neljapäev
Kõhuvalu.
Ma ei saanud öösel eriti und, ma ei tea miks, võibolla läksin liiga hilja magama. Võibolla tahtsin hoopis koduvoodis magada. Või hoopis rõdul. Või voodis valet pidi või hoopis põiki, nagu mõnikord.
Ma ei tea mis kell oli sest mu telefon oli kotipõhjas ja kott ise allkorrusel esikus. Ma ühel hetkel lihtsalt ärkasin ja läksin hiirvaikselt treppimööda kööki hommikuteed tegema, võibolla see oligi teeisu mis mind üles ajas. Alles hakkas valgemaks minema, kuigi öösiti on suvel vaevu hämar. Ja vaikne. Tuul magab, linnud magavad, autod magavad. Ainult pilved reisivad vasakult paremale. Neli meetrit sekundis.
Külmkapp uriseb aeg-ajalt. Võib-olla on tal külm. Või vajab ta tähelepanu. Avan külmkapiukse. Valgus läheb kliks! põlema. Sulgen ukse. Valgus kustub kliks! Avan uuesti hästikiiresti ja järsult külmkapiukse: hommikumantlis ja tuhvlites pisikene punase salli ja magamismütsiga pingviin seisab ehmunud olemisega keset kõige ülemist külmkapiriiulit, ühes käes põlev küünal, teise käe näpud (jah, pingviinidel on näpud!) külmutuskapi tulukese lüliti peal mis on kustunud. Aga külmkapiuks on lahti. Pingviin lööb endale hajameelselt lahtise käega vastu otsaesist ja naeratab mulle närviliselt, häbivarjud näol. Ma silitan ta pead (mütsi ajan sellega viltu) ja sügan kõrvatagust (noh.. tal on seal üks.. eee.. vastav auk.) "Hakkad vanaks jääma, Joe" mõtlesin ma, aga ei öelnud seda välja. Siis haarasin tassi alustaldriku koogitükkidega, alumiselt riiulilt ja lükkasin jalaga külmkapiukse enda järel kinni. Külmkapi seest kostab närviline kliks! kliks! kliks! kliks! ja seejärel sammud kusagile vaikusesse. Panen vee keema. Teekeeduveekann hakkab kohe kohisema.
Päike on täpselt niipalju tõusnud et on võimalik näha majaees asfaltil olevate kivitükkide lõputuid varje. Ja konide ja käbide omi. Ja esimeste kasside, kes on autode rattakoobastest välja roninud ja nüüd sirutavad ennast päikese käes. Siis lakuvad oma karva, see on nende komme. Nad armastavad puhtust. Ja kui nad ei armastaks seda, poleks nad ka kassid. "Täna tuleb kindlasti tore päev," mõtlesin. Aga ei öelnud seda välja.
Sul on armas teeriiul. Köögis, pliidi lähedal, peaaegu silmadekõrgusel. Selle all on konksud tasside jaoks. Nagu see olekski seal just selle pärast et ma seda vaadata saaks. Mina olengi keraamikanarkomaan. Neid värvilisi ideaalseid tasse, millest ühe peale on värvitud must lammas, ja et ma saaks uurida milliseid uusi teesorte sul nüüd tekkinud on. Must tee "Kirg," mu lemmiktee, jääbki pihku. Teine käsi avab selle ja poetab osa teesõela. Teesõel kukub helesinisesse tassi mille väliskülgedele on värvitud valged imekaunid pilved ja mis seest on heleroheline. Peale valan tulist vett, veel lasen teed tõmmata neli-viis minutit. Peale seda ma enam ei lase. Võtan teetassi ja alustaldriku kaasa ja lähen köögist välja.
Esikukell näitab seitse läbi kuute. Ta teeb tik-tak. Enne kui ma trepile astuda jõudsin, tegi ta naksu ja siis näitas kell juba kaheksa läbi kuus. Astun hästi hiirvaikselt. Üle neljanda astme, mis krigiseb.
Pööningule jõudes panen tassi korraks aknalauale. Koogitaldriku selle kõrvale. Sa teed imehäid kooke. Need viivad keele alla. Nad ajavad peaaegu minestama. Ühest tükist kunagi ei piisa, selleks ongi alustaldrikul neid kolm. Ma lähen alati ahneks.
Peeglilaual on sul üks küünal, mille ma põlema süütan. Sellest pudeneb õhku pööningu jaoks ideaalset aroomi. Kogu ruum muutub soojemaks, mitte et see pööning poleks mu lemmikpööning. Kõik on nii hubane, et tahaks minna ja seda kõigile maailma inimestele öelda. Ütleks senikaua kuni nad mu jutus täielikult veendunud oleks. Ütleks ennast nii tühjaks, et nad jääks minust purju. Lähen aknalaua juurde, teel selleni libistan käe üle tooli seljatoe. See on sile. Ja äärtest konarlik. Tal on oma muster. Tema muster on tema hing. Ma kujutan ette kes selle kunagi sada ja viiskümmend kaks aastat tagasi tegi. Üks halli peaga mees kellel on ees pruun nahast põll ja kes teebki toole. Ta on linna parim toolimeister. Tema toolid peavad kaua vastu. Siis tuleb mulle vastu aknaalune vaip. Ma astun sellele peale. Ta on pehme. Ma ei mõtle sellest kes selle kunagi tegi. Ma mõtlen hoopis muust.
Õues vuhisevad juba esimesed autod. Hommikutööinimesed lähevad tööle. Öötööinimesed tulevad töölt. Kui nad teepeal teineteisest mööduvad, lehvitavad nad vastutulijale. See on nende teatepulk. Nad teatavad sellega et "nüüd on minu aeg minna." Kivikeste varjud pole enam nii pikad. Pilved kimavad nüüd kuni seitse meetrit sekundis.
Võtan lonksu teed. Teetass on hästi soe, tee on teda soojendanud aga ise ta jahtub vaikselt tasa. Mulle maitseb tee väga. Et naudingut paremini tunda panen ma silmad korraks kinni ja hingan sügavalt sisse. Mul on tunne nagu ma kerkiks korraks õhku. Ma tunnen nagu ma oleks sama kerge kui udusulg. Tuul liigutab veidi kardinaid, ma aiman seda. Siis teen silmad lahti.
Vahepeal oled sa ärganud. Oled tõusnud voodisse istukile ja silmi hõõrunud. Kuidagi on sul hästi vaikselt õnnestunud hiilida mu seljataha. Sa oled mind vaadanud, muigega jälginud seda kuidas ma seal olen.
Sa katad mu seljatagant oma peopesadega mu silmad. Ma naeratan aga ei julge su käsi katsuda. Ma tean et need on hiiglama pehmed. Su nahk on meeletult õrn. Sa naeratad ja võtad siis mu ümbert kinni, hommikukallistus. Paned oma lõua mu paremale õlale (sa oled minust veidi lühem) ja kallistad mind nii. Ma silitan oma parema käega su pead, teen sulle hommikupai. Su juuksed lõhnavad maailmakõigeparemini. Oleks mul kõhuvalu, läheks ta niimoodi kohe ära. Just nii saaks absoluutselt kõike ravida. Kõike!
Autod vurisevad. Puulehed sahisevad veidi tuules. Naabermajas pannakse tööle televiisor, seda on siia kuulda. Pilved liiguvad kindlasti juba vähemalt üheksa meetrit sekundis.
Ma ei tea mis kell oli sest mu telefon oli kotipõhjas ja kott ise allkorrusel esikus. Ma ühel hetkel lihtsalt ärkasin ja läksin hiirvaikselt treppimööda kööki hommikuteed tegema, võibolla see oligi teeisu mis mind üles ajas. Alles hakkas valgemaks minema, kuigi öösiti on suvel vaevu hämar. Ja vaikne. Tuul magab, linnud magavad, autod magavad. Ainult pilved reisivad vasakult paremale. Neli meetrit sekundis.
Külmkapp uriseb aeg-ajalt. Võib-olla on tal külm. Või vajab ta tähelepanu. Avan külmkapiukse. Valgus läheb kliks! põlema. Sulgen ukse. Valgus kustub kliks! Avan uuesti hästikiiresti ja järsult külmkapiukse: hommikumantlis ja tuhvlites pisikene punase salli ja magamismütsiga pingviin seisab ehmunud olemisega keset kõige ülemist külmkapiriiulit, ühes käes põlev küünal, teise käe näpud (jah, pingviinidel on näpud!) külmutuskapi tulukese lüliti peal mis on kustunud. Aga külmkapiuks on lahti. Pingviin lööb endale hajameelselt lahtise käega vastu otsaesist ja naeratab mulle närviliselt, häbivarjud näol. Ma silitan ta pead (mütsi ajan sellega viltu) ja sügan kõrvatagust (noh.. tal on seal üks.. eee.. vastav auk.) "Hakkad vanaks jääma, Joe" mõtlesin ma, aga ei öelnud seda välja. Siis haarasin tassi alustaldriku koogitükkidega, alumiselt riiulilt ja lükkasin jalaga külmkapiukse enda järel kinni. Külmkapi seest kostab närviline kliks! kliks! kliks! kliks! ja seejärel sammud kusagile vaikusesse. Panen vee keema. Teekeeduveekann hakkab kohe kohisema.
Päike on täpselt niipalju tõusnud et on võimalik näha majaees asfaltil olevate kivitükkide lõputuid varje. Ja konide ja käbide omi. Ja esimeste kasside, kes on autode rattakoobastest välja roninud ja nüüd sirutavad ennast päikese käes. Siis lakuvad oma karva, see on nende komme. Nad armastavad puhtust. Ja kui nad ei armastaks seda, poleks nad ka kassid. "Täna tuleb kindlasti tore päev," mõtlesin. Aga ei öelnud seda välja.
Sul on armas teeriiul. Köögis, pliidi lähedal, peaaegu silmadekõrgusel. Selle all on konksud tasside jaoks. Nagu see olekski seal just selle pärast et ma seda vaadata saaks. Mina olengi keraamikanarkomaan. Neid värvilisi ideaalseid tasse, millest ühe peale on värvitud must lammas, ja et ma saaks uurida milliseid uusi teesorte sul nüüd tekkinud on. Must tee "Kirg," mu lemmiktee, jääbki pihku. Teine käsi avab selle ja poetab osa teesõela. Teesõel kukub helesinisesse tassi mille väliskülgedele on värvitud valged imekaunid pilved ja mis seest on heleroheline. Peale valan tulist vett, veel lasen teed tõmmata neli-viis minutit. Peale seda ma enam ei lase. Võtan teetassi ja alustaldriku kaasa ja lähen köögist välja.
Esikukell näitab seitse läbi kuute. Ta teeb tik-tak. Enne kui ma trepile astuda jõudsin, tegi ta naksu ja siis näitas kell juba kaheksa läbi kuus. Astun hästi hiirvaikselt. Üle neljanda astme, mis krigiseb.
Pööningule jõudes panen tassi korraks aknalauale. Koogitaldriku selle kõrvale. Sa teed imehäid kooke. Need viivad keele alla. Nad ajavad peaaegu minestama. Ühest tükist kunagi ei piisa, selleks ongi alustaldrikul neid kolm. Ma lähen alati ahneks.
Peeglilaual on sul üks küünal, mille ma põlema süütan. Sellest pudeneb õhku pööningu jaoks ideaalset aroomi. Kogu ruum muutub soojemaks, mitte et see pööning poleks mu lemmikpööning. Kõik on nii hubane, et tahaks minna ja seda kõigile maailma inimestele öelda. Ütleks senikaua kuni nad mu jutus täielikult veendunud oleks. Ütleks ennast nii tühjaks, et nad jääks minust purju. Lähen aknalaua juurde, teel selleni libistan käe üle tooli seljatoe. See on sile. Ja äärtest konarlik. Tal on oma muster. Tema muster on tema hing. Ma kujutan ette kes selle kunagi sada ja viiskümmend kaks aastat tagasi tegi. Üks halli peaga mees kellel on ees pruun nahast põll ja kes teebki toole. Ta on linna parim toolimeister. Tema toolid peavad kaua vastu. Siis tuleb mulle vastu aknaalune vaip. Ma astun sellele peale. Ta on pehme. Ma ei mõtle sellest kes selle kunagi tegi. Ma mõtlen hoopis muust.
Õues vuhisevad juba esimesed autod. Hommikutööinimesed lähevad tööle. Öötööinimesed tulevad töölt. Kui nad teepeal teineteisest mööduvad, lehvitavad nad vastutulijale. See on nende teatepulk. Nad teatavad sellega et "nüüd on minu aeg minna." Kivikeste varjud pole enam nii pikad. Pilved kimavad nüüd kuni seitse meetrit sekundis.
Võtan lonksu teed. Teetass on hästi soe, tee on teda soojendanud aga ise ta jahtub vaikselt tasa. Mulle maitseb tee väga. Et naudingut paremini tunda panen ma silmad korraks kinni ja hingan sügavalt sisse. Mul on tunne nagu ma kerkiks korraks õhku. Ma tunnen nagu ma oleks sama kerge kui udusulg. Tuul liigutab veidi kardinaid, ma aiman seda. Siis teen silmad lahti.
Vahepeal oled sa ärganud. Oled tõusnud voodisse istukile ja silmi hõõrunud. Kuidagi on sul hästi vaikselt õnnestunud hiilida mu seljataha. Sa oled mind vaadanud, muigega jälginud seda kuidas ma seal olen.
Sa katad mu seljatagant oma peopesadega mu silmad. Ma naeratan aga ei julge su käsi katsuda. Ma tean et need on hiiglama pehmed. Su nahk on meeletult õrn. Sa naeratad ja võtad siis mu ümbert kinni, hommikukallistus. Paned oma lõua mu paremale õlale (sa oled minust veidi lühem) ja kallistad mind nii. Ma silitan oma parema käega su pead, teen sulle hommikupai. Su juuksed lõhnavad maailmakõigeparemini. Oleks mul kõhuvalu, läheks ta niimoodi kohe ära. Just nii saaks absoluutselt kõike ravida. Kõike!
Autod vurisevad. Puulehed sahisevad veidi tuules. Naabermajas pannakse tööle televiisor, seda on siia kuulda. Pilved liiguvad kindlasti juba vähemalt üheksa meetrit sekundis.
# postitas evert : 1:53 AM
Tellimine: Postitused [Atom]
