kolmapäev
Postkastikirjavaras.
Ta on alati esimene. Esimene kohe peale postiljoni. Sa võid olla nii kiire kui tahes, aga sa jääd alati hiljaks.
Mul on nii mitu korda olnud. Viimasel ajal ma ei saagi oma kirju kätte. See vaevab nii mind ennast, mu naabreid kui ka kõiki teisi keda ma tean või ei tea. Sellest kuuleb igalt poolt, sellest kirjutavad lehed ja räägib raadio, näitab teler, sellest mõtlevad noored tulevased emad ja imikud nende sees.
Kui ta tuleb siis ta võtab kõik, ta ei jäta sulle midagi. Ta võtab koos sõrmega ka kõik muu kui sa selle talle annad. Ka pilgu, kui sa kade oled. Möödaminnes sööb külmutuskapi võileibadest ja nädal aega vanadest pannkookidest tühjaks, enne ukse avamist lõpetab ta juba ploominektari. Ta irvitab sulle näkku või siis sülitab sinna, ning siis kaob. Jätab su maha surema, sinu - ilma sõprade ning ilma vanemateta. Pihku naerdes, just niisama täpselt niimoodi. Irvitades oma lumivalgete pikkade külmade näppude vahele. Teise käe näppude vahel suitsukoni. Sigaretikoni mille ta süütas su küünlalt aknalaua pealt. Teda ei huvita ebausk ega see et keegi või kellegi keegi võis tänu sellele hinge kaotada. Hingetuks jääda. Tühjaks liivakotiks toanurgas. Klaassilmadega lihahunnikuks kellel meeldib käia kaubamajas hindasid vaatamas. Ja suvisel teiste mädanevate inimeste õllefestivalil*
Teda ei takista vihm ega kõhutühjusus, ei hilisedöötunnid ega ka mitte miski muu. Kõik mida ta ihkab on vaid võõrad kirjad. Tema kirg. Avamata kirjad mis on kirjutanud kellelegi teisele. Tähtsad sõnumid, tähtsusetud ja sõimukirjad, kutsed ja reklaamid, isegi ka ajalehed mida keegi veel lugenud pole.
Mõned kirjad ta säilitab, mõned väljavalitud mille ta oma loogika järgi on välja valinud, hekseldab ta pisikesteks paberiribadeks ja topib oma padja sisse. Ja siis paneb ta sellele padjale oma pea. Vurrudega pea, pea mida ta silitab ja vurrud mida ta silitab. Silmad mille ta kinni paneb ja mis tal ise avanevad. Hommikul. Ennem sind. Ennem kui sa ärgata jõuad. Kui sa polegi kodus magamas, siis ennem kui sa koju jõudmas oled. Napilt ennem kui sa puudutad oma ukselinki. Taaruvad jalad all ja suus tursahais. Peeglis vastik vaatepilt. Voodi kohal hõljumas magus uni.
Silmad plaks! kinni, hetk hiljem on ta akna taga. Silmad aknalauakõrgusel nagu Fantoomil. Silmad kissis. Plaanis mõrv. Laiba peitmine. Ootamine. Veelkord ootamine. Pikaajaline ootamine. Juhuslik leidmine. Salatoimikud. Linnapeale hargnevad jutud. Lahkamine. Avastamine. Matused. Vaikimine. Lõpp.
Ta poeb akna vahelt läbi isegi kui see on suletud. Ta tuleb su juurde ja teab sinust kõik. Ta teab missugune sa oled kui sa oled tore ja kangesti hea. Ta teab kuidas on sinuga olla riius. Ta teab milline näed sa välja hommikul ilma meigita ja ka seda kuidas sa nägid välja siis kui sa olid veel väike tüdruk. Ta teab mida sa paluksid kellegilt kes oleks kõikvõimas. Ta näeb seda su silmadest. Isegi, kui nad on kinni. Ja ta teab sind läbi ja lõhki, kuna ta on lugenud läbi kõik su kirjad. Kõik sissekanded mis sa oled kirjutanud. Salaja. Teistele. Endale. Temale. Emale. Isale. Mõtetesse. Ta irvitab. Ja poeb su sisse. Sõrme otsast. Poeb läbi naha ja imendub näpuluu sisse. Keerab ennast ümber luuüdi ja hammustab seda. Ta on viirus. Ta on nagu haigus. Ja juba ongi hilja.
Mul on nii mitu korda olnud. Viimasel ajal ma ei saagi oma kirju kätte. See vaevab nii mind ennast, mu naabreid kui ka kõiki teisi keda ma tean või ei tea. Sellest kuuleb igalt poolt, sellest kirjutavad lehed ja räägib raadio, näitab teler, sellest mõtlevad noored tulevased emad ja imikud nende sees.
Kui ta tuleb siis ta võtab kõik, ta ei jäta sulle midagi. Ta võtab koos sõrmega ka kõik muu kui sa selle talle annad. Ka pilgu, kui sa kade oled. Möödaminnes sööb külmutuskapi võileibadest ja nädal aega vanadest pannkookidest tühjaks, enne ukse avamist lõpetab ta juba ploominektari. Ta irvitab sulle näkku või siis sülitab sinna, ning siis kaob. Jätab su maha surema, sinu - ilma sõprade ning ilma vanemateta. Pihku naerdes, just niisama täpselt niimoodi. Irvitades oma lumivalgete pikkade külmade näppude vahele. Teise käe näppude vahel suitsukoni. Sigaretikoni mille ta süütas su küünlalt aknalaua pealt. Teda ei huvita ebausk ega see et keegi või kellegi keegi võis tänu sellele hinge kaotada. Hingetuks jääda. Tühjaks liivakotiks toanurgas. Klaassilmadega lihahunnikuks kellel meeldib käia kaubamajas hindasid vaatamas. Ja suvisel teiste mädanevate inimeste õllefestivalil*
Teda ei takista vihm ega kõhutühjusus, ei hilisedöötunnid ega ka mitte miski muu. Kõik mida ta ihkab on vaid võõrad kirjad. Tema kirg. Avamata kirjad mis on kirjutanud kellelegi teisele. Tähtsad sõnumid, tähtsusetud ja sõimukirjad, kutsed ja reklaamid, isegi ka ajalehed mida keegi veel lugenud pole.
Mõned kirjad ta säilitab, mõned väljavalitud mille ta oma loogika järgi on välja valinud, hekseldab ta pisikesteks paberiribadeks ja topib oma padja sisse. Ja siis paneb ta sellele padjale oma pea. Vurrudega pea, pea mida ta silitab ja vurrud mida ta silitab. Silmad mille ta kinni paneb ja mis tal ise avanevad. Hommikul. Ennem sind. Ennem kui sa ärgata jõuad. Kui sa polegi kodus magamas, siis ennem kui sa koju jõudmas oled. Napilt ennem kui sa puudutad oma ukselinki. Taaruvad jalad all ja suus tursahais. Peeglis vastik vaatepilt. Voodi kohal hõljumas magus uni.
Silmad plaks! kinni, hetk hiljem on ta akna taga. Silmad aknalauakõrgusel nagu Fantoomil. Silmad kissis. Plaanis mõrv. Laiba peitmine. Ootamine. Veelkord ootamine. Pikaajaline ootamine. Juhuslik leidmine. Salatoimikud. Linnapeale hargnevad jutud. Lahkamine. Avastamine. Matused. Vaikimine. Lõpp.
Ta poeb akna vahelt läbi isegi kui see on suletud. Ta tuleb su juurde ja teab sinust kõik. Ta teab missugune sa oled kui sa oled tore ja kangesti hea. Ta teab kuidas on sinuga olla riius. Ta teab milline näed sa välja hommikul ilma meigita ja ka seda kuidas sa nägid välja siis kui sa olid veel väike tüdruk. Ta teab mida sa paluksid kellegilt kes oleks kõikvõimas. Ta näeb seda su silmadest. Isegi, kui nad on kinni. Ja ta teab sind läbi ja lõhki, kuna ta on lugenud läbi kõik su kirjad. Kõik sissekanded mis sa oled kirjutanud. Salaja. Teistele. Endale. Temale. Emale. Isale. Mõtetesse. Ta irvitab. Ja poeb su sisse. Sõrme otsast. Poeb läbi naha ja imendub näpuluu sisse. Keerab ennast ümber luuüdi ja hammustab seda. Ta on viirus. Ta on nagu haigus. Ja juba ongi hilja.
# postitas evert : 7:58 PM
Tellimine: Postitused [Atom]
