reede
Poiss (kes kõndis vee peal)
Kui pikk ta on, ta on nii pikk. Ta on pikk, aga mitte niiväga. Rohkem on ta kitsas. Võib öelda et ta on kõhn. Tegelikult on ta päris lühike.
Nii pikad peenikesed jalad on tal millega ta astub. Laternaposti tagant välja astudes naeratus suul ja juuksed sassis. Vist ainult traataia taha on tal raske ennast peita, muidu teeks ta seda meeleldi. Ta varjaks ennast kuni möödujad on mööda läinud ja siis läheks ta edasi. Ta läheks edasi naeratus suul, see väikene poiss.
Aknast ennem vaatab et ega kedagi ei tule, ning siis vilksab kiiresti läbi koridori ja poeb praokil ukse vahelt läbi juba ennem kui see piisavalt avanenud on. See tempo, mis tal on, on ennenägematu. Mitte keegi ei kannataks seda ära. Mitte keegi kes temaga kaasa kõndima peaks. Vist seda ta naerabki.
Miks tema veri nii halb on, on sellepärast et kõndimise ajal ta ei hinga väga. Ta küll hingab aga rohkem hoiab ta hinge kinni. Ta on päris hingetu. Ja tema kopsudki on peaaegu olematud, väikesed pähklisarnased tombud. Kui ta haiglasse pandi, öeldi talle et tänu vähesele hingamisele on tema veri jäänud ilma väga paljudest vajalikest ainetest mida inimesel tarvis läheb. Et tema aju olevat pideval lõhkemise äärel. Et võibolla sellepärast tema käed värisevad. Et nad katsuvad teha kõik mis võimalik. Ning siis ühel kenal hommikupoolikul imeti tema sooned verest tühjaks ja veri asetati pisikeste hammasratastega. Siis lasti ta koju.
Ta kõnnib ikka veel. Ainult et enam ei pea ta hingama. Ega peatuma. Ning kui ta süda seiskub, on tal kohe võtta uus süda. Ta on poiss mitme südamega. Võibolla see teda elus hoiabki.
Ning kui saabub talv, siis kõnnib ta vee peal. Kohe väga meelsasti. Ta läheb alati nii kaugele et enam ta ei teagi kuidas tagasi saaks. Siis jääb ta seisma. Ja mõtleb veidi, mõnikord viskab ta pikali ja lebab seal niimoodi tunde. Mõnikord päevi, mõnikord veel kauem. Terve igaviku ja ilma et ta paigalt nihkuks. Hiljem leiab ta omale uue mõtte mida ta kohe mõtlema hakkab.
Ta teab ainult et hommikul päike tõuseb ja õhtul millalgi see peab loojuma, muud ta ei usu. Ta on ärganud rannas ja ta on näinud seda kõike. Ta on näinud pikki varje, üle taeva veerevat eredat kera mis pilvi läbib ja siis teise silma kõige kaugemas nurgas jälle merre vajub. Aga võibolla nägi ta seda unes.
Nii pikad peenikesed jalad on tal millega ta astub. Laternaposti tagant välja astudes naeratus suul ja juuksed sassis. Vist ainult traataia taha on tal raske ennast peita, muidu teeks ta seda meeleldi. Ta varjaks ennast kuni möödujad on mööda läinud ja siis läheks ta edasi. Ta läheks edasi naeratus suul, see väikene poiss.
Aknast ennem vaatab et ega kedagi ei tule, ning siis vilksab kiiresti läbi koridori ja poeb praokil ukse vahelt läbi juba ennem kui see piisavalt avanenud on. See tempo, mis tal on, on ennenägematu. Mitte keegi ei kannataks seda ära. Mitte keegi kes temaga kaasa kõndima peaks. Vist seda ta naerabki.
Miks tema veri nii halb on, on sellepärast et kõndimise ajal ta ei hinga väga. Ta küll hingab aga rohkem hoiab ta hinge kinni. Ta on päris hingetu. Ja tema kopsudki on peaaegu olematud, väikesed pähklisarnased tombud. Kui ta haiglasse pandi, öeldi talle et tänu vähesele hingamisele on tema veri jäänud ilma väga paljudest vajalikest ainetest mida inimesel tarvis läheb. Et tema aju olevat pideval lõhkemise äärel. Et võibolla sellepärast tema käed värisevad. Et nad katsuvad teha kõik mis võimalik. Ning siis ühel kenal hommikupoolikul imeti tema sooned verest tühjaks ja veri asetati pisikeste hammasratastega. Siis lasti ta koju.
Ta kõnnib ikka veel. Ainult et enam ei pea ta hingama. Ega peatuma. Ning kui ta süda seiskub, on tal kohe võtta uus süda. Ta on poiss mitme südamega. Võibolla see teda elus hoiabki.
Ning kui saabub talv, siis kõnnib ta vee peal. Kohe väga meelsasti. Ta läheb alati nii kaugele et enam ta ei teagi kuidas tagasi saaks. Siis jääb ta seisma. Ja mõtleb veidi, mõnikord viskab ta pikali ja lebab seal niimoodi tunde. Mõnikord päevi, mõnikord veel kauem. Terve igaviku ja ilma et ta paigalt nihkuks. Hiljem leiab ta omale uue mõtte mida ta kohe mõtlema hakkab.
Ta teab ainult et hommikul päike tõuseb ja õhtul millalgi see peab loojuma, muud ta ei usu. Ta on ärganud rannas ja ta on näinud seda kõike. Ta on näinud pikki varje, üle taeva veerevat eredat kera mis pilvi läbib ja siis teise silma kõige kaugemas nurgas jälle merre vajub. Aga võibolla nägi ta seda unes.
# postitas evert : 5:32 PM
Tellimine: Postitused [Atom]
