laupäev
Päikestotsimas.
Olime neljakesi, vahepeal yhines meiega keegi täiesti v66ras. Me m6tlesime et me teeme nalja(?) ja teretame m6ndasid suvalisi inimesi, aga tema yhines meiega naeratades, kui me pakkusime talle pooleldi naljaga, et "aga tule meiega!" Loomulikult oli ta pärit Itaaliast, ja ainult kylastamas. Niiet loogiline.
Siis kui kangesti jahe hakkas, sest igaltpoolt puhus jäiset tuult ning kui ma k6va häälega m6tlesin et "oh tuleks juba kord sygis," otsustasime me liikuda. Päikest otsima. Päris oma päikest, täpselt seda 6iget ja k6ige paremini paitavat. K6ige soojemat, k6ige s6bralikumat. Sellist, millest saab hoida kinni. Ja mis ise hoiab ka natuke.
Parkides, millest me möödusime, toimusid igasugu yritused. K6igil oli tegelikult halb, aga nad ei m6elnud sellele hetkel. Nad ei m6elnud oma tyhjale k6hule ega hallile toalaele ega roostes ukselingile. Ega eilsele. Yldse, minevikule. Neil meeldis m6elda et seda ei ole, ei eksisteeri, pole olnud ja ei tule ka. Ja veelvähem homsele tahtsid nad m6elda. Sest oli tähtpäev, k6ik olid 6nnelikud, sest linn sai y h e a a s t a v 6 r r a v a n e m a k s, ja see on ju t o r e!
Me käisime ka k6ige kitsamatel tänavatel, ikka lootusega, aga päikesest polnud jälgegi. Jälgi oli, aga päikest ei. Lärm oli, aga l6hnu ei. Kylm oli, aga värve ei. Me käisime ka laiadel tänavatel ja neil, millel vist ei olnud l6ppugi, me käisime k6veratel ja madalatel, mööda treppe ja hekke mööda. Aga mitte mööda katuseid.
Igal pool kajas kumedalt ja m6nes kohas l6hnas hallituse järele. L-il oli 6nneks kaasas kohver (pooltyhi, enesekaitseks.) Minul 6nneks natukene vett(mullidega.) Temal 6nneks vihmavari (valge.) Temal2 olid 6nneks kaasas päikeseprillid (sobivad.)
K6rvaltänaval, torni juures, tegid k6vakybaraga mehed yhele noorele naisele vereylekannet. Roti näoga väikesed lapsed s6itsid v6idu kolmerattaliste jalgratastega p6iki yle tänava. Paksud mehed magasid k6nniteeäärtel, kajakad nokkisid pargipinkide seljatugesid. Poolenisti keldriaknast väljapugenud naine myys isetehtud pirukaid. Häirivalt pikad frakkidega mehed s6itsid eelmisest sajandist vanade jalgratastega. Sale tytarlaps kysis akna pealt et ega me ei tahaks natukene kuuma kohvi. Tal olid ilusad punaste seinade ja roosade uksepiitadega toad, akende ees ilusad kollased kardinad. Akna peal lillepotid, ukselingid vasest. Radikad oleks tal kindla peale kuldsed olnud, aga vanemates puumajades ei ole ju keskkytet. Köögilaud oli kulunudroheline. Pisikene kollane teravate nurkadega kapp aga kohe lapilise päevatekiga voodi k6rval. Sahvris pehmeid kypsiseid, värvilised kohvitassid - nunnuism ruudus.
Koridoris olid ämblikuv6rgud, aga toas neid kyll ei olnud. Koridoris oli ajalehti ju p6randal ka. Laes vilkusid yksikud pirnid, k6ikjal oli briketi l6hn, käetoad olid tuhmid ja kulunud. Metalli maitse tekkis k6igil suhu, silmad väsisid ära.
Hommikul, kui me ärkasime, lendas k6ikjal linde. Osad neist olid katkiste tiibadega. Osadel olid mitmed varbad puudu, osasid jälgisid aedadel lösutavad ja katustel hiilivad triibulised kassid. Udu t6usis korraks, ja taandus m6ne hetkega, nagu laine. Muru oli kastemärg. Tytarlaps lehvitas meile järgi salakavalalt naerdes.
Siis kui kangesti jahe hakkas, sest igaltpoolt puhus jäiset tuult ning kui ma k6va häälega m6tlesin et "oh tuleks juba kord sygis," otsustasime me liikuda. Päikest otsima. Päris oma päikest, täpselt seda 6iget ja k6ige paremini paitavat. K6ige soojemat, k6ige s6bralikumat. Sellist, millest saab hoida kinni. Ja mis ise hoiab ka natuke.
Parkides, millest me möödusime, toimusid igasugu yritused. K6igil oli tegelikult halb, aga nad ei m6elnud sellele hetkel. Nad ei m6elnud oma tyhjale k6hule ega hallile toalaele ega roostes ukselingile. Ega eilsele. Yldse, minevikule. Neil meeldis m6elda et seda ei ole, ei eksisteeri, pole olnud ja ei tule ka. Ja veelvähem homsele tahtsid nad m6elda. Sest oli tähtpäev, k6ik olid 6nnelikud, sest linn sai y h e a a s t a v 6 r r a v a n e m a k s, ja see on ju t o r e!
Me käisime ka k6ige kitsamatel tänavatel, ikka lootusega, aga päikesest polnud jälgegi. Jälgi oli, aga päikest ei. Lärm oli, aga l6hnu ei. Kylm oli, aga värve ei. Me käisime ka laiadel tänavatel ja neil, millel vist ei olnud l6ppugi, me käisime k6veratel ja madalatel, mööda treppe ja hekke mööda. Aga mitte mööda katuseid.
Igal pool kajas kumedalt ja m6nes kohas l6hnas hallituse järele. L-il oli 6nneks kaasas kohver (pooltyhi, enesekaitseks.) Minul 6nneks natukene vett(mullidega.) Temal 6nneks vihmavari (valge.) Temal2 olid 6nneks kaasas päikeseprillid (sobivad.)
K6rvaltänaval, torni juures, tegid k6vakybaraga mehed yhele noorele naisele vereylekannet. Roti näoga väikesed lapsed s6itsid v6idu kolmerattaliste jalgratastega p6iki yle tänava. Paksud mehed magasid k6nniteeäärtel, kajakad nokkisid pargipinkide seljatugesid. Poolenisti keldriaknast väljapugenud naine myys isetehtud pirukaid. Häirivalt pikad frakkidega mehed s6itsid eelmisest sajandist vanade jalgratastega. Sale tytarlaps kysis akna pealt et ega me ei tahaks natukene kuuma kohvi. Tal olid ilusad punaste seinade ja roosade uksepiitadega toad, akende ees ilusad kollased kardinad. Akna peal lillepotid, ukselingid vasest. Radikad oleks tal kindla peale kuldsed olnud, aga vanemates puumajades ei ole ju keskkytet. Köögilaud oli kulunudroheline. Pisikene kollane teravate nurkadega kapp aga kohe lapilise päevatekiga voodi k6rval. Sahvris pehmeid kypsiseid, värvilised kohvitassid - nunnuism ruudus.
Koridoris olid ämblikuv6rgud, aga toas neid kyll ei olnud. Koridoris oli ajalehti ju p6randal ka. Laes vilkusid yksikud pirnid, k6ikjal oli briketi l6hn, käetoad olid tuhmid ja kulunud. Metalli maitse tekkis k6igil suhu, silmad väsisid ära.
Hommikul, kui me ärkasime, lendas k6ikjal linde. Osad neist olid katkiste tiibadega. Osadel olid mitmed varbad puudu, osasid jälgisid aedadel lösutavad ja katustel hiilivad triibulised kassid. Udu t6usis korraks, ja taandus m6ne hetkega, nagu laine. Muru oli kastemärg. Tytarlaps lehvitas meile järgi salakavalalt naerdes.
# postitas evert : 11:57 AM
Tellimine: Postitused [Atom]
