teisipäev
Unikõndija.
Ta teeskleb alati magamist, ja et tal kergem oleks läheb ta alati natuke varem "magama." Ja kuulab siis natuke, üksinda. Või kui ta päriselt ka magama jääb, ärkab ta öösel nagunii üles. Võibolla sellepärast et kui ta üldse und näebki, on alati see uni Paha. Nii ta siis ärkabki. Tund aega enne äratuskella, täpselt üks tund varem, minutipealt. Ja siis sätib ta äratuse hommikuks, kella poole seitsmeks, et ta saaks ka varem ärgata. Kell pool kuus, ehk siis jälle tund aega enne äratuskella ja paar tundi enne Neid. Lihtsalt istub voodi äärel, aga miks - seda ta neile kunagi ei ütle. Öösiti käib ta ära. Tal on omad kindlad käigud, ta oskab neid käia kasvõi silmad kinni. Ta teab mitu sammu maja eest peab ta astuma enne kui vasemale pöörab. Sirelipõõsastest peab ta minema mööda ja tuuletunnelist hõlmi kinni hoides läbi. Enne ristmikku on pisikene maja, milles elab prussakaid rohkem kui seal midagi muud on. Kuid see maja on raamatukogu, maja ainsaks inimelusolendiks on raamatukoguhoidjaproua Helda. Tal on õhtuti seljas roheline hommikumantel millele on kujutatud kollased lopsakad lilleõied, selleväel ta magab diivanil (parempoolne käsi käetoel ja pea vastu õlga vajunud) mille ette on tiritud televiisor. Televiisori pilt virvendab hallilt, sest programm on ammu läbi, ja akna taha kostab tasane "tzhhhhhzzhhh.." Prillid on diivani kõrval taburetil, ajalehe peal. Välisuks on lukus kolme lukuga; vesi tilgub köögikraanist valamusse; seinakell teeb "tik - tak - tik - tak"; kaminasse kukub aeg-ajalt sisse nõge nagu keegi roniks korstnas või on sinna kinni jäänud; keldris on riiulil neliteist moosipurki, põrandal on kaks pooltühja kartulikotti, aknalaua küljes on roostes kruustangid, seintel on mõned vanad portreepildid. Raamatukogu peasaalis on 32 raamaturiiulit, igal neist elab vähemalt miljontriljon prussakat. Eriti on neid köögis, gaasipliidi plaadi all kihab nende laipadest, kappide peal, -taga ja -sees on neid veel eriti. Ja kõikvõimalikes seinapragudes, külmkapi taga ja lambikuplil. Helda ei tea seda, et tal on kaaslasi, kes teda öösiti vaatavad ja päeva ajal salaja luuravad. Nad on tõesti väga osavad, Heldal piisab vaid kööki minna ja külmutuskapi uks avada, kui väikestest loomadest köögis pole mitte jälgegi. Nad on kohe eriti valgustundlikud. Võibolla sellepärast et raamatukogus on õhtuti alati erakordselt hämar. Kui Helda vaid teaks, kui hämar on pööningul, no seal ju lausa kummitab. Aga ta ei tea, sest ta on hea unega. Teda ei sega isegi ninal ning kõrvades ronivad prussakad, nad on osa tema unest.
Kui ta randa jõuab, variseb ta korraks pingile kokku. Pealtnäha võib arvata, et ta tegi seda väsimusest. Kui keegi mööda läheb, või mööda minema peaks, jätaks ta neile mulje nagu puhkaks jalgu. Kapuuts peas, hingamine raskandatud. Siis ta paneb oma käed silmadele, tõmbab sõrmedega korraks läbi juuste ja hoiab endalt ümbert kinni. Kohe hästihästi kõvasti. Ribide raginal, peaaegu. Kuni käed ära väsivad. Siis tõstab ta jalad pingile, ja jääb veidikeseks niimoodi sinna. Peaaegu peegelsiledat merd vahtima, kuhu aegajalt sukeldub einestama (või ogalikku mõrvama) mõni varajane veelind, võibolla kajakas, aga liiga pime on veel et aru saada. Aga kive ta sellesse ei loobi, mitte veel. Seda teeb ta pingist mõni kilomeeter eemal, sest kui juba rannas olla tuleb ka natukene mööda rannaäärt käia. Majaka juurde jõudes hakkavad Õismäe poolt esimesed trollid liikuma, ning tänavalaternad kustuvad. Neid on sellises vaikuses kuulda mitme kilomeetri taha, isegi veel kaugemale, eriti kui sa oled rannas jalgupidi vees mis ei kavatsegi lainetada. Vaid mererohi noolib varbaid, ju siis kusagil kaugel sõidab mõni impulsse saatev puksiirpaat. Rannaliiv on palju külmem kui hommikune merevesi. Päris päikesetõus on ilusam kui une oma. Kui ta lõpuks maja ette jõuab, märkab ta et ka Teised on juba ärganud. Nad on juba all, poevad kõik hommikusse taksosse (mis lõhnab seest kui pinkidele aetud frikadelli supp) et minna omi tegemisi tegema. Ta seisab vaikselt puu taga peidus, kapuuts peas, kuni kõik on temast märkamatult mööda läinud. Või mõnikord majanurga taga, tegelikult piisaks tal vist ka ainult liikumatult puu ees seista, aga ta pole seda veel julgenud proovida. Miks Teised seal olla tahavad, sellest ei saa ta lihtsalt aru. Aga nad tulevad ju igal õhtul tagasi, lihtsalt ilmuvad ühel hetkel ja jäävad sinna kuni hiliste hommikutundideni.
Kui ta randa jõuab, variseb ta korraks pingile kokku. Pealtnäha võib arvata, et ta tegi seda väsimusest. Kui keegi mööda läheb, või mööda minema peaks, jätaks ta neile mulje nagu puhkaks jalgu. Kapuuts peas, hingamine raskandatud. Siis ta paneb oma käed silmadele, tõmbab sõrmedega korraks läbi juuste ja hoiab endalt ümbert kinni. Kohe hästihästi kõvasti. Ribide raginal, peaaegu. Kuni käed ära väsivad. Siis tõstab ta jalad pingile, ja jääb veidikeseks niimoodi sinna. Peaaegu peegelsiledat merd vahtima, kuhu aegajalt sukeldub einestama (või ogalikku mõrvama) mõni varajane veelind, võibolla kajakas, aga liiga pime on veel et aru saada. Aga kive ta sellesse ei loobi, mitte veel. Seda teeb ta pingist mõni kilomeeter eemal, sest kui juba rannas olla tuleb ka natukene mööda rannaäärt käia. Majaka juurde jõudes hakkavad Õismäe poolt esimesed trollid liikuma, ning tänavalaternad kustuvad. Neid on sellises vaikuses kuulda mitme kilomeetri taha, isegi veel kaugemale, eriti kui sa oled rannas jalgupidi vees mis ei kavatsegi lainetada. Vaid mererohi noolib varbaid, ju siis kusagil kaugel sõidab mõni impulsse saatev puksiirpaat. Rannaliiv on palju külmem kui hommikune merevesi. Päris päikesetõus on ilusam kui une oma. Kui ta lõpuks maja ette jõuab, märkab ta et ka Teised on juba ärganud. Nad on juba all, poevad kõik hommikusse taksosse (mis lõhnab seest kui pinkidele aetud frikadelli supp) et minna omi tegemisi tegema. Ta seisab vaikselt puu taga peidus, kapuuts peas, kuni kõik on temast märkamatult mööda läinud. Või mõnikord majanurga taga, tegelikult piisaks tal vist ka ainult liikumatult puu ees seista, aga ta pole seda veel julgenud proovida. Miks Teised seal olla tahavad, sellest ei saa ta lihtsalt aru. Aga nad tulevad ju igal õhtul tagasi, lihtsalt ilmuvad ühel hetkel ja jäävad sinna kuni hiliste hommikutundideni.
# postitas evert : 11:34 PM
Tellimine: Postitused [Atom]
