esmaspäev
Ai!
Õhtul hakkas vihma sadama, sooja mõnusat suvevihma. Ma polnud terve päeva ühtegi sõna rääkinud ja see plaan mul oligi - mitte ühtegi sõna öelda. Aga ma ei lukustanud ennast tuppa, kuigi nii oleks kõige lihtsam olnud. Ja ka nii tavaline. Telefoni lülitasin juba eile välja. Vihm hüpnotiseeris mind, kastis juuksed märjaks ja vajus õlgadele, pritsis rõdupõrandalt varvastele, ronis tuhatoosi, ronis mööda mu pükse üles. Hästi aeglaselt. Ma tõusin püsti. Vaatasin korraks alla, et kas õhk on puhas ja läksin tuppa pükse vahetama. Haarasin kaasa isikut tõendava dokumendi, märkmiku koos pastakaga ja rahakoti, milles ma teadsin et on mu pangakaart.
Mu maja taga käib praegu ehitus, maja ees varsti ka, või õigemini juba praegu vahetatakse mingisuguseid trasse, aga mu maja hakkab veidi aja möödudes hoopis teist nägu olema. Mul hakkab kahju mu vanast rõdust, kindlasti igatsen teda veel kaua.
Ma pääsesin maja tagant välja, sest seal on nüüd meil uks. Ülevalt mööda treppe alla tulles mõtlesin ma juba plaani välja. Mu vastasnaaber, kelle nime ma üleeile teada sain (ta on Rivo,) oli auto otse ukse alla parkinud. Tema uus auto on veel ilma signalisatsioonita mõned nädalad ja kuna ta alles sellega sõitnud oli, peaks paagis olema kindlasti ka natukene bensiini. Sellisesse autosse sisse pääseda on ülimalt kerge, tuleb vaid küljeaken suure kleepsuga kinni kleepida ja aken õrnalt (no mitte niiväga õrnalt) katki lüüa. Rivo vihkab vihma, tema akna peal ei passi. Hoovis vaevalt et jalutab. Ja teised naabrid ei ole mind kunagi näinud. Mind nimepidi kutsuda oskaksid nad veel vähem.
Õnneks ma peale kooli õppisin mõnda aega elektroonikat, niiet igasuguste juhtmete ühendamine on minu jaoks lausa käkitegu. Ma isegi imestan, et selline asi mulle sealt üldse külge jäi, väga suure enamuse olen ma juba unustada suutnud. Pinksi mängin ma ikka, aeg-ajalt. Viimati sõitsin ma autoga siis, kui ma veel hästi pisike olin. Rivol on õnneks automaatkäigukastiga auto. Ja kuidas ma tooli roolile lähemale tõmbasin, sellest ma ei saa ikka veel aru. Võibolla tõmbasin ma hoopis rooli toolile lähemale.
Kõigepealt ma tahtsin linnast võimalikult kiiresti välja. Ainuke asi, mis mulle autode juures meeldib, ongi see et vabadus on sammu kaugusel. Ainult vajuta gaasi ja mine kuhu tahad ja millal tahad. Mina läksin ka kuidas-ma-vaid-tahtsin. Minu jaoks punaseid tulesid ei ole. Mul on heameel et vaid vähesed vihmast mõnu tunnevad ja et tänavad olid peaaegu tühjad. Ma tänan ka Eesti Politseid, kes on oma patrullid koostanud inimestest kes, nendemõistes halva hilmaga, parema meelega poodi kaheks tunniks saia ostma lähevad kui natukenegi vihma on oodata. Ma ei pidanud kordagi peatuma. Ma tänan ka neid kõiki inimesi, kes ajuga mõtlemise asemel kasutavad selleks vett täis pead ja kiilanevat nahka selle ümber, sest kui mind oleks 160km/h kiirusel möödavuhisev auto niimoodi märjaks pritsinud, nagu mina seda neile tegin, oleks minu kiipidesse küll veidikenegi kahtlusemärke kogunenud.
Maanteedel sõites ma naudingi vist kõige rohkem seda, kui üksikud pilved aasadel varjulisi saari tekitavad ja sõidavad sinna kuhu tuul neid vaid puhuda tahab. Lehmadest ja mullikatest mitte hoolides, taludest ja küünidest läbi sumades. Kõige taga on alati päike, kui see auto vaid lennata mõistaks. Aga väga kiiresti sõita mõistis ta küll, kohe väga kiiresti. Mu käed olid tänu sellele (teismelisi iseloomustavale) eufooriale, mis ka mind ennast imestas, nii kõvasti rooli külge klammerdunud et ma kartsin et ma tõmban selle varsti-varsti küljest ära. Ja panen käed silmade ette, kui mõni järgmine puu mulle ülehelikiirusel läheneb. Või maailma kõige suurem teeäärne kivi, sest selle kiiruse juures sain ma neid vaid korraks märgata.
Ühel hetkel tõmbasin ma keset silda lihtsalt käsipidurit ja keerasin ennast (koos autoga enda ümber) rehvide vilinal 180kraadi ümber, jäin vaid korraks seisma (samal ajal jõevulinat kuulatades nagu oleks see sellel hetkel kõige oluliseim tegu maailmas, millest oleneks kõik edaspidine) ja kihutasin tuldud teedpidi tagasi.
Kindlasti mõni teist teab mis tunne on vastu loojuvat päikest sõita. Mis tunne on lasta kordi roolist lahti ja tõsta käed katuseaknast välja, samal ajal kisades ja lemmiklugude järgi lauldes. Kasvõi valesti, või pareminigi. Silmad kinni, mõneks hetkeks. Kuni järgmise pisikese kivini, mis ratta alt läbi vupsab ja mis tekitab sisikonna sisse hetkeks külma jäätüki. Sellise, tänu millele sa sõidad järgmised 10 minutit kohe hästi aeglaselt, samas otsaeest higipiisku pühkides. Ja kui tolm vaevalt mõtlema jõuab hakata, et tänane õhtu vist ikkagi saab olema ohutu, siis nad peavad kohe pettuma, sest pedaal käib jälle põhja, just sellel kõige rahulikumal hetkel või isegi hetk enne seda, ja autoküljed rammivad jälle aeg-ajalt mõnda teepiiret. Kõik kuulevad mind kaugelt tulemas. Kui nad veel ei maga.
Linna jõudes ma vabanesin esimese asjana sellest neetud autost, enne aga korjasin sellest välja kõik oma isiklikud asjad. Vaatasin ka istmete alla ja nende vahele, isegi salongi.. vist esimest korda, aga siiski. Auto jätsin ühe ilusa kollase maja ette, otse keset sõiduteed. Ma pole kunagi osanud parkida. Siis jooksin kõrvaltänavale, sealt otse kangi alt läbi majade vahele, jälle kangi alt läbi ja vasakule. Ja siis otse. Veel mõndade majade vahelt, kuni kohvikuni. Sa istusid seljaga. Ma hiilisin hästi vaikselt ligi ja näpistasin sind, mille peale sa ehmatasid ja ütlesid "Ai!" Ma ütlesin "Palun vabandust."
Mu maja taga käib praegu ehitus, maja ees varsti ka, või õigemini juba praegu vahetatakse mingisuguseid trasse, aga mu maja hakkab veidi aja möödudes hoopis teist nägu olema. Mul hakkab kahju mu vanast rõdust, kindlasti igatsen teda veel kaua.
Ma pääsesin maja tagant välja, sest seal on nüüd meil uks. Ülevalt mööda treppe alla tulles mõtlesin ma juba plaani välja. Mu vastasnaaber, kelle nime ma üleeile teada sain (ta on Rivo,) oli auto otse ukse alla parkinud. Tema uus auto on veel ilma signalisatsioonita mõned nädalad ja kuna ta alles sellega sõitnud oli, peaks paagis olema kindlasti ka natukene bensiini. Sellisesse autosse sisse pääseda on ülimalt kerge, tuleb vaid küljeaken suure kleepsuga kinni kleepida ja aken õrnalt (no mitte niiväga õrnalt) katki lüüa. Rivo vihkab vihma, tema akna peal ei passi. Hoovis vaevalt et jalutab. Ja teised naabrid ei ole mind kunagi näinud. Mind nimepidi kutsuda oskaksid nad veel vähem.
Õnneks ma peale kooli õppisin mõnda aega elektroonikat, niiet igasuguste juhtmete ühendamine on minu jaoks lausa käkitegu. Ma isegi imestan, et selline asi mulle sealt üldse külge jäi, väga suure enamuse olen ma juba unustada suutnud. Pinksi mängin ma ikka, aeg-ajalt. Viimati sõitsin ma autoga siis, kui ma veel hästi pisike olin. Rivol on õnneks automaatkäigukastiga auto. Ja kuidas ma tooli roolile lähemale tõmbasin, sellest ma ei saa ikka veel aru. Võibolla tõmbasin ma hoopis rooli toolile lähemale.
Kõigepealt ma tahtsin linnast võimalikult kiiresti välja. Ainuke asi, mis mulle autode juures meeldib, ongi see et vabadus on sammu kaugusel. Ainult vajuta gaasi ja mine kuhu tahad ja millal tahad. Mina läksin ka kuidas-ma-vaid-tahtsin. Minu jaoks punaseid tulesid ei ole. Mul on heameel et vaid vähesed vihmast mõnu tunnevad ja et tänavad olid peaaegu tühjad. Ma tänan ka Eesti Politseid, kes on oma patrullid koostanud inimestest kes, nendemõistes halva hilmaga, parema meelega poodi kaheks tunniks saia ostma lähevad kui natukenegi vihma on oodata. Ma ei pidanud kordagi peatuma. Ma tänan ka neid kõiki inimesi, kes ajuga mõtlemise asemel kasutavad selleks vett täis pead ja kiilanevat nahka selle ümber, sest kui mind oleks 160km/h kiirusel möödavuhisev auto niimoodi märjaks pritsinud, nagu mina seda neile tegin, oleks minu kiipidesse küll veidikenegi kahtlusemärke kogunenud.
Maanteedel sõites ma naudingi vist kõige rohkem seda, kui üksikud pilved aasadel varjulisi saari tekitavad ja sõidavad sinna kuhu tuul neid vaid puhuda tahab. Lehmadest ja mullikatest mitte hoolides, taludest ja küünidest läbi sumades. Kõige taga on alati päike, kui see auto vaid lennata mõistaks. Aga väga kiiresti sõita mõistis ta küll, kohe väga kiiresti. Mu käed olid tänu sellele (teismelisi iseloomustavale) eufooriale, mis ka mind ennast imestas, nii kõvasti rooli külge klammerdunud et ma kartsin et ma tõmban selle varsti-varsti küljest ära. Ja panen käed silmade ette, kui mõni järgmine puu mulle ülehelikiirusel läheneb. Või maailma kõige suurem teeäärne kivi, sest selle kiiruse juures sain ma neid vaid korraks märgata.
Ühel hetkel tõmbasin ma keset silda lihtsalt käsipidurit ja keerasin ennast (koos autoga enda ümber) rehvide vilinal 180kraadi ümber, jäin vaid korraks seisma (samal ajal jõevulinat kuulatades nagu oleks see sellel hetkel kõige oluliseim tegu maailmas, millest oleneks kõik edaspidine) ja kihutasin tuldud teedpidi tagasi.
Kindlasti mõni teist teab mis tunne on vastu loojuvat päikest sõita. Mis tunne on lasta kordi roolist lahti ja tõsta käed katuseaknast välja, samal ajal kisades ja lemmiklugude järgi lauldes. Kasvõi valesti, või pareminigi. Silmad kinni, mõneks hetkeks. Kuni järgmise pisikese kivini, mis ratta alt läbi vupsab ja mis tekitab sisikonna sisse hetkeks külma jäätüki. Sellise, tänu millele sa sõidad järgmised 10 minutit kohe hästi aeglaselt, samas otsaeest higipiisku pühkides. Ja kui tolm vaevalt mõtlema jõuab hakata, et tänane õhtu vist ikkagi saab olema ohutu, siis nad peavad kohe pettuma, sest pedaal käib jälle põhja, just sellel kõige rahulikumal hetkel või isegi hetk enne seda, ja autoküljed rammivad jälle aeg-ajalt mõnda teepiiret. Kõik kuulevad mind kaugelt tulemas. Kui nad veel ei maga.
Linna jõudes ma vabanesin esimese asjana sellest neetud autost, enne aga korjasin sellest välja kõik oma isiklikud asjad. Vaatasin ka istmete alla ja nende vahele, isegi salongi.. vist esimest korda, aga siiski. Auto jätsin ühe ilusa kollase maja ette, otse keset sõiduteed. Ma pole kunagi osanud parkida. Siis jooksin kõrvaltänavale, sealt otse kangi alt läbi majade vahele, jälle kangi alt läbi ja vasakule. Ja siis otse. Veel mõndade majade vahelt, kuni kohvikuni. Sa istusid seljaga. Ma hiilisin hästi vaikselt ligi ja näpistasin sind, mille peale sa ehmatasid ja ütlesid "Ai!" Ma ütlesin "Palun vabandust."
# postitas evert : 5:29 PM
Tellimine: Postitused [Atom]
