laupäev
Ilmselt.
Täna öösel on õudusfilmide öö. Meil on selleks mitu kannu teed juba mõtetes ja keset sõiduteed on suur kollane diivan ning teler. Ka teler on suur. Diivani ees on madal laud millele ma toetan oma jalad. Nad paistavad helesiniste teksade seest välja ja neis on mitu auku olnud, nüüd on alles ainult armid. Vasemal on neid vist seitse või kaheksa, paremal aga neli. Ma oleks nagu risti löödud. Une pealt. Teksased on mul ainukesed sellised mis järel on. Ühel heal hetkel ma viskasin teised helesinised minema.
Kui hämarus peale vajub, siis me lähme juba varakult platsi. Blokeerime ära ühe teerea ja igaks juhuks paneme sinna ka ohumärgid et autod meile päris otsa ei sõidaks. Ning kõrvalmajast lohistame kohale suure kollase diivani millele võivad kõik tulla. Teki alla. Silmad kinni, silmad lahti. Minu tuppa jääb nüüd diivanivaba auk. Ja tühi papagoipuur. Mitu kasti teed ja raamaturiiul. Vann akna all. Hapnik ja ainult üks laelamp. Ilma pirnita. Mulle meeldivad hämarad seinavalgustid. Vanaaegsed ja oma näoga. Teistel neid ei olegi. Mul on.
Ma olen kõiki neid filme juba näinud, aga ma vaatan neid ikkagi. Vahepeal silmad lahti, vahepeal silmad kinni. Keegi ei räägi midagi. Ohatakse vaid, tehakse hääli ilma sõnadeta. Näoilmed jutustavad palju paremini. Poiss mu kõrval naeratab. Tüdruk teisel pool katab oma silmad kätega. Tal on punase kiviga sõrmus ja ta nahk lõhnab nii nagu ta oleks hea inimene. Tal on arm vasakul all suurnurgas. Ja ilusamad ripsmed kui minul.
Teiselpool poissi on veel üks tüdruk. Ta vaatab telekat ja ta käsi mu pea all katsub mu kõrva nagu teeks seda esimest korda, ettevaatlikult aga nii nagu ei kavatsekski ta lõpetada. Ja naeratab kui ma teda vaatan. Ise ta vaatab telekat. Pilk ekraanil isegi siis kui ta korraks teetassi laualt võtma läheb. Ka siis kui mõni möödavuhisev auto signaali laseb. Käsi liigub kõrva juurest vahepeal mööda kaela alla õlani. Ta uurib ja avastab. Õlalt lõuani, puudutab huuli, libiseb üle nina ja katab korraks mu silmad. Ka tahaks ta kätt hästi õrnalt hammustada. Igalt poolt.
Taevas on tumesinine ja punaseid kriipse täis. Kusagilt kumab midagi aga ma ei saa päris hästi ära kustkohast. Võibolla on see sadam või mõne pealinna lähedase pisema linna kuma. Väljas on miinuskraadid aga teki all on soe. Nägid?! See oli langev täht. Selle kõigeeredama tähe juures, natuke vist allpool. Ainult korraks. Parem kui ma ei sooviks midagi. Sest äkki kui ma midagi uut soovin, kaob või haihtub ära midagi vana. Midagi materiaalset, olemasolevat või midagi tähtsat mu mälust. Ma ei tahaks seda. Ja tänane õhtu võiks ka jääda.
Kui hämarus peale vajub, siis me lähme juba varakult platsi. Blokeerime ära ühe teerea ja igaks juhuks paneme sinna ka ohumärgid et autod meile päris otsa ei sõidaks. Ning kõrvalmajast lohistame kohale suure kollase diivani millele võivad kõik tulla. Teki alla. Silmad kinni, silmad lahti. Minu tuppa jääb nüüd diivanivaba auk. Ja tühi papagoipuur. Mitu kasti teed ja raamaturiiul. Vann akna all. Hapnik ja ainult üks laelamp. Ilma pirnita. Mulle meeldivad hämarad seinavalgustid. Vanaaegsed ja oma näoga. Teistel neid ei olegi. Mul on.
Ma olen kõiki neid filme juba näinud, aga ma vaatan neid ikkagi. Vahepeal silmad lahti, vahepeal silmad kinni. Keegi ei räägi midagi. Ohatakse vaid, tehakse hääli ilma sõnadeta. Näoilmed jutustavad palju paremini. Poiss mu kõrval naeratab. Tüdruk teisel pool katab oma silmad kätega. Tal on punase kiviga sõrmus ja ta nahk lõhnab nii nagu ta oleks hea inimene. Tal on arm vasakul all suurnurgas. Ja ilusamad ripsmed kui minul.
Teiselpool poissi on veel üks tüdruk. Ta vaatab telekat ja ta käsi mu pea all katsub mu kõrva nagu teeks seda esimest korda, ettevaatlikult aga nii nagu ei kavatsekski ta lõpetada. Ja naeratab kui ma teda vaatan. Ise ta vaatab telekat. Pilk ekraanil isegi siis kui ta korraks teetassi laualt võtma läheb. Ka siis kui mõni möödavuhisev auto signaali laseb. Käsi liigub kõrva juurest vahepeal mööda kaela alla õlani. Ta uurib ja avastab. Õlalt lõuani, puudutab huuli, libiseb üle nina ja katab korraks mu silmad. Ka tahaks ta kätt hästi õrnalt hammustada. Igalt poolt.
Taevas on tumesinine ja punaseid kriipse täis. Kusagilt kumab midagi aga ma ei saa päris hästi ära kustkohast. Võibolla on see sadam või mõne pealinna lähedase pisema linna kuma. Väljas on miinuskraadid aga teki all on soe. Nägid?! See oli langev täht. Selle kõigeeredama tähe juures, natuke vist allpool. Ainult korraks. Parem kui ma ei sooviks midagi. Sest äkki kui ma midagi uut soovin, kaob või haihtub ära midagi vana. Midagi materiaalset, olemasolevat või midagi tähtsat mu mälust. Ma ei tahaks seda. Ja tänane õhtu võiks ka jääda.
# postitas evert : 9:02 AM
Tellimine: Postitused [Atom]
