sorab nende vahel ja viimaks leiab õige üles. Ma noogutan.
"Soorok pjat!" kähistab ta mulle ja ma imestan kuidas võib üks käekell nii vähe maksta. Annan talle raha mida ta nõuab ja küsin temalt et kas see on õige. Ta ei saa alguses aru mida ma mõtlen ja jääb mulle lihtsalt oma tavaliselt lolli müüjanna näoga otsa vaatama. Ma küsin temalt uuesti "Kas see kell on õige?" Ta kratsib oma kukalt, kohendab prille oma meeletult jämedate, naisterahvale nii ebaloogiliste kulmude ees. Siis mõtleb ta korraks ja ütleb "Njee, eta Lorex!" Ma oleksin peaaegu naerma hakanud, sest ma ei küsinud üldse selle kohta ja kordan oma küsimust. Kuna ta põrnitses mind ikka sama näoga, otsustasin ma oma tema jaoks liiga rasket lauset natukene aeglasemalt öelda. Sõna haaval. Aga see vihastas, pritsis oma tatti akna peale ja lõi luugi kinni, samal ajal "bashool tõi naahui" kähisedes. Jäin sinna ette seisma ikka veel imestades. Siis vaatasin oma uut kella enda peos. Pisike osuti liikus, see tähendab et ta käib. Seegi hea, mõtlesin. Ja üritasin teda käe peale panna, aga rihmad tulid mõlemad korraga kohe küljest. See on küll halb, mõtlesin.
Aga kell käis. Palju tülikam oleks olnud ise aega lugeda ja samal ajal kõndida. Aga kell käis. Vähemalt mu taskus, mitte küll käe peal.
Siis sattus minu ette üks selline tänav mille mõlemal pool olid kastanipuud, olgugi et neil veel lehti polnud ja et neil vaesekestel olid alles pungad. Ja eestpoolt paistis suur suur kuu mis oli täpselt sama värvi kui natukene tavalisest kollasem juust. Ja pisikesed pilved kellele meeldis nende eest läbi hõljuda. Sest tagant ju ei saa.
Vaatasin korraks kella, aga ma ei süvenend osutite vaatamisele, nägin korraks ainult selle helki ja seejärel panin ma ta taskusse tagasi. Ta ikka veel käis. Vist. Tal oli hele põhi ja ostutite otsadel fosforist triip. Numbrite nägemiseks oli liiga pime.
Kõrvaltänav polnud nii kena, aga ma läksin sellele ikkagi. Ühe paraadna ees seisis üks takso mille juht närviliselt auto kõrval suitsu tõmbas. Mind nähes viskas ta suitsu maha ja istus autosse, keris oma kõrvalakna lahti ja hüüdis "No lõpuks ometi!" ning seejärel palus ta mul sisse istuda. Tegin nagu palutud, viskasin oma magamiskoti tahaistmele ja ise istusin siis selle kõrvale. Kohe peale seda hakkas hoovihma sadama. Vaatasin aknale peksvat vihma ja küsisin taksojuhilt kui kaua ta mind oodanud oli. "Vist... kümme...viisteist minutit," vastas ta ja käivitas auto.
Olime juba mõnda aega sõitnud kui ta siis äkitselt pidurit vajutades keset ristmikku seisma jäi ja minu poole pöördus: "Oota, aga sa ei öelnud ju kuhu me sõidame?" Kohe laksatas kusagil taevas välk ja ma jõudsin kaheteistkümne sekundini lugeda, kui hakkas müristama.
"Mis õige kell hetkel on?" küsisin. Ta vastas peale kümnesekundilist pausi "Viie pärast viis." Minu kell näitas hoopis kolme pärast viis.
# postitas evert : 11:59 PM
Tellimine: Postitused [Atom]
