kolmapäev
Vaikselt.
Meil oli mitu värvipotti, mina v6tsin kaasa mitu sinist ja temal oli rohelist hästi palju. Ja muidugi kollast topelt ja teisi värve ka. Eriti punast! Ja pintsleid, mitu laiemat ja m6ned rullid.
Ma t6stsin nad k6ik auto pagasnikusse ja l6in luugi pr6mmuga kinni. Ta kortsutas korraks kulmu ja urises, siis aga naeratas. Ja palus mul ukse veidi vaiksemalt sulgeda. Sest vara oli ka, terve linn veel magas. K6ik inimesed olid ennast vooditele ammu kerra t6mmanud. Osad neist magavad kindlasti sisse ja jäävad tööle hiljaks. Osadel on puhkus. M6ned ei käigi tööl, aga nad magavad ikka. Sest nad on siimoodi harjunud. Yksinda, toap6randal kuhu nad endal kukkuda on lasknud, keset tolmust ogarat vaipa mida ääristavad kymned tyhjad ja pooltäis 6lle- ning veinipudelid. Ainult tapeet vaatab neid, kuidas nad öösel magavad. Nad on näost täiesti kaamed. Mitte päike pole neid pleekinud, kardinad on selleks liiga 6elalt paksud. Ja koi-auke pilgeni täis.
Ka minul oli uni. Ma viskasin oma kohvri hooletult tagaistmele ja ise kukkusin selle peale. Ma l6in oma pea ära, aga vähemalt polnud see kollane kapinurk. Enne aga t6mbasin ma auto ukse kinni. Ma tahtsin seda pr6mmuga teha, aga ma tegin seda siiski v-a-i-k-s-e-l-t. Ta muigas selle peale, ma nägin seda tema peeglist millega talle meeldib jälgida auto tagant lähenevaid teisi autosid.
Ma jäin peaaegu koheselt magama. Viimane asi, mida ma kuulsin, oli auto käivitamisehääl ja see hääl mis tekib siis kui autoga muru pealt minema s6ita.
Unes nägin ma kummalisi asju, ma nägin seal et ma kirjutasin oma emale kirja, millel seisis: "Ema, sinu poeg on peast täiesti hulluks läinud!" ja veel nägin ma neid mustreid, neid mikroskoopilisi maastikke, kui silmad peaaegu kinni panna, aga avatud pilude vahelt ikkagi läbi piiluda. Seal oli k6ike, seal olid k6ik avastamata maailma linnad, neid ymbritsevate soode ja kyngastega, randasid ja yksikuid saari koos tegutsevate vulkaanidega. Nagu ikka. Hirm tuleks peale, kui neid enam ei näeks. Veel nägin ma seda, et me s6itsime autoga teelt välja ja vastu posti, lausa peaaegu ymber selle, esilaternad (millest vasakpoolne otsa sai) vaatasid nyyd teineteist - parempoolne vilgutas talle ja venis siis aeglaselt mööda juhet ronides muru peale. Ma kysisin, kas tal on k6ik korras, ja pyhkisin taskurätikuga ta näo verest puhtaks, peale mida ytles ta mulle et "Mul pole iial olnud k6ik rohkem korras kui justnimelt praegu." Siis v6tsime me taskust välja konserviavajad ja nendega avasime me auto katuse. Seejärel v6tsime me teineteisel käest kinni, noogutasime m6lemad et me oleme valmis, ja lendasime siis sealt otsejoones välja, samal ajal suuga suminat tehes, nagu me oleksime kärbsed.
Auto nägi allavaadates välja täpselt nagu avatud kondentspiimapurk, aegunud "parima enne-ga" ja k6ige selle juurde kuuluvaga. Äkki tekkis mul tunne, nagu nendel kordadel kui inimene näeb unes kusagilt k6rgelt allakukkumist. Hakkasin just alla kukkuma, aga juba ärkasingi yles, ma ei j6udnudki maapinna l6hna tunda, v6i näha mis värvi ta seekord on, v6i et kelle vari seekord sinna kruusale tekib.
Auto seisab tee ääres, päike sillerdab k6rgel taevas, igal pool ymber on t6eliselt kenad aasad ja kaugemal puude otsas on unised öökullid kes p6rnitsevad meie teeääres seisvat punast autot, seda uut. Terve katusega, ilma yhegi m6lgita ja korralikult näitavate laternatega. Kondentspiimast pole jälgegi.
Jalajäljed viivad juhi uksest 50m edasi, yhe vana silla keskele mille all vuliseb kitsas j6gi. Jälgede peale toetuvad maailma k6ige armsamad madalakontsalised kingad mida ma elus näinud olen. Ja nad ei ole roosad, nad ei ole mitte mingil juhul roosad! Ja jalad, nad on natukene kikivarvul nendes kingades, ja igal juhul käed hoiavad tugevasti silla äärest kinni kui yks nägu ylevalt alla oma peegelpilti uurib. Nende kingade k6rval vedeleb tolmus yks kaustik, millesse on kyll kirjutatud kuid millest on enamus lehti välja sikutatud, need sillast kinni hoidvad käed on seda veidi aega tagasi teinud ja paberilehed lennukiteks voltinud. Paberlennukid on liuelnud tasase tuule käes oma yyrikese aja ja siis vette kukkunud, v6idelnud natukene vee sisseimendumise vastu ja seejärel alla andnud. Ja vee alla vajunud, otse p6hja nagu puuduks sellel j6el igasugune vool.
Ma ei hyya avatud akna vahelt, vaid poen autost välja, ajan oma juuksed sassi ja ringutan ennast, siis sätin sammud sillale. Järgi jäävad jäljed. Ja sosistan talle k6rva, et "kas ma oleme juba kohal?" Ta vastab "Ei. Kell on alles nii vähe."
Väljas on nii palav, et s6idutee virvendab. Me k6nnime mööda seda autoni. Ma t6mban oma ukse, mis enne lahti jäi, kinni, aga v-a-i-k-s-e-l-t. Ma kyll ei tea kus me oleme, aga öökullid on unised. Nad vaatavad meid pahuralt. Me oleme Uued.
S6idame, mitte enam nii vaikselt kui enne, aga me s6idame. Ma tahaks kondentspiima. Ei, v6ileiba. Ei, puuvilju. Ei, värsket mahla. Ei. Ma ei suuda otsustada. Raputan pead. Seejärel m6tlen, miks ma seda just tegin. Ta vaatab mind peeglist ja naeratab. Siis otsib salongist välja yhe plaadi, pilgutab mulle silma, ja pistab plaadi makki. Ma sulan ja samal ajal lendab mu pea tykkideks, m6ttes, ja ma ei taha enam kunagi sellest autost välja tulla. Me s6idame vist tunde. Kilomeetreid. Ainult yksikud autod tulevad meile vastu. Ta laseb m6nikord naljaviluks signaali, mitte et keegi meie hoogu peataks oma liiga aeglase minekuga. Ja naerab. Tal on ilusa mustriga siidisall. Ja käe peal kell. Mis on liiga vähe.
Siis läks k6ht tyhjaks. Linnud lendasid sisse ja tegid lärmi. Karjusid ja laamendasid ja peksid tiibadega vastu k6huseinu. K6ige 6rnemates kohtades. Neis eriti nokkadega. Ta aimas seda kuidagi, ma ei tea kuidas, ja mainis et tal on ainult pähkleid ja banaane. Ja veel seda et kui need otsa peaksid saama, siis poest saaks juurde. Ma hakkasin naerma ja oleksin peaaegu l6hki läinud. Siis ytlesin et "Ei, banaanide ja pähklite isu mul täna kyll ei ole, aga v6ibolla hiljem tuleb." Banaane s6in ma terve eilse päeva.
-
Hiljem läks tuuliseks. Ja hämaramaks. Yksikud puulehed, mille tuul oli otsustanud yles korjata, h6ljusid meiega kaasa - tuul puhus peaaegu sama tugevalt kui meie liikumise kiirus oli. Pole midagi huvitavamat mida autoaknast vaadata. Tuul puhus v-a-i-k-s-e-l-t.
-
Öö möödudes j6udsime me kohale. Me s6itsime ööläbi. Mina magasin pool ööd peaaegu jutti. Öökullid polnud enam pahased, nad polnud unised ka. Nad pidasid jahti, otsisid hiiri ja muid pisemaid elukaid, silmad välkumas peas, kindlasti m6ne pimeda poolraagus puu all p6rkasid m6ned 6hus kogemata kokku. Ja see kes esimesena pysti sai, aitas teise kindlasti yles.
Kohal olles kysisin ma et "kas aeg on juba paras?" Ta ytles: "kell on täpipealt paras," ilma seda vaatamata. Ma naeratasin ja hakkasin värve pagasiruumist välja t6stma. Must oli ymber läinud aga meil ei läinudki seda vaja, nagu hiljem selgus.
Tema hakkas algul muru värvima, tumeroheliseks, ainult sellepärast et talle meeldib väga roheline muru. Rulliga. Mina värvisin puuotsas olles k6igepealt puulehti. Punaseks ja kollaseks. Pintsliga.
Kui puu sai valmis, hakkasime taevast värvima. Sellega oli tykk tegu, sest me unustasime redeli kaasa v6tta. Kui me sellega kusagil poole peal olime, algas sygis. Hästi v-a-i-k-s-e-l-t, kr6bisedes.
Ma t6stsin nad k6ik auto pagasnikusse ja l6in luugi pr6mmuga kinni. Ta kortsutas korraks kulmu ja urises, siis aga naeratas. Ja palus mul ukse veidi vaiksemalt sulgeda. Sest vara oli ka, terve linn veel magas. K6ik inimesed olid ennast vooditele ammu kerra t6mmanud. Osad neist magavad kindlasti sisse ja jäävad tööle hiljaks. Osadel on puhkus. M6ned ei käigi tööl, aga nad magavad ikka. Sest nad on siimoodi harjunud. Yksinda, toap6randal kuhu nad endal kukkuda on lasknud, keset tolmust ogarat vaipa mida ääristavad kymned tyhjad ja pooltäis 6lle- ning veinipudelid. Ainult tapeet vaatab neid, kuidas nad öösel magavad. Nad on näost täiesti kaamed. Mitte päike pole neid pleekinud, kardinad on selleks liiga 6elalt paksud. Ja koi-auke pilgeni täis.
Ka minul oli uni. Ma viskasin oma kohvri hooletult tagaistmele ja ise kukkusin selle peale. Ma l6in oma pea ära, aga vähemalt polnud see kollane kapinurk. Enne aga t6mbasin ma auto ukse kinni. Ma tahtsin seda pr6mmuga teha, aga ma tegin seda siiski v-a-i-k-s-e-l-t. Ta muigas selle peale, ma nägin seda tema peeglist millega talle meeldib jälgida auto tagant lähenevaid teisi autosid.
Ma jäin peaaegu koheselt magama. Viimane asi, mida ma kuulsin, oli auto käivitamisehääl ja see hääl mis tekib siis kui autoga muru pealt minema s6ita.
Unes nägin ma kummalisi asju, ma nägin seal et ma kirjutasin oma emale kirja, millel seisis: "Ema, sinu poeg on peast täiesti hulluks läinud!" ja veel nägin ma neid mustreid, neid mikroskoopilisi maastikke, kui silmad peaaegu kinni panna, aga avatud pilude vahelt ikkagi läbi piiluda. Seal oli k6ike, seal olid k6ik avastamata maailma linnad, neid ymbritsevate soode ja kyngastega, randasid ja yksikuid saari koos tegutsevate vulkaanidega. Nagu ikka. Hirm tuleks peale, kui neid enam ei näeks. Veel nägin ma seda, et me s6itsime autoga teelt välja ja vastu posti, lausa peaaegu ymber selle, esilaternad (millest vasakpoolne otsa sai) vaatasid nyyd teineteist - parempoolne vilgutas talle ja venis siis aeglaselt mööda juhet ronides muru peale. Ma kysisin, kas tal on k6ik korras, ja pyhkisin taskurätikuga ta näo verest puhtaks, peale mida ytles ta mulle et "Mul pole iial olnud k6ik rohkem korras kui justnimelt praegu." Siis v6tsime me taskust välja konserviavajad ja nendega avasime me auto katuse. Seejärel v6tsime me teineteisel käest kinni, noogutasime m6lemad et me oleme valmis, ja lendasime siis sealt otsejoones välja, samal ajal suuga suminat tehes, nagu me oleksime kärbsed.
Auto nägi allavaadates välja täpselt nagu avatud kondentspiimapurk, aegunud "parima enne-ga" ja k6ige selle juurde kuuluvaga. Äkki tekkis mul tunne, nagu nendel kordadel kui inimene näeb unes kusagilt k6rgelt allakukkumist. Hakkasin just alla kukkuma, aga juba ärkasingi yles, ma ei j6udnudki maapinna l6hna tunda, v6i näha mis värvi ta seekord on, v6i et kelle vari seekord sinna kruusale tekib.
Auto seisab tee ääres, päike sillerdab k6rgel taevas, igal pool ymber on t6eliselt kenad aasad ja kaugemal puude otsas on unised öökullid kes p6rnitsevad meie teeääres seisvat punast autot, seda uut. Terve katusega, ilma yhegi m6lgita ja korralikult näitavate laternatega. Kondentspiimast pole jälgegi.
Jalajäljed viivad juhi uksest 50m edasi, yhe vana silla keskele mille all vuliseb kitsas j6gi. Jälgede peale toetuvad maailma k6ige armsamad madalakontsalised kingad mida ma elus näinud olen. Ja nad ei ole roosad, nad ei ole mitte mingil juhul roosad! Ja jalad, nad on natukene kikivarvul nendes kingades, ja igal juhul käed hoiavad tugevasti silla äärest kinni kui yks nägu ylevalt alla oma peegelpilti uurib. Nende kingade k6rval vedeleb tolmus yks kaustik, millesse on kyll kirjutatud kuid millest on enamus lehti välja sikutatud, need sillast kinni hoidvad käed on seda veidi aega tagasi teinud ja paberilehed lennukiteks voltinud. Paberlennukid on liuelnud tasase tuule käes oma yyrikese aja ja siis vette kukkunud, v6idelnud natukene vee sisseimendumise vastu ja seejärel alla andnud. Ja vee alla vajunud, otse p6hja nagu puuduks sellel j6el igasugune vool.
Ma ei hyya avatud akna vahelt, vaid poen autost välja, ajan oma juuksed sassi ja ringutan ennast, siis sätin sammud sillale. Järgi jäävad jäljed. Ja sosistan talle k6rva, et "kas ma oleme juba kohal?" Ta vastab "Ei. Kell on alles nii vähe."
Väljas on nii palav, et s6idutee virvendab. Me k6nnime mööda seda autoni. Ma t6mban oma ukse, mis enne lahti jäi, kinni, aga v-a-i-k-s-e-l-t. Ma kyll ei tea kus me oleme, aga öökullid on unised. Nad vaatavad meid pahuralt. Me oleme Uued.
S6idame, mitte enam nii vaikselt kui enne, aga me s6idame. Ma tahaks kondentspiima. Ei, v6ileiba. Ei, puuvilju. Ei, värsket mahla. Ei. Ma ei suuda otsustada. Raputan pead. Seejärel m6tlen, miks ma seda just tegin. Ta vaatab mind peeglist ja naeratab. Siis otsib salongist välja yhe plaadi, pilgutab mulle silma, ja pistab plaadi makki. Ma sulan ja samal ajal lendab mu pea tykkideks, m6ttes, ja ma ei taha enam kunagi sellest autost välja tulla. Me s6idame vist tunde. Kilomeetreid. Ainult yksikud autod tulevad meile vastu. Ta laseb m6nikord naljaviluks signaali, mitte et keegi meie hoogu peataks oma liiga aeglase minekuga. Ja naerab. Tal on ilusa mustriga siidisall. Ja käe peal kell. Mis on liiga vähe.
Siis läks k6ht tyhjaks. Linnud lendasid sisse ja tegid lärmi. Karjusid ja laamendasid ja peksid tiibadega vastu k6huseinu. K6ige 6rnemates kohtades. Neis eriti nokkadega. Ta aimas seda kuidagi, ma ei tea kuidas, ja mainis et tal on ainult pähkleid ja banaane. Ja veel seda et kui need otsa peaksid saama, siis poest saaks juurde. Ma hakkasin naerma ja oleksin peaaegu l6hki läinud. Siis ytlesin et "Ei, banaanide ja pähklite isu mul täna kyll ei ole, aga v6ibolla hiljem tuleb." Banaane s6in ma terve eilse päeva.
-
Hiljem läks tuuliseks. Ja hämaramaks. Yksikud puulehed, mille tuul oli otsustanud yles korjata, h6ljusid meiega kaasa - tuul puhus peaaegu sama tugevalt kui meie liikumise kiirus oli. Pole midagi huvitavamat mida autoaknast vaadata. Tuul puhus v-a-i-k-s-e-l-t.
-
Öö möödudes j6udsime me kohale. Me s6itsime ööläbi. Mina magasin pool ööd peaaegu jutti. Öökullid polnud enam pahased, nad polnud unised ka. Nad pidasid jahti, otsisid hiiri ja muid pisemaid elukaid, silmad välkumas peas, kindlasti m6ne pimeda poolraagus puu all p6rkasid m6ned 6hus kogemata kokku. Ja see kes esimesena pysti sai, aitas teise kindlasti yles.
Kohal olles kysisin ma et "kas aeg on juba paras?" Ta ytles: "kell on täpipealt paras," ilma seda vaatamata. Ma naeratasin ja hakkasin värve pagasiruumist välja t6stma. Must oli ymber läinud aga meil ei läinudki seda vaja, nagu hiljem selgus.
Tema hakkas algul muru värvima, tumeroheliseks, ainult sellepärast et talle meeldib väga roheline muru. Rulliga. Mina värvisin puuotsas olles k6igepealt puulehti. Punaseks ja kollaseks. Pintsliga.
Kui puu sai valmis, hakkasime taevast värvima. Sellega oli tykk tegu, sest me unustasime redeli kaasa v6tta. Kui me sellega kusagil poole peal olime, algas sygis. Hästi v-a-i-k-s-e-l-t, kr6bisedes.
# postitas evert : 7:48 AM
Tellimine: Postitused [Atom]
