laupäev
Käokell.
Neetud käokell ei lase magada, puude õõtsumine meeldib mulle ka liiga palju. On täiskuu, või peaaegu täiskuu. Või et just oli olnud täiskuu, vaid veidi aega tagasi. Hooti tibutab ikka vihma, õues on toomingaid ja sireleid, mu sokid kuivavad radiaatoril reas.
Ma heameelega loeks midagi, aga on siiski liiga hämar, ja ma tõesti ei taha laetult põlema panna. Ma ei taha ka rätsepistes avatud külmkapi ees lugeda, sest siis läheb ju piim hapuks. Mulle ei piisa ainult ühest leheküljest, sellest raamatust mida ma praegu loen. Või tähendab ühest neist, mis mul praeguse seisuga kõige viimati pooleli jäi.
Ma lähen ja pesen vannitoas käsi, lasen veel enne natukene vanni joosta, veel enne kui ma käsi pesema hakkan. Enne ja peale vee päevavalgele jõudmist mürtsuvad ja kolisevad mu vanniveetorud. Veel endal läheb natukene aega. Nagu neis elaks keegi. Keegi unemüts peas ja tuhvlid jalas, hommikumantliga, lokirullid unemütsi all. Toriseja ja poriseja, pidevalt unetige. Pean eest ära minema, mõtleb ta, pean ruttu minema, enne kui vesi mind siit minema uhub! Hetk hiljem ragiseb akna taga õunapuuoks, hetk enne kui ma akna poole vaadata jõuan, nagu keegi oleks sellelt just alla hüpanud väga täpse ajastusega. Või.. üles? Keegi vaikne jälgija. Tume nagu pimedus, aga ilusam.
Akna pealt ei näe enam kedagi, kui üldse oleks teda näha olnud. See ei saanud ju olla lind, mõni kodukakk või kivikotkas. Ja nahkhiired avevalt. Maja ees seisavad vaid vihmasttilkuv kaheinimese jalgratas ja kellegi kummikud. Ja üks võti, vasaku jala kummiku sees. Ei ühtegi siluetti ega reetvat varju, mille vastu ma hetkel palju parema meelega huvi tunneksin. Ei mingit sammude kaja, ega läbi öö kõlavat õudset naeru. Ei ühtegi üle lombi hüppe vuhinat, ei ühtegi naaberhoovist kõlavat klähvatust. Ei ühtegi ümberaetud lillepotti, sigareti kustutusjälge või pisikest kirjakest akna juurde nööpnõelaga kinnitatult, mis mind ootaks.
Jään veel kauaks aknale, tõmban seal mõned sigaretid, millede konid ma viskan sõiduteele. Kõõlun et kaugemale näha oleks, lasen tuulel oma juukseid siluda ja vihmal neid märjaks kasta. Kahe käega hoian kinni aknalauast, parema jalaga tõmban ligidale (võimalikult vaikselt) kirjutuslaua tooli, et sellele istuda. Kui kätel liiga jahe hakkab, pistan nad korraks taskutesse.
Ma heameelega loeks midagi, aga on siiski liiga hämar, ja ma tõesti ei taha laetult põlema panna. Ma ei taha ka rätsepistes avatud külmkapi ees lugeda, sest siis läheb ju piim hapuks. Mulle ei piisa ainult ühest leheküljest, sellest raamatust mida ma praegu loen. Või tähendab ühest neist, mis mul praeguse seisuga kõige viimati pooleli jäi.
Ma lähen ja pesen vannitoas käsi, lasen veel enne natukene vanni joosta, veel enne kui ma käsi pesema hakkan. Enne ja peale vee päevavalgele jõudmist mürtsuvad ja kolisevad mu vanniveetorud. Veel endal läheb natukene aega. Nagu neis elaks keegi. Keegi unemüts peas ja tuhvlid jalas, hommikumantliga, lokirullid unemütsi all. Toriseja ja poriseja, pidevalt unetige. Pean eest ära minema, mõtleb ta, pean ruttu minema, enne kui vesi mind siit minema uhub! Hetk hiljem ragiseb akna taga õunapuuoks, hetk enne kui ma akna poole vaadata jõuan, nagu keegi oleks sellelt just alla hüpanud väga täpse ajastusega. Või.. üles? Keegi vaikne jälgija. Tume nagu pimedus, aga ilusam.
Akna pealt ei näe enam kedagi, kui üldse oleks teda näha olnud. See ei saanud ju olla lind, mõni kodukakk või kivikotkas. Ja nahkhiired avevalt. Maja ees seisavad vaid vihmasttilkuv kaheinimese jalgratas ja kellegi kummikud. Ja üks võti, vasaku jala kummiku sees. Ei ühtegi siluetti ega reetvat varju, mille vastu ma hetkel palju parema meelega huvi tunneksin. Ei mingit sammude kaja, ega läbi öö kõlavat õudset naeru. Ei ühtegi üle lombi hüppe vuhinat, ei ühtegi naaberhoovist kõlavat klähvatust. Ei ühtegi ümberaetud lillepotti, sigareti kustutusjälge või pisikest kirjakest akna juurde nööpnõelaga kinnitatult, mis mind ootaks.
Jään veel kauaks aknale, tõmban seal mõned sigaretid, millede konid ma viskan sõiduteele. Kõõlun et kaugemale näha oleks, lasen tuulel oma juukseid siluda ja vihmal neid märjaks kasta. Kahe käega hoian kinni aknalauast, parema jalaga tõmban ligidale (võimalikult vaikselt) kirjutuslaua tooli, et sellele istuda. Kui kätel liiga jahe hakkab, pistan nad korraks taskutesse.
# postitas evert : 6:14 PM
Tellimine: Postitused [Atom]
