kolmapäev
Kirjutuslauaalunesalasahtel.
Ma tulin täpselt samal ajal samas peatuses maha, täpselt õigel päeval ja õigel kellaajal, päike paistis täpselt samast kohast kui vaadata täpselt tornide suunas, täpselt samal trepil istus sama naine. Kassid keerlesid ta ümber täpselt samamoodi nagu alati, tema aga teadis täpselt milleks ta seal istub. Oli ka sama kuum, sest oli keskpäev. Täpselt sama kuum kui eile aga mulle tundus et isegi veidi kuumem. Eriti kuum oli veel päikese käes, aga mina kõmpisin varjus kus on jahedam kuid kus on hämaram ka.
Ma teadsin ette et sa istud aknal, oma toa aknal teisel korrusel, akende ümber kollane vana puumaja ja selle kohal varsti katus, enne küll kolmas korrus ka mis elab inimtühjalt. Sul on jalas helepruunikad laheda mustriga ruudulised poolpikad püksid, sul on seljas kollane maika ja selle alt paistavad valged rinnahoidjapaelad, sul on kõrvaklapid peas ja päikeseprillid ees, sa istud nii et üks jalg on aknalaual ja sa toetad seljaga vastu aknaraami. Plätud oled sa teineteise kõrvale väga korralikult sättinud, nad ootavad sind akna all põrandal. Su põrandal pole peaaegu ühtegi kübet tolmu ja pehmel vaibal on mõned avatud raamatud, ning üks ajakiri meestest mida lugedes sulle meeldib naerda veidi. Plaadiriiulilt on parimad plaadid voodile ritta seatud, õigemini on nad päris laiali, aeg-ajalt sa valid neist mõne mida kuulata ja siis tuled aknale tagasi. Su kaelakett sädeleb päikese käes veidi ja sa muigad kui ma sealt niimoodi tulen. Kui vesi oleks hõbedast meenutaksid su kõrvaehted imekaunist nirisevat vett. Ja siis jood veidi mullidega vett nagu olekski sul sellest janu tekkinud, klaasist milles on tükike sidrunit. Sul on tumepunased (ja lumivalged) kardinad ja sulle endale meeldib nendega peaaegu sama palju mängida, kui su tumedale kassile kellel on kollased silmad kuid kes magab hetkel tugitoolil. Sul on heledad juuksed ja sa kannad tänase päeva patsikummi esimest korda, see on päris uus ja samas ka vana, sest sa unustasid selle vahepeal ära. Taburetil su raamaturiiuli juures on kausitäis magusaid ploome, aga sul pole kõht tühi. Su tuba lõhnab hästi, ning kõik mis seal sees on, on sinu oma. Sa oled pidevalt oma asjade keskel, sest teised asjad polegi nii huvitavad vist. Sul on õrn päevitus, sa paistad nagu oleksid kuldne.
Kõrvaltoas klaasplaadiga laual on su telefon, millel on mitu vastamata kõnet. Need on teinud su sõbranna, kes elab vastasmajas, aga sa ei kuulnud helinaid sest nad on välja lülitatud. Sõbrannal pole kodus kedagi ja ise on ta linnas, muidu oleks vist temagi aknal või lehvitaks ta sulle avatud aknast. Teil meeldib teineteisele aknast aknasse tantsida, kui te saate mõne uue fantastiliselt hästisobiva seeliku, särgi või jaki. All ritmikul olevatel inimestel pole sellest kõigest õrna aimugi, aga te ei kuuleks samal ajal teineteise sõnu sest autodel meeldib kangesti müriseda. Võibolla selleks te helistategi nii tihti ja räägite mõnikord samal ajal juttu kui akna taga seisate, kuigi praegu pole sul selleks tuju. Ja ehk sa parema meelega paluksid tal endale hoopis külla tulla, või tegelikult piisaks teil mõlemal vaid korrus treppimööda allapoole ronida ja maja ees tee keskel kokku saada.
Küünlad ootavad õhtut ja peegel seda et sa ennast vaataksid, aga sa kiusad teda meelega. Su kirjutuslaual on föön, kuigi sa ei föönita ennast kunagi, ning voodi kõrval põrandal on kohvitass mis lõhnab maailmaparima kohvi järgi. Siis sa tõused korraks üles, jätad plätud omaette ja lähed korraks kõrvaltuppa, sest sul jäi enne mingi olulise asja tegemine pooleli. Ukse paned sa enda järgi kinni aga aken jääb avatuks, mõlemad aknapooled on tänavapoole ja uksesulgemise ajal lehvivad su kardinad korraks aknast välja. Koos lõhnaga mida on nüüd vist igal pool ja igaveseks. Aga su kirjutuslaual on saladusi peita, kõige salajasemaid ja tähtsamaid asju peidab tema sisemus. Mitte föön ega lamp, mitte ka pliiatsitops, vaid päris sisemus, nii sisemus et seda sisemust avastada peab põlvili põrandal olema kirjutuslaua ees. Siis näeb kirjutuslaua kumeruste ja puidu mustri vahel kriimustuste moodi jooni, aga ainult kui hästi vaadata, nagu oleks lakk seal meelega jooneline. Vastu valgust ta peegeldab veidralt. Seal on tegelikult üks sahtel, sahtel millel on küljes lukk. Mida ta sisaldab, on võimatu öelda, ka arvata ei maksa, ja vaadata ta lubab vaid ühel. Ka mina ei näe, nii kaugele siit kus ma olen ju ei näe.
Ma teadsin ette et sa istud aknal, oma toa aknal teisel korrusel, akende ümber kollane vana puumaja ja selle kohal varsti katus, enne küll kolmas korrus ka mis elab inimtühjalt. Sul on jalas helepruunikad laheda mustriga ruudulised poolpikad püksid, sul on seljas kollane maika ja selle alt paistavad valged rinnahoidjapaelad, sul on kõrvaklapid peas ja päikeseprillid ees, sa istud nii et üks jalg on aknalaual ja sa toetad seljaga vastu aknaraami. Plätud oled sa teineteise kõrvale väga korralikult sättinud, nad ootavad sind akna all põrandal. Su põrandal pole peaaegu ühtegi kübet tolmu ja pehmel vaibal on mõned avatud raamatud, ning üks ajakiri meestest mida lugedes sulle meeldib naerda veidi. Plaadiriiulilt on parimad plaadid voodile ritta seatud, õigemini on nad päris laiali, aeg-ajalt sa valid neist mõne mida kuulata ja siis tuled aknale tagasi. Su kaelakett sädeleb päikese käes veidi ja sa muigad kui ma sealt niimoodi tulen. Kui vesi oleks hõbedast meenutaksid su kõrvaehted imekaunist nirisevat vett. Ja siis jood veidi mullidega vett nagu olekski sul sellest janu tekkinud, klaasist milles on tükike sidrunit. Sul on tumepunased (ja lumivalged) kardinad ja sulle endale meeldib nendega peaaegu sama palju mängida, kui su tumedale kassile kellel on kollased silmad kuid kes magab hetkel tugitoolil. Sul on heledad juuksed ja sa kannad tänase päeva patsikummi esimest korda, see on päris uus ja samas ka vana, sest sa unustasid selle vahepeal ära. Taburetil su raamaturiiuli juures on kausitäis magusaid ploome, aga sul pole kõht tühi. Su tuba lõhnab hästi, ning kõik mis seal sees on, on sinu oma. Sa oled pidevalt oma asjade keskel, sest teised asjad polegi nii huvitavad vist. Sul on õrn päevitus, sa paistad nagu oleksid kuldne.
Kõrvaltoas klaasplaadiga laual on su telefon, millel on mitu vastamata kõnet. Need on teinud su sõbranna, kes elab vastasmajas, aga sa ei kuulnud helinaid sest nad on välja lülitatud. Sõbrannal pole kodus kedagi ja ise on ta linnas, muidu oleks vist temagi aknal või lehvitaks ta sulle avatud aknast. Teil meeldib teineteisele aknast aknasse tantsida, kui te saate mõne uue fantastiliselt hästisobiva seeliku, särgi või jaki. All ritmikul olevatel inimestel pole sellest kõigest õrna aimugi, aga te ei kuuleks samal ajal teineteise sõnu sest autodel meeldib kangesti müriseda. Võibolla selleks te helistategi nii tihti ja räägite mõnikord samal ajal juttu kui akna taga seisate, kuigi praegu pole sul selleks tuju. Ja ehk sa parema meelega paluksid tal endale hoopis külla tulla, või tegelikult piisaks teil mõlemal vaid korrus treppimööda allapoole ronida ja maja ees tee keskel kokku saada.
Küünlad ootavad õhtut ja peegel seda et sa ennast vaataksid, aga sa kiusad teda meelega. Su kirjutuslaual on föön, kuigi sa ei föönita ennast kunagi, ning voodi kõrval põrandal on kohvitass mis lõhnab maailmaparima kohvi järgi. Siis sa tõused korraks üles, jätad plätud omaette ja lähed korraks kõrvaltuppa, sest sul jäi enne mingi olulise asja tegemine pooleli. Ukse paned sa enda järgi kinni aga aken jääb avatuks, mõlemad aknapooled on tänavapoole ja uksesulgemise ajal lehvivad su kardinad korraks aknast välja. Koos lõhnaga mida on nüüd vist igal pool ja igaveseks. Aga su kirjutuslaual on saladusi peita, kõige salajasemaid ja tähtsamaid asju peidab tema sisemus. Mitte föön ega lamp, mitte ka pliiatsitops, vaid päris sisemus, nii sisemus et seda sisemust avastada peab põlvili põrandal olema kirjutuslaua ees. Siis näeb kirjutuslaua kumeruste ja puidu mustri vahel kriimustuste moodi jooni, aga ainult kui hästi vaadata, nagu oleks lakk seal meelega jooneline. Vastu valgust ta peegeldab veidralt. Seal on tegelikult üks sahtel, sahtel millel on küljes lukk. Mida ta sisaldab, on võimatu öelda, ka arvata ei maksa, ja vaadata ta lubab vaid ühel. Ka mina ei näe, nii kaugele siit kus ma olen ju ei näe.
# postitas evert : 3:35 PM
Tellimine: Postitused [Atom]
