pühapäev
Vurrud.
"Tšuu-tšuu," teeb vedur. See suitseva korstnaga rong, sellesama oma. Kriuksuvad rööpad all, vist natuke roostes ja kulunud, ehk kõveradki. Sellesama katusel (sildade alt ja tunnelitest niimoodi läbi sõita on ikka päris ohtlik) saab täitsa vabalt piknikku pidada. Õnneks ei tulnud meil teel ette sildu või tunneleid. Ja me olime katusel. Sest oli jäätisepäev ja lumi oli juba ära sulanud. Muru tärkas, linnud pressisid mune muneda ja vesi ojades kukkus solisema. Jää oli täielikult ära sulanud (talvel on sellise asja peale imelik mõelda, sest siis tundub see Külm nii loomulik, nagu peakski olema. Ja talviti.. ongi,) moosid olid ammu otsas, päike paistis kaugemalt aga oli soojem. Käe võis kinda seest välja võtta, sest pakane ei näpistanud seda. Kõik mis tasakaalust väljas oli, võttis oma endise kuju tagasi. Näod ei olnud ka enam nii kaamed ja tuimad ja tigedad ja plassid.
Kass, kes jaama juures alustassilt piima lakkus, oli arvatavasti just välja pugenud mõnest kuurist. Tal oli selline nägu peas, nagu tal oleks sellest kuurist ammuilma juba kõrini olnud, või meeldis talle lihtsalt piim niiväga. Kui ta oma vaakumissetõmbunud kõhu piima täis oli imenud (miks mulle kohe sääsed meenuvad?), nurrus ta tänutäheks ja hõõrus ennast vastu kilekotte müüva naise sääri. Paistab et kilekotikaup(naistele/)meestele meeldib kohe väga, kui mõni nuustiku sarnane närune narts ennast ligi kraabib, mutt lubas talle õhtul kala tuua kui ta selle ajani läheduses püsida kannatab. Kes teab, äkki kavatses ta selle kõutsi lausa kodustada ja lipse ja paelu täis riputada, aga meil polnud aega sinna passima jääda, oli vaja minna hoopis sõiduplaani vaatama, või vähemalt selle alla nägu tegema nagu mingist tühisest plaanist oleneks midagi.
Terminalis oli palju rahvast nagu ikka, osad olid vist päris kaua oodanud, mõned vist tahtsid kohe päris kaugele sõita. Mõni oli kahekesi, kuid enamus olid vist siiski üksinda, või hoopis terve perega. Need, kes mitmekesi olid, tukkusid pingil kordamööda. Üks valvas ja teised tukastasid selleks ajaks. Kusagil teise korruse kontoriruumis mängis raadio, infopunkt kisas välja nimesid ja vastavaid teateid, samuti ka mingite rongide aegu ja ühte hilinemist. Paljud kuulasid kõrvad kikkis, osad popsutasid piipu. Ajalehemüüjad kisasid päevakohaseid lööklauseid, nii mõnigi tahtis neid pikemalt lugeda. Kõik oli täpselt nii, nagu seal koguaeg olnud on. Pole vahet kas neli kuud tagasi või homme: kõik käib täpselt sama süsteemi järgi. See on nagu kommuun, millel on aegunud süsteem mida kunagi ei täiendata. Või nagu väga aeglase taibuga robot, kes on mõeldud ühte ja sama tööd tegema. Päevast päeva. Õhtust õhtusse. Nädalapäevadel ööläbi. Nädalalõpul viiest kahekümne kolme ja pooleni öösel.
Ma kandsin esimest korda neid riideid, mis mul seljas olid. Need olid peaaegu täpselt kolm tundi vanad, pisut ebamugavad veel. Ja nad tõmbasid mulle teiste seas veidi tähelepanu. Ma olen jälle punastama hakanud. Aga ma varjasin ennast nii pidevalt kui sain, kuigi kunagi olin ma selles palju osavam. Mitte et see järjekordne maskeering oleks olnud, sest et ei. Ei olnud. Ma olin just kõik oma vanad asjad ära visanud. Keegi peale minu seda ei teadnud. Mul ühel hetkel lihtsalt tundus, et nad pidurdavad mind. Nagu hoiaks nad mind kinni, kui ma neist vähegi hoolin. Näiteks triiksärkide triikimine hoiab mind mõnikord kinni, sest ma pean nad korralikult riidepuule sättima ja kappi õigesse järjekorda panema. Kruusid, no neist ma ei räägigi, nad tundusid kole õnnetud, kui neist vahepeal keegi ei joonud, ja nii edasi. See köitis mu tähelepanu, mingil määrel olin ma meelega alati natuke neis ja nad huvitasid mind väga. Midagi viskasin ma ära, midagi (tegelikult enamus) jäi nagu jäi. Ja mina tulin nende juurest natukeseks ära. Nagu puhkus või nii.
Kaabuga mees jälgis mind millegipärast erilise õhinaga ja väga ettevaatlikult. Seda on kohe tunda, kui kusagilt kellegi silmad on su küljes. Ta oli selline kõhtu-seest-lohku-tõmbavalt kõhe. Natukene liiga salakaval, tundmatu ja ohtlik paistev. Ta vaatas mind sama ettevaatlikult, nagu mina luurasin teda. Tema paistis varitseja ja mina tundusin olevat tema ohver. Alati on rongijaamas kellegiga selline jama.
Ma küsisin et kas sul on kõht tühi või et kas sa tahad midagi juua või istuda või midagigi, aga sa vastasid mulle pearaputusega "ei." Ma olin vist kohe päris sellist nägu, nagu midagi sellist oleks lahti mis mulle ei meeldi, et sa taipasid mu sealt välja kutsuda. Ma ei mõelnud tegelikult sind selle eest tuhandeid kordi tänada ja öelda et see on lausa suurepärane ja uskumatu ja hämmastavamast hämmastavam et sa mu mõtteid lugeda oskad, aga sa lugesid selle vist millegist mulle iseloomulikust välja, või noogutasid millegi muu pärast, täpselt nagu sa saaks minust aru.
Kõik pilved olid taevast kadunud, või polnud neid seal enne ka - aga ma arvasin et nad seal on. See tundus loomulik. Nagu nad peaks seal olema, nagu neil poleks midagi muud teha või kusagil mujal olla. Päike paistis ja kõrvetas pigimustasid katuseid, rohelist prügikasti, autode katuseid, kulunudkollast maja, varaseid kes kaugemalt tihaseid passisid, rööpaid ja kõike muud mida silm märkas. Mul endal ei olnud palav, aga ma ei tea, kuidas sinuga lood olid. Ma arvan et sa oleks mulle maininud, kuigi sa ei tee seda tihti. Vist ei olnud ikka nii palav.
Ma nägin kaugemalt ühte rongi lähenevat, tasakese hooga. Selle rongi vile tekitas minus külmavärinaid, ma teadsin ainuüksi selle vile järgi et see rong, ja ainult see, on just see õige. Ta kohe kõlas nii, nagu just üks õige rong kõlama peaks. Või vähemalt kõikidest teistest rongidest õigem, mis läheduses olid. Rong oli hästi pikk, selle vedur tossas muhedalt, iga vedur oli vist natuke eri värvi. Peaaegu kõikide kupeede aknad olid pärani lahti, paistab et päike kõrvetas vaguneid ka.
Kui rong peatus, jäi redeliga osa täpselt meie ette. Ma muigasin ja sa naeratasid, samas mind müksates nagu see oleks nõusolek või sõnadeta kokkulepe. Ma küsisin et "kas lähmegi?" ja sa noogutasid.
Kui rong juba tükk aega sõitnud oli ja topelt sama palju rappunud, hakkas see tuule käes olemine ära tüütama, (kuigi rongide katused on kindla peale kõige ägedamad kohad, kus piknikku pidada.) Läks jahedaks ka, õhtu vastu vist sõitsime. Me ronisime alla mööda samat redelit, millest me üles saime. Redeli kõrval oli õnneks kohe uks, millest sai kupeevagunisse ronida. Ust oli võimalik avada, mul on heameel et see polnud lukus.
Kui me ukse enda järel kinni tõmbasime, seisis muidugi otse meie ees imestunud näoga piletikonduktor. Tal oli seljas tumesinine piletikonduktorivorm ja peas sama värvi kuid pisut pleekinud läikiva märgiga konduktorimüts. Ta oli just sigaretti suitsetama minemas, ta on kibe sigarette nautima, seda on kohe ta näost näha kui keegi kusagil lähedal maheda aroomiga tossupulka tossutab. Tal polnud kingi jalas nagu teistel konduktoritel, aga tal oli samasuguse pandlaga vöö nagu teistel. Tema silmad olid punased, karv ilus lumevalge ja läikiv. Näos hästi reetvad pikad vurrud, mida ta kangesti peitis oma pisikeste kinnastes käppadega. Loomulikult polnud ta tavaline konduktor. Ja tal on peale selle üks foobia.
Kui ta väike oli (aga juba piisavalt suur et ise rongiga sõita), pidi ta minema maale vanaemale külla, aga kogemata kaotas ta teepeal piletiraha ära. Ta hoidis münte kõvastikõvasti pihus ja kätte tõmbas veel igaks juhuks kaks paari kindaid, aga ta ei teadnud seda et tema õnnetuseks oli mõlemas kindas auk sees.
Rong liikus juba, tema aga istus akna all pingil ja kõigutas jalgu kui äkki piletikonduktor tema ette juhtus, tal pead patsutas ja piletit ette näidata palus või seda endale soetada. Kange pabinaga katsus ta läbi oma taskud, muidugi kindad mitu korda, uuesti taskud ja sokid ka, aga müntidest polnud enam jälgegi. Ükskõik kui mitu korda ta otsinguid uuesti alustas, lõppesid nad kõik alati samamoodi tulutult. Kange nutt tuli tal peale, kui ta väriseva häälega pidi ütlema et "Maitea kus laha on, alles ju oli siin, minu pihus ja pihu otsas oli kinnas kaa. Aga nüüd on laha äla kadunud.." Piletikonduktor vaatas teda seepeale nii imestunud näoga, mitte sellepärast et ta seda juttu uskunud ei oleks, et ta muutus sealsamas jäneseks. Aga mitte täielikult, vaid natukene. Ütleks et piisavalt rongijäneseks.
Kui ta aga linna tagasi jõudis, oli tal peaaegu alati põhjust kurb olla, sest kõik hakkasid teda narrima, tema üle naerma ja näpuga näitama. "Jänes, vaata jänes!" kõlas igalt poole ja kogu aeg. Aga mitte ainult. Talle astuti mitu korda käppadele ka, lihtsalt narrimise pärast, aga jäneste käpad on ju tundlikumad kui inimeste varbad näiteks. Jänes ehmatas sellest kõigest nii ära, et sai kohutava shoki. Ta minestas, jäi haigeks ja toibumine võttis aega mitmeid kuid. Täielikult tal sellest välja tulla polegi õnnestunud. Kui ta aga enam-vähem oma olukorraga juba leppinud oli, läks ta rongijaama juhatajalt nõu küsima, et mis nüüd edasi saab ja kuhu ta niimoodi läheb ja et kes teda sellisena välja kannatab, oli juhatajal kohe üks võimalus välja pakkuda, millest ta kohe kinni haaraski - kui juba jänes, siis piletikontrolöriks. Vihast. Ja meeleheitest ka.
Siiani ta kardab seda, et keegi talle käpale astub. Ka kogemata, mitte meelega. Kui nii juhtub, kukub ta kohe kilkama ja röökima. Hüppama ja maas veerema, hüsteeritsema. Ta on väga ettevaatlik, alati esiteks astub pilguga ja siis päriselt. Kuulab kõiki krabinaid ja ehmatab kui äkilised varjud välja ilmuvad. Ning teistel palub vähemalt meetri kaugusel liikumatult seista, kui nad pileti on esitanud või kui neil seda hankida on kavatsus.
Kass, kes jaama juures alustassilt piima lakkus, oli arvatavasti just välja pugenud mõnest kuurist. Tal oli selline nägu peas, nagu tal oleks sellest kuurist ammuilma juba kõrini olnud, või meeldis talle lihtsalt piim niiväga. Kui ta oma vaakumissetõmbunud kõhu piima täis oli imenud (miks mulle kohe sääsed meenuvad?), nurrus ta tänutäheks ja hõõrus ennast vastu kilekotte müüva naise sääri. Paistab et kilekotikaup(naistele/)meestele meeldib kohe väga, kui mõni nuustiku sarnane närune narts ennast ligi kraabib, mutt lubas talle õhtul kala tuua kui ta selle ajani läheduses püsida kannatab. Kes teab, äkki kavatses ta selle kõutsi lausa kodustada ja lipse ja paelu täis riputada, aga meil polnud aega sinna passima jääda, oli vaja minna hoopis sõiduplaani vaatama, või vähemalt selle alla nägu tegema nagu mingist tühisest plaanist oleneks midagi.
Terminalis oli palju rahvast nagu ikka, osad olid vist päris kaua oodanud, mõned vist tahtsid kohe päris kaugele sõita. Mõni oli kahekesi, kuid enamus olid vist siiski üksinda, või hoopis terve perega. Need, kes mitmekesi olid, tukkusid pingil kordamööda. Üks valvas ja teised tukastasid selleks ajaks. Kusagil teise korruse kontoriruumis mängis raadio, infopunkt kisas välja nimesid ja vastavaid teateid, samuti ka mingite rongide aegu ja ühte hilinemist. Paljud kuulasid kõrvad kikkis, osad popsutasid piipu. Ajalehemüüjad kisasid päevakohaseid lööklauseid, nii mõnigi tahtis neid pikemalt lugeda. Kõik oli täpselt nii, nagu seal koguaeg olnud on. Pole vahet kas neli kuud tagasi või homme: kõik käib täpselt sama süsteemi järgi. See on nagu kommuun, millel on aegunud süsteem mida kunagi ei täiendata. Või nagu väga aeglase taibuga robot, kes on mõeldud ühte ja sama tööd tegema. Päevast päeva. Õhtust õhtusse. Nädalapäevadel ööläbi. Nädalalõpul viiest kahekümne kolme ja pooleni öösel.
Ma kandsin esimest korda neid riideid, mis mul seljas olid. Need olid peaaegu täpselt kolm tundi vanad, pisut ebamugavad veel. Ja nad tõmbasid mulle teiste seas veidi tähelepanu. Ma olen jälle punastama hakanud. Aga ma varjasin ennast nii pidevalt kui sain, kuigi kunagi olin ma selles palju osavam. Mitte et see järjekordne maskeering oleks olnud, sest et ei. Ei olnud. Ma olin just kõik oma vanad asjad ära visanud. Keegi peale minu seda ei teadnud. Mul ühel hetkel lihtsalt tundus, et nad pidurdavad mind. Nagu hoiaks nad mind kinni, kui ma neist vähegi hoolin. Näiteks triiksärkide triikimine hoiab mind mõnikord kinni, sest ma pean nad korralikult riidepuule sättima ja kappi õigesse järjekorda panema. Kruusid, no neist ma ei räägigi, nad tundusid kole õnnetud, kui neist vahepeal keegi ei joonud, ja nii edasi. See köitis mu tähelepanu, mingil määrel olin ma meelega alati natuke neis ja nad huvitasid mind väga. Midagi viskasin ma ära, midagi (tegelikult enamus) jäi nagu jäi. Ja mina tulin nende juurest natukeseks ära. Nagu puhkus või nii.
Kaabuga mees jälgis mind millegipärast erilise õhinaga ja väga ettevaatlikult. Seda on kohe tunda, kui kusagilt kellegi silmad on su küljes. Ta oli selline kõhtu-seest-lohku-tõmbavalt kõhe. Natukene liiga salakaval, tundmatu ja ohtlik paistev. Ta vaatas mind sama ettevaatlikult, nagu mina luurasin teda. Tema paistis varitseja ja mina tundusin olevat tema ohver. Alati on rongijaamas kellegiga selline jama.
Ma küsisin et kas sul on kõht tühi või et kas sa tahad midagi juua või istuda või midagigi, aga sa vastasid mulle pearaputusega "ei." Ma olin vist kohe päris sellist nägu, nagu midagi sellist oleks lahti mis mulle ei meeldi, et sa taipasid mu sealt välja kutsuda. Ma ei mõelnud tegelikult sind selle eest tuhandeid kordi tänada ja öelda et see on lausa suurepärane ja uskumatu ja hämmastavamast hämmastavam et sa mu mõtteid lugeda oskad, aga sa lugesid selle vist millegist mulle iseloomulikust välja, või noogutasid millegi muu pärast, täpselt nagu sa saaks minust aru.
Kõik pilved olid taevast kadunud, või polnud neid seal enne ka - aga ma arvasin et nad seal on. See tundus loomulik. Nagu nad peaks seal olema, nagu neil poleks midagi muud teha või kusagil mujal olla. Päike paistis ja kõrvetas pigimustasid katuseid, rohelist prügikasti, autode katuseid, kulunudkollast maja, varaseid kes kaugemalt tihaseid passisid, rööpaid ja kõike muud mida silm märkas. Mul endal ei olnud palav, aga ma ei tea, kuidas sinuga lood olid. Ma arvan et sa oleks mulle maininud, kuigi sa ei tee seda tihti. Vist ei olnud ikka nii palav.
Ma nägin kaugemalt ühte rongi lähenevat, tasakese hooga. Selle rongi vile tekitas minus külmavärinaid, ma teadsin ainuüksi selle vile järgi et see rong, ja ainult see, on just see õige. Ta kohe kõlas nii, nagu just üks õige rong kõlama peaks. Või vähemalt kõikidest teistest rongidest õigem, mis läheduses olid. Rong oli hästi pikk, selle vedur tossas muhedalt, iga vedur oli vist natuke eri värvi. Peaaegu kõikide kupeede aknad olid pärani lahti, paistab et päike kõrvetas vaguneid ka.
Kui rong peatus, jäi redeliga osa täpselt meie ette. Ma muigasin ja sa naeratasid, samas mind müksates nagu see oleks nõusolek või sõnadeta kokkulepe. Ma küsisin et "kas lähmegi?" ja sa noogutasid.
Kui rong juba tükk aega sõitnud oli ja topelt sama palju rappunud, hakkas see tuule käes olemine ära tüütama, (kuigi rongide katused on kindla peale kõige ägedamad kohad, kus piknikku pidada.) Läks jahedaks ka, õhtu vastu vist sõitsime. Me ronisime alla mööda samat redelit, millest me üles saime. Redeli kõrval oli õnneks kohe uks, millest sai kupeevagunisse ronida. Ust oli võimalik avada, mul on heameel et see polnud lukus.
Kui me ukse enda järel kinni tõmbasime, seisis muidugi otse meie ees imestunud näoga piletikonduktor. Tal oli seljas tumesinine piletikonduktorivorm ja peas sama värvi kuid pisut pleekinud läikiva märgiga konduktorimüts. Ta oli just sigaretti suitsetama minemas, ta on kibe sigarette nautima, seda on kohe ta näost näha kui keegi kusagil lähedal maheda aroomiga tossupulka tossutab. Tal polnud kingi jalas nagu teistel konduktoritel, aga tal oli samasuguse pandlaga vöö nagu teistel. Tema silmad olid punased, karv ilus lumevalge ja läikiv. Näos hästi reetvad pikad vurrud, mida ta kangesti peitis oma pisikeste kinnastes käppadega. Loomulikult polnud ta tavaline konduktor. Ja tal on peale selle üks foobia.
Kui ta väike oli (aga juba piisavalt suur et ise rongiga sõita), pidi ta minema maale vanaemale külla, aga kogemata kaotas ta teepeal piletiraha ära. Ta hoidis münte kõvastikõvasti pihus ja kätte tõmbas veel igaks juhuks kaks paari kindaid, aga ta ei teadnud seda et tema õnnetuseks oli mõlemas kindas auk sees.
Rong liikus juba, tema aga istus akna all pingil ja kõigutas jalgu kui äkki piletikonduktor tema ette juhtus, tal pead patsutas ja piletit ette näidata palus või seda endale soetada. Kange pabinaga katsus ta läbi oma taskud, muidugi kindad mitu korda, uuesti taskud ja sokid ka, aga müntidest polnud enam jälgegi. Ükskõik kui mitu korda ta otsinguid uuesti alustas, lõppesid nad kõik alati samamoodi tulutult. Kange nutt tuli tal peale, kui ta väriseva häälega pidi ütlema et "Maitea kus laha on, alles ju oli siin, minu pihus ja pihu otsas oli kinnas kaa. Aga nüüd on laha äla kadunud.." Piletikonduktor vaatas teda seepeale nii imestunud näoga, mitte sellepärast et ta seda juttu uskunud ei oleks, et ta muutus sealsamas jäneseks. Aga mitte täielikult, vaid natukene. Ütleks et piisavalt rongijäneseks.
Kui ta aga linna tagasi jõudis, oli tal peaaegu alati põhjust kurb olla, sest kõik hakkasid teda narrima, tema üle naerma ja näpuga näitama. "Jänes, vaata jänes!" kõlas igalt poole ja kogu aeg. Aga mitte ainult. Talle astuti mitu korda käppadele ka, lihtsalt narrimise pärast, aga jäneste käpad on ju tundlikumad kui inimeste varbad näiteks. Jänes ehmatas sellest kõigest nii ära, et sai kohutava shoki. Ta minestas, jäi haigeks ja toibumine võttis aega mitmeid kuid. Täielikult tal sellest välja tulla polegi õnnestunud. Kui ta aga enam-vähem oma olukorraga juba leppinud oli, läks ta rongijaama juhatajalt nõu küsima, et mis nüüd edasi saab ja kuhu ta niimoodi läheb ja et kes teda sellisena välja kannatab, oli juhatajal kohe üks võimalus välja pakkuda, millest ta kohe kinni haaraski - kui juba jänes, siis piletikontrolöriks. Vihast. Ja meeleheitest ka.
Siiani ta kardab seda, et keegi talle käpale astub. Ka kogemata, mitte meelega. Kui nii juhtub, kukub ta kohe kilkama ja röökima. Hüppama ja maas veerema, hüsteeritsema. Ta on väga ettevaatlik, alati esiteks astub pilguga ja siis päriselt. Kuulab kõiki krabinaid ja ehmatab kui äkilised varjud välja ilmuvad. Ning teistel palub vähemalt meetri kaugusel liikumatult seista, kui nad pileti on esitanud või kui neil seda hankida on kavatsus.
# postitas evert : 9:41 PM
Tellimine: Postitused [Atom]
