neljapäev
Spionaazh.
Jälle ta jälitab, jälle ta käib mul kannul. Juuksed tuules lehvimas, ideaalse pikkusega ilusad l6hnavad juuksed. Mantlil kuldsed nööbid, sall tihedalt ymber k6ri. Käes nahast kindad, lumivelged, sama lumivalged kui tema päris nahk. Kuid mitte nii pehme, mitte nii 6rn. Valgel näol natukene punakad, veidi näost tumedamad huuled tahaksid nagu midagi öelda, aga jätavad ytlemata. Selleeest räägivad silmad. Ja see, kuidas ta seisab. Kuidas ta on, kuidas on tema hoiak.
Vaatab puu tagant, piilub yhe silmaga. Yhe käega hoiab kinni puust, teisega varjab oma lehvivaid juukseid, hoolikalt pyyab neid. Et keegi teda ei märkaks, et miski ei reedaks tema hiilimist, et ta saaks olla anonyymne, täiuslik vaatleja. Helitu, t6esti väga vaikne.
Ta ei kasuta parfyyme nagu teised, sest tema nahk l6hnab ise. Väga eriskummaliselt, m6nikord tunnen ma unes seda l6hna. Mujal seda ei eksisteerigi, kui siis ainult unes. Ja tema juures.
Mida ta m6tleb, seda ei tea keegi peale tema iseenda. Mida, millest ja kuidas. V6i et juba kui kaua, v6i mille pärast.
Ainus mida te teada v6ite, on see et ta teab k6ike. K6ike k6igest, mis teda huvitab ja mis jääb talle ette. Millest ta astub yle, millest ta m6nikord läheb mööda, mille alt ta läbi poeb ja k6igest sellest millest ta on alati yle. Ja sellest, mis aeg-ajalt jääb talle jalgu. Mis armastab teda lyya ja see, mis m6ndadel päevadel teeb haiget.
Nagu ta teab lompidest k6ike, millesse ta ennem pidevalt hyppas. Lihtsalt see tunne, mida sa tunned kui lomp uue kuju v6tab ja igale poole laiali kargab, k6ikjale kuhu saab. Pritsib ta siis teisi märjaks v6i ainult enda jalgu. Enam ta lompidesse ei hyppa, kyll aga meeldib talle m6elda sellest, et ta saab neisse hypata. Alati kui ta ise tahab. Ja mitte keegi ei saa teda keelata, mitte kunagi.
Vaatab puu tagant, piilub yhe silmaga. Yhe käega hoiab kinni puust, teisega varjab oma lehvivaid juukseid, hoolikalt pyyab neid. Et keegi teda ei märkaks, et miski ei reedaks tema hiilimist, et ta saaks olla anonyymne, täiuslik vaatleja. Helitu, t6esti väga vaikne.
Ta ei kasuta parfyyme nagu teised, sest tema nahk l6hnab ise. Väga eriskummaliselt, m6nikord tunnen ma unes seda l6hna. Mujal seda ei eksisteerigi, kui siis ainult unes. Ja tema juures.
Mida ta m6tleb, seda ei tea keegi peale tema iseenda. Mida, millest ja kuidas. V6i et juba kui kaua, v6i mille pärast.
Ainus mida te teada v6ite, on see et ta teab k6ike. K6ike k6igest, mis teda huvitab ja mis jääb talle ette. Millest ta astub yle, millest ta m6nikord läheb mööda, mille alt ta läbi poeb ja k6igest sellest millest ta on alati yle. Ja sellest, mis aeg-ajalt jääb talle jalgu. Mis armastab teda lyya ja see, mis m6ndadel päevadel teeb haiget.
Nagu ta teab lompidest k6ike, millesse ta ennem pidevalt hyppas. Lihtsalt see tunne, mida sa tunned kui lomp uue kuju v6tab ja igale poole laiali kargab, k6ikjale kuhu saab. Pritsib ta siis teisi märjaks v6i ainult enda jalgu. Enam ta lompidesse ei hyppa, kyll aga meeldib talle m6elda sellest, et ta saab neisse hypata. Alati kui ta ise tahab. Ja mitte keegi ei saa teda keelata, mitte kunagi.
# postitas evert : 12:43 PM
Tellimine: Postitused [Atom]
