pühapäev
Inim-Zgutt.
Ma nägin keerulist unenägu. See oli üdini hall. Elutu ja vaikusesse summutatud. Nagu hetk peale lämbumist, ma arvan. Nii meeletult valus, aga lõbus. Okkaline lill.
Ma ärkasin selle peale et ma ei tundnud oma käsi. Ma olin jälle kuidagi niimoodi magama sattunud et mu käed kõngesid mu keharaskuse all. Ma olen inim-zgutt. Padi kõnges minu ja käte vahel. Oma viimases hädas pressis ta oma voodri mulle valusalt silma. Ma olen mõrvar. Nurjunud mõrvaplaaniga, oh mis kõlaks tobedamalt? Ma näen hommikuti välja nii halb. Nüüd veel hullem. Aga mulle meeldivad hommikud. Peegel mitte. Ma ei mõelnud sellele kõigele kaua, vaid suutsin oma käed kuidagi padja alt välja raputada. Millised veidrad lihatükid, valusad ja tunduvad nii külmad - sõrmedega, need näevad välja nagu kõlmutatud viinerid. Aga küüntega. Äkitselt jäigad aga samas täielikult lõdvad, kontrollimatud, lihtsalt niisama rippuvad. Kui ma neid vaatan, kaob mul söögiisu ära.
Aeglaselt hakkab neisse elu sisse pugema. See on veri. Mu kätel on janu. Aknast vuhiseb mööda puu. Ma ajan ennast istukile. Ilma käte abita. Vist. Sest nende närvid on veel surnud ja ma pole kindel kas ma neid kasutasin, sest ma ei tundnud seda. Küll aga nägin. Silmas padjamuster. Parema käelaba vale poolega toetusin ma kõvasti vastu voodimadratsit. Milline abitu ja kaame jäse, tundub nagu oleks ta üleliigne. Kontrollin - sõrmed juba liiguvad veidi. No lõpuks ometi. Üks mu suurimaid hirme on invaliidiks saada. Ma ei peaks kaua vastu, see oleks liig. Aga õnneks ma ei pea sellele enam mõtlema. Mu käed liiguvad. Arstid ei lõika neid ära. Nad ei ütle mulle et see oli kangreen ja et nad pidid seda tegema, et ma oleksin muidu surnud. Nad ei ütle mulle et pole teist võimalust, et ma lamasin magades nende peal liiga kaua. Et see on parim mis nad teha said.
Kui vastik peegel. Milline koletu lõust. Nii kaame, paistes huulte ja siniste silmaalustega. Habemes, liiga habemes, kohe tõesti liiga habemes! Millised tuhmid silmad. Elutud ilma igasuguse valguseta. Sealt ei paista midagi. Näib ainult et nad vaid ise otsivad. Otsivad, aga ei leia. Ja on hirmunud. Keerlevad ringi. On natuke kurjad. Tahaksid magada.
Aga ma ei muuda oma elukombeid, mind ei huvita vitamiinid ja ma jälestan ka kõiki teisi tablette, ma ei joo isegi piima. Ja mul on juba ammu kõrini kõikide teiste inimeste soovitustest. Ma magan liiga vähe. Ma luban et ma homme lähen varem.
Aknast vuhiseb mööda puu. Ma lähen ja tõmban ruloo alla. See jääb korraks pidama, kuid siis tõmbab ennast ilge raksakaga kokku tagasi. Just siis kui ma olen jõudnud sellele selja pöörata. Ja jääb kusagile kinni, kusjuures silmaga pole näha mis selle kinnikiilumise põhjustas ja jõuga sikutamisest pole mitte mingit kasu. Üritan veel ühe korra. Ei. Mitte et ma oleksin nõrk. Ma lihtsalt pole viimasel ajal joonud piima! Mu pea valutab. Teen akna lahti. Seda ma jaksan. Värske õhk puhub sisse, ta mõjub nii hästi, ta on nii hea, ta on tõesti kohe väga hea, temas on mände, mände ja natuke järve, niiskust, varsti hakkab sadama. Päeval oli pilves. Vähemalt polnud palav. On alles hämar. Mu peavalu kaob ära nii äkki, nagu ma oleksin ta lihtsalt unustanud. Hetkega.
Lahkun korraks akna juurest et riided selga panna. Istun voodile ja panen püksid jalga. Mu käed polegi enam nii kaamed, vaatan neid veidi. Rong pidurdab, vist on peatus. Natuke hiljem kostavad koridoris sammud. Piilun ukse vahelt inimesi. Seal on võõrad, võõrad lapsed emadega ja nende mehed. Ja üksikud inimesed. Osad neist on halvad. Osad neist on mõnikord head. Panen ukse kinni. Siis lähen akna juurde. Oligi peatus.
Ma ärkasin selle peale et ma ei tundnud oma käsi. Ma olin jälle kuidagi niimoodi magama sattunud et mu käed kõngesid mu keharaskuse all. Ma olen inim-zgutt. Padi kõnges minu ja käte vahel. Oma viimases hädas pressis ta oma voodri mulle valusalt silma. Ma olen mõrvar. Nurjunud mõrvaplaaniga, oh mis kõlaks tobedamalt? Ma näen hommikuti välja nii halb. Nüüd veel hullem. Aga mulle meeldivad hommikud. Peegel mitte. Ma ei mõelnud sellele kõigele kaua, vaid suutsin oma käed kuidagi padja alt välja raputada. Millised veidrad lihatükid, valusad ja tunduvad nii külmad - sõrmedega, need näevad välja nagu kõlmutatud viinerid. Aga küüntega. Äkitselt jäigad aga samas täielikult lõdvad, kontrollimatud, lihtsalt niisama rippuvad. Kui ma neid vaatan, kaob mul söögiisu ära.
Aeglaselt hakkab neisse elu sisse pugema. See on veri. Mu kätel on janu. Aknast vuhiseb mööda puu. Ma ajan ennast istukile. Ilma käte abita. Vist. Sest nende närvid on veel surnud ja ma pole kindel kas ma neid kasutasin, sest ma ei tundnud seda. Küll aga nägin. Silmas padjamuster. Parema käelaba vale poolega toetusin ma kõvasti vastu voodimadratsit. Milline abitu ja kaame jäse, tundub nagu oleks ta üleliigne. Kontrollin - sõrmed juba liiguvad veidi. No lõpuks ometi. Üks mu suurimaid hirme on invaliidiks saada. Ma ei peaks kaua vastu, see oleks liig. Aga õnneks ma ei pea sellele enam mõtlema. Mu käed liiguvad. Arstid ei lõika neid ära. Nad ei ütle mulle et see oli kangreen ja et nad pidid seda tegema, et ma oleksin muidu surnud. Nad ei ütle mulle et pole teist võimalust, et ma lamasin magades nende peal liiga kaua. Et see on parim mis nad teha said.
Kui vastik peegel. Milline koletu lõust. Nii kaame, paistes huulte ja siniste silmaalustega. Habemes, liiga habemes, kohe tõesti liiga habemes! Millised tuhmid silmad. Elutud ilma igasuguse valguseta. Sealt ei paista midagi. Näib ainult et nad vaid ise otsivad. Otsivad, aga ei leia. Ja on hirmunud. Keerlevad ringi. On natuke kurjad. Tahaksid magada.
Aga ma ei muuda oma elukombeid, mind ei huvita vitamiinid ja ma jälestan ka kõiki teisi tablette, ma ei joo isegi piima. Ja mul on juba ammu kõrini kõikide teiste inimeste soovitustest. Ma magan liiga vähe. Ma luban et ma homme lähen varem.
Aknast vuhiseb mööda puu. Ma lähen ja tõmban ruloo alla. See jääb korraks pidama, kuid siis tõmbab ennast ilge raksakaga kokku tagasi. Just siis kui ma olen jõudnud sellele selja pöörata. Ja jääb kusagile kinni, kusjuures silmaga pole näha mis selle kinnikiilumise põhjustas ja jõuga sikutamisest pole mitte mingit kasu. Üritan veel ühe korra. Ei. Mitte et ma oleksin nõrk. Ma lihtsalt pole viimasel ajal joonud piima! Mu pea valutab. Teen akna lahti. Seda ma jaksan. Värske õhk puhub sisse, ta mõjub nii hästi, ta on nii hea, ta on tõesti kohe väga hea, temas on mände, mände ja natuke järve, niiskust, varsti hakkab sadama. Päeval oli pilves. Vähemalt polnud palav. On alles hämar. Mu peavalu kaob ära nii äkki, nagu ma oleksin ta lihtsalt unustanud. Hetkega.
Lahkun korraks akna juurest et riided selga panna. Istun voodile ja panen püksid jalga. Mu käed polegi enam nii kaamed, vaatan neid veidi. Rong pidurdab, vist on peatus. Natuke hiljem kostavad koridoris sammud. Piilun ukse vahelt inimesi. Seal on võõrad, võõrad lapsed emadega ja nende mehed. Ja üksikud inimesed. Osad neist on halvad. Osad neist on mõnikord head. Panen ukse kinni. Siis lähen akna juurde. Oligi peatus.
# postitas evert : 12:59 AM
Tellimine: Postitused [Atom]
