esmaspäev
Neljapäev.
See teeehitus ei lõppe vist iial. Töömehed on lihtsalt jube aeglased. Öötöömehed samuti, kui neid üldse ongi sest neid on kindlasti palju vähem kui tavalisi täiesti keskmisi väikesepalgalisi inimesi. Mina pean ka ringiga minema, ringigaminnes tekib mul alati kakaoisu. Võibolla seda teeb kõikvõimalik õietolm, mis just praegu eriti levib. Mina olen vist ka üks neist, kellel on allergia. Mõnikord on mõnus jahe õhtu, aga mõnikord on isegi ringiga minemiseks liiga palav ilm. Aga õnneks ma tean, kuidas otse saab, otse majade vahelt kus on jahe, varjuline ja inimtühi. Aedadest saab kergesti üle sest nad pole väga kõrged, ning mõnikord saab minna ka alt. Mõnel aial on väravad. Kuigi ma ei käi seda rada tihti, teab mind väga hästi üks vanamammi, kes mõnikord hoovitoolil istub oma kaunist kassi silitades või teeb ta seda akna peal, mõnikord ta hoopis tukub oma hoovi võrkkiigel. Ma lihtsalt tunnen, et ma olen talle jäänud meelde. Nädala lõpupoole on tema aed mõnikord riietekuivatusväljaks muutunud, kõikjal ripub siis nööridel pesu, tal on punased, rohelised ja sinised pesupulgad. Hoovis on võssakasvanud vana kalabassein, kunagi seal ehk kasvas vesiroose. Tal on gaasiballooni kapis suur herilasepesa, pirnipuu tipus varesepesa ja tema kõrvalnaabri magamistuba näeb välja nagu seapesa, sest see naaber ei ela seal õieti enam kuid, vaid mõni öö satub ta sinna vaid magama. Ei teagi mida ta päeva ajal teeb. Tema vastashoov on "Kurepesa" nimelise lasteaia oma, suvel ei sumise see nagu muudel aegadel. Kui sajaks vaid vihma.
Vastasmaja ülakorruse akna taga aga on alati keegi. Üks nägu, klaasi taga lõksus, millest võib välja lugeda kõikvõimalikke sügavusi. Sellest pilgust, sellest Kuidas ta vaatab. Tema kortsudest, tema naha veidrustest ja sellest et ta ei hinga kuigi kergelt. Sellest kuidas ta lõhnaks, kui ta kellelgi ennast nuusutada laseks. Aga ta ka ei räägi kellegiga. Ja ta ei liigu sealt kuhugile, sest ta on ratastoolis. Mina ei tea teda üldse, aga tema teab väga hästi, mis tunne on nii sootuks muutuda et kui sa lähed peegli siis nagu vaataks sulle sealt vastu keegi võõras. Võõraste tuhmide silmadega mis enam kuigi hästi ei näe. Silmade ümbert punane ja must. Ja kui sa tahad midagi öelda, siis alguses nagu sealt ei tulekski midagi ja kui lõpuks tulebki, siis vaid midagi hirmutavat, midagi nii sootuks tundmatut et see ajab kiljatama. Midagi ainult sellest, millest keegi aru ei saa, isegi kui tahaks. See on nagu mõni võõras keel. Mingi susin ja vilin, mingi võõras lälin millel pole mingit mõtet. Isegi kui sa tahad öelda midagi konkreetset. Mõnda sõna või mingit kindlat üksikut tähte, raamatu pealkirja või peatüki oma. Isegi asju ei suuda ta mõnikord tõsta, ainult ümber suudab ta neid ajada.
Ma arvan et peale ärkamist on tema esimene soov uuesti magama jääda. Ja kui ma teda niimoodi vaatan, ei suuda ma ise midagi mõelda või öelda. Minu sisse poeb mingi imelik nõrkus, nagu oleks see viirus või mõni tundmatu haigus mis suudab ennast minu sees peita terve igaviku ilma et ma temast ise midagi teaks. Ja just siis, kui ma olen kõige nõrgem, murrab ta mu maha täielikult. Mul tekib tunne, kui ma oma rõdul olen, et need inimesed kes all kõnnivad ei olegi inimesed. Et ma ise ei ole rõdulgi. Või et taevas pilvede taga on hoopis üks tobe sinine krõbisev kilekott ja et kõik muu on ka nali. Et kõik naeravad, kõik peale minu. Kõik näitavad näpuga ja söövad kandiku pealt oma sõnu, söövad ja seejärel käeseljaga pühivad oma huultelt ära vere. Ja mul tekib tahtmine ennast lüüa või kägistada. Või teha endale muud moodi haiget. Lõpuks viskan ma ennast lihtsalt pikali ja mõtlen selle üle kui tobe see kõik on ja kui tühine on kõik muu. Ning hommikul on jälle kõik korras.
Vastasmaja ülakorruse akna taga aga on alati keegi. Üks nägu, klaasi taga lõksus, millest võib välja lugeda kõikvõimalikke sügavusi. Sellest pilgust, sellest Kuidas ta vaatab. Tema kortsudest, tema naha veidrustest ja sellest et ta ei hinga kuigi kergelt. Sellest kuidas ta lõhnaks, kui ta kellelgi ennast nuusutada laseks. Aga ta ka ei räägi kellegiga. Ja ta ei liigu sealt kuhugile, sest ta on ratastoolis. Mina ei tea teda üldse, aga tema teab väga hästi, mis tunne on nii sootuks muutuda et kui sa lähed peegli siis nagu vaataks sulle sealt vastu keegi võõras. Võõraste tuhmide silmadega mis enam kuigi hästi ei näe. Silmade ümbert punane ja must. Ja kui sa tahad midagi öelda, siis alguses nagu sealt ei tulekski midagi ja kui lõpuks tulebki, siis vaid midagi hirmutavat, midagi nii sootuks tundmatut et see ajab kiljatama. Midagi ainult sellest, millest keegi aru ei saa, isegi kui tahaks. See on nagu mõni võõras keel. Mingi susin ja vilin, mingi võõras lälin millel pole mingit mõtet. Isegi kui sa tahad öelda midagi konkreetset. Mõnda sõna või mingit kindlat üksikut tähte, raamatu pealkirja või peatüki oma. Isegi asju ei suuda ta mõnikord tõsta, ainult ümber suudab ta neid ajada.
Ma arvan et peale ärkamist on tema esimene soov uuesti magama jääda. Ja kui ma teda niimoodi vaatan, ei suuda ma ise midagi mõelda või öelda. Minu sisse poeb mingi imelik nõrkus, nagu oleks see viirus või mõni tundmatu haigus mis suudab ennast minu sees peita terve igaviku ilma et ma temast ise midagi teaks. Ja just siis, kui ma olen kõige nõrgem, murrab ta mu maha täielikult. Mul tekib tunne, kui ma oma rõdul olen, et need inimesed kes all kõnnivad ei olegi inimesed. Et ma ise ei ole rõdulgi. Või et taevas pilvede taga on hoopis üks tobe sinine krõbisev kilekott ja et kõik muu on ka nali. Et kõik naeravad, kõik peale minu. Kõik näitavad näpuga ja söövad kandiku pealt oma sõnu, söövad ja seejärel käeseljaga pühivad oma huultelt ära vere. Ja mul tekib tahtmine ennast lüüa või kägistada. Või teha endale muud moodi haiget. Lõpuks viskan ma ennast lihtsalt pikali ja mõtlen selle üle kui tobe see kõik on ja kui tühine on kõik muu. Ning hommikul on jälle kõik korras.
# postitas evert : 1:13 AM
Tellimine: Postitused [Atom]
