teisipäev
Undsus.
Ma olin eile paberist. Ma polnud kaua maganud (vähemalt kahte ööd ma mäletan selgesti) ja viimati olin hommikuks söönud ühe võileiva ja lõunaks ühe jogurti. Mu käed olid kuivad ja karedad, ma oleksin võinud neid murda. Või voltida, ma oleksin võinud lõigata kääridega kõik nurgad ära, või igaveseks põletada oma keskmised näpud. Mul oli raske mõelda, eriti veel öelda ja lumivalge värvi vaatamine lõõskava päikese käes põletas mu limaskestadesse väikeseid auke, igasugune muu jutt tundus kuulamiseks liiga tüütu. Ma ei kanna käel kella, niiet mõlemad käed olid mul sama rasked, sama aeglased ja kobad. Ma ei pidanud kella vaatamagi et teada kas ma olen jälle hiljaks jäänud. Mitte nagu keegi ootaks mind kusagil, vihast nägu tulipunane. Oleks mul kell, näitaks ta alati kümne pärast üheksa või poolükskõik, või poolkamakaks. Taskus on mul kell, ta näitab alati neli minutit teistest rohkem. Mõnikord meeldib tal hoopis sahtlis olla, või väljalülitatud. Eriti aga padja all.
Kui ma kööki läksin, ajasin ma enne kirjutuslaual tassi (tühja) ümber, kuigi ma tahtsin hoopis ust avada. Ma lõin ennast valusalt ära vastu uksepiita, kuigi ma ei tundnud seda kohe vaid alles kusagil poole tee peal. Ma ei kuulnud helisid mis tulid kaugemalt kui meetrikauguselt - ükskõik kui valjud nad olid, polnud vajagi neid kuulda. Kõrvad oleks olnud nagu umbes ja aju liiga tardunud. Ukseläve mul õnneks pole, aga ma tean et ma oleks selle otsa kindlasti komistanud. Võibolla ma poleks enne hommikut märganudki et ma vahepeal kukkunud olin. Mõttes, niipalju kui ta lubab, oleksin ma ehk ka rõdule läinud, või vannituppa. Võibolla oleksin ma teinud akna lahti ja välisele aknalauale pooleks tunniks kinnisilmi istuma jäänud. Lõhnu nuusutama või küünitanud kõrvu kaugemaid helisid kuulama. Võibolla oleksin ma näinud teleskoopiliselt (nii, et ma näen ainult ühte punkti, võibolla autojuhi ehmunud nägu, või autonumbrit, või natukene sellest läbigi; võibolla midagi muud aga aegluubis või ajast edasigi; või kõike mis mööda on läinud, tagurpidi silme eest läbi jooksmas nii et ühtegi heli samal ajal ei kuulegi) väga kiiresti lähenevat autot ja leidnud ennast keset sõiduteed naermas. Võibolla oleksin ma siis teinud väikese õhulennu ja teiste autode katustelt ning esiklaasidelt põrgates alles peatunud kui suur tamm ette oleks tulnud, oma liiga paksu tüvega millest juba läbi ei tuiska. Siis ma oleksin maast oma hambad ning otsastrebitud vasaku käe üles korjanud ja koju pesukuivatusrõdult toodud riideid triikima läinud. Samal ajal vilistades, näiteks.
Või oleksin ma leidnud ennast keset lagendikku, mida ümbritsevad suured põlevad puud millest tuleb nii paksu suitsu et päikest ei olegi näha ja tekib tunne, nagu oleks juba öö käes. Võibolla oleks ma näinud ennast hoopis kõrvalt, just nii nagu kõik teised mind näevad, võibolla oleksin ma ennast vaadanud nii nagu teistel seda teha meeldib, võibolla oleksin ma ennast vaadanud hoopis teisiti. Võibolla oleksin ma endalt midagi küsida tahtnud, võibolla oleksin ma üritanud ennast näpistada. Võibolla siis oleksin ma näpistanud hoopis õhku ja avastanud et mind olemas ei olegi, võibolla oleksin ma hoopis ennast ära kortsutanud.
Siis ma panin käed vette. Mu käed muutusid kuni küünarnukkideni pehmeks, hiljem nad tuule käes narmendasid veidi. Ma ei tundnud midagi, ma ei tundnud leiget vett oma käte ümber - mu närvid juba magasid. Osad võibolla keerasid teise külje, osad unistasid sellest kuidas nad hommikul ringutavad ja teevad hääli nagu ärganud kass.
Kui ma kööki läksin, ajasin ma enne kirjutuslaual tassi (tühja) ümber, kuigi ma tahtsin hoopis ust avada. Ma lõin ennast valusalt ära vastu uksepiita, kuigi ma ei tundnud seda kohe vaid alles kusagil poole tee peal. Ma ei kuulnud helisid mis tulid kaugemalt kui meetrikauguselt - ükskõik kui valjud nad olid, polnud vajagi neid kuulda. Kõrvad oleks olnud nagu umbes ja aju liiga tardunud. Ukseläve mul õnneks pole, aga ma tean et ma oleks selle otsa kindlasti komistanud. Võibolla ma poleks enne hommikut märganudki et ma vahepeal kukkunud olin. Mõttes, niipalju kui ta lubab, oleksin ma ehk ka rõdule läinud, või vannituppa. Võibolla oleksin ma teinud akna lahti ja välisele aknalauale pooleks tunniks kinnisilmi istuma jäänud. Lõhnu nuusutama või küünitanud kõrvu kaugemaid helisid kuulama. Võibolla oleksin ma näinud teleskoopiliselt (nii, et ma näen ainult ühte punkti, võibolla autojuhi ehmunud nägu, või autonumbrit, või natukene sellest läbigi; võibolla midagi muud aga aegluubis või ajast edasigi; või kõike mis mööda on läinud, tagurpidi silme eest läbi jooksmas nii et ühtegi heli samal ajal ei kuulegi) väga kiiresti lähenevat autot ja leidnud ennast keset sõiduteed naermas. Võibolla oleksin ma siis teinud väikese õhulennu ja teiste autode katustelt ning esiklaasidelt põrgates alles peatunud kui suur tamm ette oleks tulnud, oma liiga paksu tüvega millest juba läbi ei tuiska. Siis ma oleksin maast oma hambad ning otsastrebitud vasaku käe üles korjanud ja koju pesukuivatusrõdult toodud riideid triikima läinud. Samal ajal vilistades, näiteks.
Või oleksin ma leidnud ennast keset lagendikku, mida ümbritsevad suured põlevad puud millest tuleb nii paksu suitsu et päikest ei olegi näha ja tekib tunne, nagu oleks juba öö käes. Võibolla oleks ma näinud ennast hoopis kõrvalt, just nii nagu kõik teised mind näevad, võibolla oleksin ma ennast vaadanud nii nagu teistel seda teha meeldib, võibolla oleksin ma ennast vaadanud hoopis teisiti. Võibolla oleksin ma endalt midagi küsida tahtnud, võibolla oleksin ma üritanud ennast näpistada. Võibolla siis oleksin ma näpistanud hoopis õhku ja avastanud et mind olemas ei olegi, võibolla oleksin ma hoopis ennast ära kortsutanud.
Siis ma panin käed vette. Mu käed muutusid kuni küünarnukkideni pehmeks, hiljem nad tuule käes narmendasid veidi. Ma ei tundnud midagi, ma ei tundnud leiget vett oma käte ümber - mu närvid juba magasid. Osad võibolla keerasid teise külje, osad unistasid sellest kuidas nad hommikul ringutavad ja teevad hääli nagu ärganud kass.
# postitas evert : 11:25 AM
Tellimine: Postitused [Atom]
