pühapäev
Tüdruk (kelle pea oli pilvedes)
Te ei kujuta ette kui pikk ta oli, ja ma ei räägi mingist kahest meetrist.
Ma sain temaga tuttavaks kui ma olin veel väikene ja rumal, võib öelda et noor. See oli ühel hommikul. Ja ka tema ei olnud siis veel nii pikk, mitte nii pikk kui ta praegu on. Kuid juba siis oli ta teistest palju pikem. Ning mulle meeldisid tema sammud. Mulle kangesti meeldis see kuidas ta kõndis. Kui teised pidevalt seisid, siis tema kõndimine oli selle juures kõige kroon, ning see võlus mind. Tal olid nii pikad sammud et temaga koos olla pidin ma vahetpidamata jooksma. Aga ma lubasin endale et ma ei väsi. Et ma ei väsi mitte kunagi, isegi siis kui ma ükskord peaks.
Möödus mitu nädalat, vist isegi mitu kuud ja ma ei olnud veel väsinud. Ma jaksasin veel joosta, jaksasin küll. Ja öösel sain ma puhata. Ma puhkasin samal ajal kui tema magas. Ma puhkasin, aga ma ei saanud magada. Magades oli ta mulle lähemal kui päeva ajal kui ta kõndis, ning see oli peaaegu ainukene aeg kui ma sain teda lähemalt näha. Ta oli ilus, ta oli tõeliselt kena. Ma ei räägi lõhnast, temas oli kõike mis teeb purju. Ma pole kindel kas temas lisaks kõigele ka halba leidus, ning ma ei tea kas ta isegi seda päris hästi teab. Kuid tema jalad. Need pikad jalad. Ka tema jalad olid ilusad.
Varahommikuks olin ma vaevu tukkuma jäänud. Olin seda jõudnud vist teha mõne minuti. Ning siis ta juba ärkas. Nagu igal hommikul. Ja kui ma üritasin teda hommikul esimese asjana kuidagigi rõõmustada, siis selle peale ta hoopis tõusis. Ja hakkas kõndima.
Nii ma jooksin. Minust oli saanud jooksja. Ma jooksin tühja kõhuga. Ning alles lõuna ajal jäi mulle hetk et vett juua. Aga sellel ei olnud tähtsust. Ma tundsin oma tühja kõhu valu ainult mõnikord. Ainult harva. Mul oli palju muud ka mida tunda. Ning üks kõndis mu kõrval. Ta kõndis. Ja ma ei tea kas ta oleks mind märganudki kui ma oleksin ükskord lihtsalt kokku kukkunud.
Möödus veel mitu kuud. Ta kasvas muudkui. Ja kõndis. Mina jooksin. Koperdasin ja jooksin. Ning mõnikord tõstis ta mu oma õlale. Te ei tea kui ideaalne on tema kael. Kui õrn ja lõhnav. Kui läbinisti naiselik. Ning milline vaade nii kõrgelt avaneb.
Tema pea oli pilvedes. Ja kui ma olin tema õlal, siis ma olin napilt allpool pilvi. Ning ta tegelikult ei näinudki mind. Ta piilus ju üle pilvede ja talle paistis alati päike. Talle paistis päike ja teda ei saanud häirida vihm. Päeva ajal. Öösel ta magas.
Varsti tundus mulle et ma ei jaksa enam kaua. Ja see tegi mulle muret. Mida aeg edasi läks seda pikemaks ta kasvas. Ja järjest pikemaks läksid tema sammud. Tema ilusad pikad jalad astusid linnadele otsa ja lõid mõnikord lapikuks mitu maja korraga. Ning mis oli allpool pilvi, seda ta ei näinud. Talle paistis päike.
Jälle oli mitu kuud möödunud ja me olime maailmale peale teinud mitu tiiru. Mitte keegi pole nii palju jooksnud kui mina. Ja mitte keegi pole nii pikk kui tema. Aga ma jaksan veel natuke joosta. Veidi. Mis saab peale seda, sellele ei julge ma mõelda. Ja ma tean et sellele ei mõtle ka tema.
Saabus õhtu, siis saabus öö. Taevas oli tähti täis aga igal pool mujal oli kerge hämarus. Tema magas. Mina ei julgenud väga. Ma muretsesin natuke ja silitasin oma jalgu. Need olid jooksmisest täiesti verised. Aga tema oli ilus.
Saabus hommik ja ma olin väga sügavalt magama jäänud. Ma polnud magada saanud vist vähemalt pool aastat ja see unevõlg tuli nüüd kõik korraga mulle kaela. Ja ma ei maganud mitte ainult paar tundi vaid mitu ööpäeva jutti. Isegi kui tuhat äratuskella oleksid korraga helisenud, poleks see mind äratada suutnud. Nii magamata olin ma.
Ärkasin ühel hommikul mis oli juba päevaks kätte veninud. Olin maganud tõesti kaua. Ringutasin, ringutasin nii nagu ma kaua polnud ringutanud, ringutasin nagu kunagi ammu. Ja siis ma ehmatasin. Sest et teda polnud.
Ma ei teadnud kohe kuhu poole jooksma hakata sest et igal pool juba oli meie jälgi. Polnud kohta kus ma poleks juba jooksnud ja polnud kohta kuhu pole tema juba astunud. Ja astunud oli ta tõepoolest igale poole. Isegi neisse kohtadesse kuhu astumine peaks olema võimatu. Ta oli trampinud ära kõik külad, muljunud ära kõik lossid ja inimtühjaks peletanud kõik linnad. Ainsad ellujääjad olid oma põlevatest kodudest põgenenud mägedes asuvatesse koobastesse, sest mägedesse ma sattusime tegelikult harva. Ja tegelikult oli mul tõesti kahju, mul oli neist kõigist tõesti väga kahju. Aga ma ei saanud teda ju kurvastada. Ma ei saanud talle öelda ja veel vähem oleksin ma talle tahtnud näidata.
Olin otsinud mitu päeva, oli tõesti möödunud mitu päeva kui ma ta lõpuks leidsin. Ta oli lihtsalt nii pikk, ning aina pikemaks oli ta kasvanud. Ja vihjeid andsid mulle inimesed mägedes. Ning need mõned üksikud inimesed kes jäid linna. Nad rääkisid mulle et ta oli läinud mööda. Ja kõigi käest palunud andeks. Nad rääkisid et päev mille ma maha magasin oli olnud selge, et taevas polnud sel päeval mitte ühtegi pilve raasugi ja et tüdruk kes oli pikk, nägi siis mis toimub maapinnal. Ta nägi kõikjale kus ta kõndis. Ja nägi kõike mille ta kogemata hävitanud oli. Ja hakkas nutma. Kui ta nutmise lõpetas oli ta leidnud minu. Ta ei teadnud et ma magan, et ma magan seal nii kaamel ilmel ja veriste jalgadega. Tal polnud aimugi et ma võisin niimoodi magada et ma tema äratamise peale ei ärka. Ja teadmisega et ma olen surnud, ronis ta Mount Everesti tippu ja uputas ennast kosmosesse.
Ma sain temaga tuttavaks kui ma olin veel väikene ja rumal, võib öelda et noor. See oli ühel hommikul. Ja ka tema ei olnud siis veel nii pikk, mitte nii pikk kui ta praegu on. Kuid juba siis oli ta teistest palju pikem. Ning mulle meeldisid tema sammud. Mulle kangesti meeldis see kuidas ta kõndis. Kui teised pidevalt seisid, siis tema kõndimine oli selle juures kõige kroon, ning see võlus mind. Tal olid nii pikad sammud et temaga koos olla pidin ma vahetpidamata jooksma. Aga ma lubasin endale et ma ei väsi. Et ma ei väsi mitte kunagi, isegi siis kui ma ükskord peaks.
Möödus mitu nädalat, vist isegi mitu kuud ja ma ei olnud veel väsinud. Ma jaksasin veel joosta, jaksasin küll. Ja öösel sain ma puhata. Ma puhkasin samal ajal kui tema magas. Ma puhkasin, aga ma ei saanud magada. Magades oli ta mulle lähemal kui päeva ajal kui ta kõndis, ning see oli peaaegu ainukene aeg kui ma sain teda lähemalt näha. Ta oli ilus, ta oli tõeliselt kena. Ma ei räägi lõhnast, temas oli kõike mis teeb purju. Ma pole kindel kas temas lisaks kõigele ka halba leidus, ning ma ei tea kas ta isegi seda päris hästi teab. Kuid tema jalad. Need pikad jalad. Ka tema jalad olid ilusad.
Varahommikuks olin ma vaevu tukkuma jäänud. Olin seda jõudnud vist teha mõne minuti. Ning siis ta juba ärkas. Nagu igal hommikul. Ja kui ma üritasin teda hommikul esimese asjana kuidagigi rõõmustada, siis selle peale ta hoopis tõusis. Ja hakkas kõndima.
Nii ma jooksin. Minust oli saanud jooksja. Ma jooksin tühja kõhuga. Ning alles lõuna ajal jäi mulle hetk et vett juua. Aga sellel ei olnud tähtsust. Ma tundsin oma tühja kõhu valu ainult mõnikord. Ainult harva. Mul oli palju muud ka mida tunda. Ning üks kõndis mu kõrval. Ta kõndis. Ja ma ei tea kas ta oleks mind märganudki kui ma oleksin ükskord lihtsalt kokku kukkunud.
Möödus veel mitu kuud. Ta kasvas muudkui. Ja kõndis. Mina jooksin. Koperdasin ja jooksin. Ning mõnikord tõstis ta mu oma õlale. Te ei tea kui ideaalne on tema kael. Kui õrn ja lõhnav. Kui läbinisti naiselik. Ning milline vaade nii kõrgelt avaneb.
Tema pea oli pilvedes. Ja kui ma olin tema õlal, siis ma olin napilt allpool pilvi. Ning ta tegelikult ei näinudki mind. Ta piilus ju üle pilvede ja talle paistis alati päike. Talle paistis päike ja teda ei saanud häirida vihm. Päeva ajal. Öösel ta magas.
Varsti tundus mulle et ma ei jaksa enam kaua. Ja see tegi mulle muret. Mida aeg edasi läks seda pikemaks ta kasvas. Ja järjest pikemaks läksid tema sammud. Tema ilusad pikad jalad astusid linnadele otsa ja lõid mõnikord lapikuks mitu maja korraga. Ning mis oli allpool pilvi, seda ta ei näinud. Talle paistis päike.
Jälle oli mitu kuud möödunud ja me olime maailmale peale teinud mitu tiiru. Mitte keegi pole nii palju jooksnud kui mina. Ja mitte keegi pole nii pikk kui tema. Aga ma jaksan veel natuke joosta. Veidi. Mis saab peale seda, sellele ei julge ma mõelda. Ja ma tean et sellele ei mõtle ka tema.
Saabus õhtu, siis saabus öö. Taevas oli tähti täis aga igal pool mujal oli kerge hämarus. Tema magas. Mina ei julgenud väga. Ma muretsesin natuke ja silitasin oma jalgu. Need olid jooksmisest täiesti verised. Aga tema oli ilus.
Saabus hommik ja ma olin väga sügavalt magama jäänud. Ma polnud magada saanud vist vähemalt pool aastat ja see unevõlg tuli nüüd kõik korraga mulle kaela. Ja ma ei maganud mitte ainult paar tundi vaid mitu ööpäeva jutti. Isegi kui tuhat äratuskella oleksid korraga helisenud, poleks see mind äratada suutnud. Nii magamata olin ma.
Ärkasin ühel hommikul mis oli juba päevaks kätte veninud. Olin maganud tõesti kaua. Ringutasin, ringutasin nii nagu ma kaua polnud ringutanud, ringutasin nagu kunagi ammu. Ja siis ma ehmatasin. Sest et teda polnud.
Ma ei teadnud kohe kuhu poole jooksma hakata sest et igal pool juba oli meie jälgi. Polnud kohta kus ma poleks juba jooksnud ja polnud kohta kuhu pole tema juba astunud. Ja astunud oli ta tõepoolest igale poole. Isegi neisse kohtadesse kuhu astumine peaks olema võimatu. Ta oli trampinud ära kõik külad, muljunud ära kõik lossid ja inimtühjaks peletanud kõik linnad. Ainsad ellujääjad olid oma põlevatest kodudest põgenenud mägedes asuvatesse koobastesse, sest mägedesse ma sattusime tegelikult harva. Ja tegelikult oli mul tõesti kahju, mul oli neist kõigist tõesti väga kahju. Aga ma ei saanud teda ju kurvastada. Ma ei saanud talle öelda ja veel vähem oleksin ma talle tahtnud näidata.
Olin otsinud mitu päeva, oli tõesti möödunud mitu päeva kui ma ta lõpuks leidsin. Ta oli lihtsalt nii pikk, ning aina pikemaks oli ta kasvanud. Ja vihjeid andsid mulle inimesed mägedes. Ning need mõned üksikud inimesed kes jäid linna. Nad rääkisid mulle et ta oli läinud mööda. Ja kõigi käest palunud andeks. Nad rääkisid et päev mille ma maha magasin oli olnud selge, et taevas polnud sel päeval mitte ühtegi pilve raasugi ja et tüdruk kes oli pikk, nägi siis mis toimub maapinnal. Ta nägi kõikjale kus ta kõndis. Ja nägi kõike mille ta kogemata hävitanud oli. Ja hakkas nutma. Kui ta nutmise lõpetas oli ta leidnud minu. Ta ei teadnud et ma magan, et ma magan seal nii kaamel ilmel ja veriste jalgadega. Tal polnud aimugi et ma võisin niimoodi magada et ma tema äratamise peale ei ärka. Ja teadmisega et ma olen surnud, ronis ta Mount Everesti tippu ja uputas ennast kosmosesse.
# postitas evert : 5:45 AM
Tellimine: Postitused [Atom]
