laupäev
Karjed.
Ma ärkan hommikul üles kõhutundest nagu peaks äratuskell mind äratama, aga see on sootuks miski muu. Äratuskellani on jäänud täpselt tund. Ma vist nägin ärkamist unes ja selle peale ärkasingi. Või lugesin ma unes kogu aeg salaja aega. Parem oleks kui ei ja parema meelega ma sellele enam ei mõtleks. Vähemalt täna hommikul.
Ma tõmban särgi selga aga ei viitsi seda kinni nööpida, ja avastan siis et teetass juba aurab kummutil, mis on äärmiselt kohe äärmiseltäärmiselt veider, õues on vist külm. Kas see on tõesti see eilne teetass, saab ta olla veel kuum? Õues on vist väga külm ja toas on soe, akna taga on udu ja akna vahelt puhub mulle näkku vägagi äratavat õhku. Värsket värsket, vareseid täis. Vareseid ja teisi musti linde, ka neid kellele vaid haigused kõlbavad. Kusagil eemal on järv, ja järve on selles õhus ka. Järv nagu kutsuks mind aga ei kutsu ka, mingi sõnum selles õhus aga on. Panen sussid jalga.
Ma magan iga öö erinevas toas, mulle nii lihtsalt meeldib. See maja on minu vastu sõbralikum kui need teised milles ma olnud olen, ta nagu teeks midagi minuga. Mida, seda ma praegu öelda ei oska. Võibolla pole ta veel piisavalt teinud, võibolla olen ma liiga rumal et muutusi veel märgata. Võibolla ma lihtsalt ei tunnista veel neid. Aga ma tunnen ennast siin hästi. Ka öösiti, ka teatud päevadel. Ka sama udustel päevadel nagu täna, tähtpäevadel, minu sünnipäeval, kahekümnendal kuupäeval, isegi täiskuu ajal. Keldris, pööningul, kolmandal korrusel - kus ma hetkel olengi, maja taga ning tornides milles ma tegelikult küll ainult unes olla olen saanud. Ma seisan koridoris, kolmandal korrusel, mu ees ripub suur kroonlühter, kui treppide käetugedele toetuda siis nad ragisevad veidi, lühtri kohal on mõned katuseaknad katki, esimese korruse musta-valgele ruudulisele põrandale on sealtkaudu langenud veidi puulehti mis nüüdseks on tõmbunud tumedaks, kuldpruuniks, kui neile peale astuda siis kindla peale nad krabiseksid veidi. Vihmasel ajal tekivad sinna alla hoopis lombid. Treppidel on seltsiks nende kohal rippuvad vanad maalid. Raamid on neil tuhmid, nurkadest kulunud ja nende ülemisel äärel on kindlasti tolmu. Portreed ise tunduvad imelikud, öösiti isegi veidi hirmuäratavad, kui neist küünlavalguse käes mööda minna (trepid kriuksuvad naljakalt, muide) siis nad läigivad metalselt ja nende minu jaoks täiesti võhivõõraste inimeste pilgud nagu jälgiksid seda liikuvat valgust, hoopis teistsuguse ilmega, hoopis palju näljasemaga. Võibolla neile lihtsalt meeldivad küünlad, kes teab.
Teise korruse põhjapoolses otsas, kohe peaukse kohal, on suur veranda kus mul olla meeldib. See on ülení valge, nagu nad olema peavadki. Lillepostamentide ja kuivanud puulehtedega, pinkidega ja ühe pisikese lauaga. Mööda seinu ronib metsviinamari, neid on ka sammastel, maja ees on ringtee millel kasvab punaseid ja valgeid lilli, ja sealt edasi kastaniallee väga ilusate noorte kastanipuudega mis võiks ulatuda kuni lõpmatuseni välja. Enne väravat on veel linnubassein, siit verandalt on kuulda peene kruusa peal jooksvaid samme. Mõnikord. Aga sellele ei meeldi mul mõelda. Sest ma ei tea kumb on halvem - kas see et need sammud seal päriselt astuvad, või see et ma seda kõike hoopis ette kujutan.
Mõnikord öösiti on see mind hirmutanud just eriti, väga kindlatel aegadel mille järgi võiks iga maailma kella õigeks keerata - või siis hoopis valeks, näiteks Tokyo kellad võiksid küll minu aega näidata, see ei häiriks mind mitte üks põrm. Mis seos neil on minuga, seda ma ei tea - ka ei tahaks ma mõelda sellele mis plaan neil minuga on, kuid maja nad tunnevad küll hästi, kindlasti paremini kui mina. Kindlasti teavad nad sissepääse isegi tornidesse, mida ma kunagi üles ei leia, kindlasti on kusagil ka nende jaoks ühed uksed. On need kindlad päevad, kui need sammud tulevad mööda alleed, tulevad nii nagu hoog oleks neil sees. Linnubasseinist võtavad ühed sammud vett ja pritsivad teist, siis nad naeravad veidi - või teevad seda üksteise pilkamiseks, siis tormavad nad majani, ajavad teineteist taga postide vahel ja rebivad lahti ukse. Sammud viivad neid kusagile teise korruse ruumi, võibolla mõnesse neist mille uks on lukustatud, võibolla mitte ainult lukustatud, vaid ka kinni naelutatud ja seest poolt müüritud. Ja parem oleks. Kui nad sinna ruumi jõuavad ei tundugi nende "mäng" enam niiväga Mäng. Mõnda aega kostab vaikus, siis aga läbilõikav karje, kõige hullumeelsema kõlaga kohutav karje. Siis jälle vaikus, miski muu ei saaks vist tulla nii järsult kui see. Ja peale seda nutt, vaikne hale tasane pisaranutt. Minu ülesandeks jääb mõelda kumb neist on rumalam, ning verandal unistada. Sussid jalas. Ning mõelda sellele ka, kuidas ja kes ja kustkohast tuleb hommikuti see aurav tee mu kummutile.
Ma tõmban särgi selga aga ei viitsi seda kinni nööpida, ja avastan siis et teetass juba aurab kummutil, mis on äärmiselt kohe äärmiseltäärmiselt veider, õues on vist külm. Kas see on tõesti see eilne teetass, saab ta olla veel kuum? Õues on vist väga külm ja toas on soe, akna taga on udu ja akna vahelt puhub mulle näkku vägagi äratavat õhku. Värsket värsket, vareseid täis. Vareseid ja teisi musti linde, ka neid kellele vaid haigused kõlbavad. Kusagil eemal on järv, ja järve on selles õhus ka. Järv nagu kutsuks mind aga ei kutsu ka, mingi sõnum selles õhus aga on. Panen sussid jalga.
Ma magan iga öö erinevas toas, mulle nii lihtsalt meeldib. See maja on minu vastu sõbralikum kui need teised milles ma olnud olen, ta nagu teeks midagi minuga. Mida, seda ma praegu öelda ei oska. Võibolla pole ta veel piisavalt teinud, võibolla olen ma liiga rumal et muutusi veel märgata. Võibolla ma lihtsalt ei tunnista veel neid. Aga ma tunnen ennast siin hästi. Ka öösiti, ka teatud päevadel. Ka sama udustel päevadel nagu täna, tähtpäevadel, minu sünnipäeval, kahekümnendal kuupäeval, isegi täiskuu ajal. Keldris, pööningul, kolmandal korrusel - kus ma hetkel olengi, maja taga ning tornides milles ma tegelikult küll ainult unes olla olen saanud. Ma seisan koridoris, kolmandal korrusel, mu ees ripub suur kroonlühter, kui treppide käetugedele toetuda siis nad ragisevad veidi, lühtri kohal on mõned katuseaknad katki, esimese korruse musta-valgele ruudulisele põrandale on sealtkaudu langenud veidi puulehti mis nüüdseks on tõmbunud tumedaks, kuldpruuniks, kui neile peale astuda siis kindla peale nad krabiseksid veidi. Vihmasel ajal tekivad sinna alla hoopis lombid. Treppidel on seltsiks nende kohal rippuvad vanad maalid. Raamid on neil tuhmid, nurkadest kulunud ja nende ülemisel äärel on kindlasti tolmu. Portreed ise tunduvad imelikud, öösiti isegi veidi hirmuäratavad, kui neist küünlavalguse käes mööda minna (trepid kriuksuvad naljakalt, muide) siis nad läigivad metalselt ja nende minu jaoks täiesti võhivõõraste inimeste pilgud nagu jälgiksid seda liikuvat valgust, hoopis teistsuguse ilmega, hoopis palju näljasemaga. Võibolla neile lihtsalt meeldivad küünlad, kes teab.
Teise korruse põhjapoolses otsas, kohe peaukse kohal, on suur veranda kus mul olla meeldib. See on ülení valge, nagu nad olema peavadki. Lillepostamentide ja kuivanud puulehtedega, pinkidega ja ühe pisikese lauaga. Mööda seinu ronib metsviinamari, neid on ka sammastel, maja ees on ringtee millel kasvab punaseid ja valgeid lilli, ja sealt edasi kastaniallee väga ilusate noorte kastanipuudega mis võiks ulatuda kuni lõpmatuseni välja. Enne väravat on veel linnubassein, siit verandalt on kuulda peene kruusa peal jooksvaid samme. Mõnikord. Aga sellele ei meeldi mul mõelda. Sest ma ei tea kumb on halvem - kas see et need sammud seal päriselt astuvad, või see et ma seda kõike hoopis ette kujutan.
Mõnikord öösiti on see mind hirmutanud just eriti, väga kindlatel aegadel mille järgi võiks iga maailma kella õigeks keerata - või siis hoopis valeks, näiteks Tokyo kellad võiksid küll minu aega näidata, see ei häiriks mind mitte üks põrm. Mis seos neil on minuga, seda ma ei tea - ka ei tahaks ma mõelda sellele mis plaan neil minuga on, kuid maja nad tunnevad küll hästi, kindlasti paremini kui mina. Kindlasti teavad nad sissepääse isegi tornidesse, mida ma kunagi üles ei leia, kindlasti on kusagil ka nende jaoks ühed uksed. On need kindlad päevad, kui need sammud tulevad mööda alleed, tulevad nii nagu hoog oleks neil sees. Linnubasseinist võtavad ühed sammud vett ja pritsivad teist, siis nad naeravad veidi - või teevad seda üksteise pilkamiseks, siis tormavad nad majani, ajavad teineteist taga postide vahel ja rebivad lahti ukse. Sammud viivad neid kusagile teise korruse ruumi, võibolla mõnesse neist mille uks on lukustatud, võibolla mitte ainult lukustatud, vaid ka kinni naelutatud ja seest poolt müüritud. Ja parem oleks. Kui nad sinna ruumi jõuavad ei tundugi nende "mäng" enam niiväga Mäng. Mõnda aega kostab vaikus, siis aga läbilõikav karje, kõige hullumeelsema kõlaga kohutav karje. Siis jälle vaikus, miski muu ei saaks vist tulla nii järsult kui see. Ja peale seda nutt, vaikne hale tasane pisaranutt. Minu ülesandeks jääb mõelda kumb neist on rumalam, ning verandal unistada. Sussid jalas. Ning mõelda sellele ka, kuidas ja kes ja kustkohast tuleb hommikuti see aurav tee mu kummutile.
# postitas evert : 1:55 AM
Tellimine: Postitused [Atom]
