pühapäev
Pisiasi.
Ma ei mäletagi millal viimati hoovihma sadas. Sellist.. Päris hoovihma, järsku ja v6imast. Täpselt piisavalt pikka ja värskendavat. Sellist, mis poeb läbi ketside nagu n6iaväel ja mis tahab ronida yle kummikuäärte.
Enamus inimestest lähevad siis varju, nagu vihm paha oleks. Nagu ta sööks neil riided seljast v6i sulataks näo yles. Ja nad ei jää selle l6ppu ka ootama, vaid loobuvad oma tavalistest plaanidest ega näita ennast siis enam linnapeal, teevad hoopis teisi asju. V6ibolla isegi kasulikke. Nemad arvavad et nende päev ongi rikutud, aga tegelikult on see päästetud. Just siis ongi hea ja rahulik, siis on palju rohkem ruumi. Ja inimestega ei ole siis tyli, ega ka trygimist v6i midagi veel hullemat. Ma k6nnin nagu elaksin ma yksikul saarel. Ja kui sul on käes 6hupall, siis sul polegi v6imalik masendusse langeda. Pintsaku h6lmad lehvimas, hyppan loikudesse plärts! ja plärts! ning naeran veidi omaette.
Vihm on igal pool ja seda tuleb aina juurde. Muru hakkaski alles kuivusega harjuma. Tavalise tolmuse munakivisillutise asemel on madal j6gi. Mööda paekiviseina voolab sellele juurde veel terve hulk. On hämar, missiis et tegelikult on päev. Ninna tungib vihma l6hn. Ja lillede oma. K6rvadesse aga vaikus, ka linnud on peidus. Ainult autodel meeldib myriseda kusagil majade taga, mille kyljes on m6lkis vihmaveetorud ja mille akende peal passivad kassid, kindlalt kaitstuna klaasi taga.
Vihm p6rkab 6hupallilt mis seet6ttu kumiseb seest. Keegi pole mind vaatamas, ning päike ka ei paista - aga ikkagi kannan ma päikeseprille. Vihmapiisad jooksevad mööda klaasi, ylevalt alla ja alt yles. Mu pintsak on märg ja raske, isegi veidi ebamugav. Huvitav, mis tunne puudel olla on.
Ma jään korraks yhe kangi alla seisma et ennast veidi kohendada ja silmadest vesi välja pyhkida, prillid jätan seniks prygikasti kaanele. Raputan pintsakut, aga sellest pole kasu, pabertaskurätikuga pyhin puhtaks näo ja juuksed ajan sassi. Käed kuivatan ära märgade pykste kylge, seejärel torkan prillid jälle näkku.
Kohe kui ma kangi alt välja astun, ilmub tema ka välja. Alati on nii - kui ma olen endal alles juukseid l6iganud, siis me trehvame kuidagi alati ja kindla peale. Seekord oli sama moodi. Tema seda asja ei tea, aga mulle tundub see natuke naljakas. Ja sellele m6elda, kui ma iga päev peaks juukseid l6ikama, siis ei saaks ta minust ju yldse lahti. Ma oleks nagu needus.
Ta ehmatab korraks sest ta oleks minuga peaaegu kokku p6rganud, neelatab siis, vaatab mind imestunud näoga, naeratab ta ja ytleb "Oh, no tsau, tore sind siin vihmasena näha!" Mina teretan teda vastu, aga ma ei suru ta kätt. Sellepärast ka et mu käed on selleks liiga märjad, aga rohkem ikka sellepärast et ta hoiab midagi syles ja ma ei taha talle ebamugavusi tekitada.
Paistab et ta on kauem vihma käes olnud kui mina, tema triibuline kampsun on täiesti läbimärg. Juuksed on tuul tal sassi ajanud ja see sobib talle väga, aga ma ei ytle talle seda kui hästi ta välja näeb. Nagunii ta teab et ma ytlen seda praegu m6ttes, miks ta muidu mulle niimoodi naerataks. Siis ta raputab oma pead nii et mulle vett pihta pritsib ning seejärel vaatab ta mind korraks pilkavalt. Aga ta ei m6tle sellega kunagi halba. Ma naeratan. Ta pilgutab mulle silma.
Tal on syles veel yks kampsun, see teine on peaaegu kuiv. V6i 6igemini vähemmärg. Tundub, nagu ta oleks seda ka endaga katnud, ning k6ike muud teinud mida vähegi suutis et see märjaks ei saaks. Ta taipab et ma tahan kangesti näha mis seal sees on, ning ta kutsub mind koos endaga uuesti selle kangi alla varju.
Peale m6ningat pusimist tuleb hoolikalt kokkumässitud kampsuni seest välja maailmak6igearmsama pisikese kassipoja magav kogu. Teda ei julgegi paitada, äkki ärkab veel yles. Ja ka ilma katsumata tundub ta k6ige pehmem ja k6ige ideaalsema peene ilusatriibulise veidi pruunika karvaga, kellel on maailmak6igearmsamad pisikesed valged käpad mis on talla alt roosad.
Leitud oli ta mere äärest yhest karbist. Keegi oli ta sinna jätnud, lihtsalt omapead. Lihtsalt sellise kassi, kelle silmad alles hakkavad lahti minema ja kes ei saaks veel ise hakkama. Lihtsalt sellepärast et polnud vist ruumi, v6i et oleks vähem tyli. Et keegi teda ei tahtnud, ja et köögip6randal on niigi kassikarvu. Ja et sydametunnistus rohkem piinaks.
Ma olin täitsa s6natu, sest minumeelest oli selle kassi päästmine kohe vägagi ilus tegu. Ma ei taibanud midagi öelda, v6i tahtsin aga sellest ei tulnud midagi välja. vist ainult pilgutasin silmi ja ei osanud oma käsi kuidagi hoida. Tegin suu lahti ja natukese aja pärast panin lihtsalt uuesti kinni. Täpselt nagu seda teeb kala, kes on kogemata v6i meelega kuivale jäänud. Hea et ma ennast k6rvalt ei näinud. Äkitselt libises mu käest ära 6hupall.
Enamus inimestest lähevad siis varju, nagu vihm paha oleks. Nagu ta sööks neil riided seljast v6i sulataks näo yles. Ja nad ei jää selle l6ppu ka ootama, vaid loobuvad oma tavalistest plaanidest ega näita ennast siis enam linnapeal, teevad hoopis teisi asju. V6ibolla isegi kasulikke. Nemad arvavad et nende päev ongi rikutud, aga tegelikult on see päästetud. Just siis ongi hea ja rahulik, siis on palju rohkem ruumi. Ja inimestega ei ole siis tyli, ega ka trygimist v6i midagi veel hullemat. Ma k6nnin nagu elaksin ma yksikul saarel. Ja kui sul on käes 6hupall, siis sul polegi v6imalik masendusse langeda. Pintsaku h6lmad lehvimas, hyppan loikudesse plärts! ja plärts! ning naeran veidi omaette.
Vihm on igal pool ja seda tuleb aina juurde. Muru hakkaski alles kuivusega harjuma. Tavalise tolmuse munakivisillutise asemel on madal j6gi. Mööda paekiviseina voolab sellele juurde veel terve hulk. On hämar, missiis et tegelikult on päev. Ninna tungib vihma l6hn. Ja lillede oma. K6rvadesse aga vaikus, ka linnud on peidus. Ainult autodel meeldib myriseda kusagil majade taga, mille kyljes on m6lkis vihmaveetorud ja mille akende peal passivad kassid, kindlalt kaitstuna klaasi taga.
Vihm p6rkab 6hupallilt mis seet6ttu kumiseb seest. Keegi pole mind vaatamas, ning päike ka ei paista - aga ikkagi kannan ma päikeseprille. Vihmapiisad jooksevad mööda klaasi, ylevalt alla ja alt yles. Mu pintsak on märg ja raske, isegi veidi ebamugav. Huvitav, mis tunne puudel olla on.
Ma jään korraks yhe kangi alla seisma et ennast veidi kohendada ja silmadest vesi välja pyhkida, prillid jätan seniks prygikasti kaanele. Raputan pintsakut, aga sellest pole kasu, pabertaskurätikuga pyhin puhtaks näo ja juuksed ajan sassi. Käed kuivatan ära märgade pykste kylge, seejärel torkan prillid jälle näkku.
Kohe kui ma kangi alt välja astun, ilmub tema ka välja. Alati on nii - kui ma olen endal alles juukseid l6iganud, siis me trehvame kuidagi alati ja kindla peale. Seekord oli sama moodi. Tema seda asja ei tea, aga mulle tundub see natuke naljakas. Ja sellele m6elda, kui ma iga päev peaks juukseid l6ikama, siis ei saaks ta minust ju yldse lahti. Ma oleks nagu needus.
Ta ehmatab korraks sest ta oleks minuga peaaegu kokku p6rganud, neelatab siis, vaatab mind imestunud näoga, naeratab ta ja ytleb "Oh, no tsau, tore sind siin vihmasena näha!" Mina teretan teda vastu, aga ma ei suru ta kätt. Sellepärast ka et mu käed on selleks liiga märjad, aga rohkem ikka sellepärast et ta hoiab midagi syles ja ma ei taha talle ebamugavusi tekitada.
Paistab et ta on kauem vihma käes olnud kui mina, tema triibuline kampsun on täiesti läbimärg. Juuksed on tuul tal sassi ajanud ja see sobib talle väga, aga ma ei ytle talle seda kui hästi ta välja näeb. Nagunii ta teab et ma ytlen seda praegu m6ttes, miks ta muidu mulle niimoodi naerataks. Siis ta raputab oma pead nii et mulle vett pihta pritsib ning seejärel vaatab ta mind korraks pilkavalt. Aga ta ei m6tle sellega kunagi halba. Ma naeratan. Ta pilgutab mulle silma.
Tal on syles veel yks kampsun, see teine on peaaegu kuiv. V6i 6igemini vähemmärg. Tundub, nagu ta oleks seda ka endaga katnud, ning k6ike muud teinud mida vähegi suutis et see märjaks ei saaks. Ta taipab et ma tahan kangesti näha mis seal sees on, ning ta kutsub mind koos endaga uuesti selle kangi alla varju.
Peale m6ningat pusimist tuleb hoolikalt kokkumässitud kampsuni seest välja maailmak6igearmsama pisikese kassipoja magav kogu. Teda ei julgegi paitada, äkki ärkab veel yles. Ja ka ilma katsumata tundub ta k6ige pehmem ja k6ige ideaalsema peene ilusatriibulise veidi pruunika karvaga, kellel on maailmak6igearmsamad pisikesed valged käpad mis on talla alt roosad.
Leitud oli ta mere äärest yhest karbist. Keegi oli ta sinna jätnud, lihtsalt omapead. Lihtsalt sellise kassi, kelle silmad alles hakkavad lahti minema ja kes ei saaks veel ise hakkama. Lihtsalt sellepärast et polnud vist ruumi, v6i et oleks vähem tyli. Et keegi teda ei tahtnud, ja et köögip6randal on niigi kassikarvu. Ja et sydametunnistus rohkem piinaks.
Ma olin täitsa s6natu, sest minumeelest oli selle kassi päästmine kohe vägagi ilus tegu. Ma ei taibanud midagi öelda, v6i tahtsin aga sellest ei tulnud midagi välja. vist ainult pilgutasin silmi ja ei osanud oma käsi kuidagi hoida. Tegin suu lahti ja natukese aja pärast panin lihtsalt uuesti kinni. Täpselt nagu seda teeb kala, kes on kogemata v6i meelega kuivale jäänud. Hea et ma ennast k6rvalt ei näinud. Äkitselt libises mu käest ära 6hupall.
# postitas evert : 10:18 PM
Tellimine: Postitused [Atom]
