kolmapäev
Raudteejaamamees.
Tore oli sind näha, tõepoolest oli. Mul ei tulegi pähe, mis oleks võinud olla veel toredam. Kuigi päev oli külm, just enne seda oli sula. Oli külm ja hakkas sadama, hakkas sadama kui läks hämaraks. Lund.
Ja kui me kohvikust tulime ei pannud ma lompi tähele, ning esimene asi mida ma peale seda mäletan on see kui läks jälle valgeks, me olime ikka veel kangi all ja sa olid mu kohal, sa olid päris näost ära. Enda oma ma ju ei näinudki. Sa rääkisid midagi, aga ma ei kuulnud su sõnu, kõik hoopis kumises ja virvendas, ma ei tundnud oma käsigi, oli hoopis nii nii külm, ja lõpuks ma tundsin kuidas sa raputad mind. Istukil olles vist küsisin, et kas sa aitad mu püsti? Ja sa muidugi aitasid, peale seda tulid helid ka tagasi. Kõik tuli tagasi. Kaugemal põlevad kollased tänavalaternad tulid tagasi. Su ehmunud naeratus tuli ka tagasi peale seda kui mu näole valgus jälle jume. Mu tasakaal tuli tagasi, peaaegu. Tagasi tulid mööda tänavaid hiilivad inimesed ja mööda tänavaid hiilivaid inimesi luuravad kassid, katustele. Aeg hakkas minema edasi.
Ma olin küll püsti, aga ma vabandasin su ees ja ütlesin et mul on siiski halb olla. Kõik polnud veel päris korras ja mu mõtted olid rohkem kodus voodis padja peal, kui mu peas. Ma küsisin et kas sa aitad mul mõne takso leida, ja sa vastasid et muidugi aitad. Me läksime.
Imelikul kombel sattusime me raudteejaama lähedale, võibolla sellepärast et sinna viisid kõige kõveramad teed. Tegelikult oli seal täiesti hämar. Tegelikult päris kõhe. Tegelikult mitte kuigi tuuline, ütleks et täitsa vaikne. Peaaegu vaikne, sest kui ma läksin kojusõiduks rahaautomaadist raha välja võtma, kostis mu kõrval pragin. See oli mees. Ta ei rääkinud selles keeles mis mina, aga ma sain aru mida ta tahtis. Ta tahtis sedasama mida kõik tahavad. Ta oli materiaalne mees. Tal ei olnud tööd. Ta ei osanud oma jope nööpegi kinni panna, tal polnud püssigi, aga tal olid halvad mõtted. Ja tal oli nuga. Võibolla oli tal kusagil süstalgi.
Niisiis ähvardas ta mind, nagu ma aru sain. Ma vaatasin tema nägu, see oli kole, aga ma ei vaadanud kordagi talle silmadesse sellelsamal põhjusel miks koertele silma ei vaadata. Ta lõhnas kuidagi eriliselt, ta lõhnas nagu oleks ta bensiin fekaalis, ta oli peaaegu kaks korda suurem kui mina, kindlasti rohkem kui poolteist mind. Mu näpp vajutas nupule "lõpeta" ja mu pangakaart volksas mulle pihku, panin ta kähku taskusse. Kõige ettejuhtuvamasse püksitaskusse paremal küljel. Ma pöördusin sinu poole.
Vaatasin sulle otsa, ja sa olid täiesti kohkunud. Mees kes jäi nüüd mu seljataha, muutus järjest närvilisemaks, ja ta urises tigedusest. Ma ütlesin seal sulle et nüüd on mul kaks võimalust, millest esimene on see et ma ei kavatse tühipalja kahesaja viiekümne krooni pärast haiglasse sattuda, kuigi tollele mehele oleks ka kahekümnekas hästi kõlvanud. Teine võimalus on, et sa jooksed hästi kähku kusagile ja paluks kedagi kes võiks mulle appi tulla, sest ma ei tea kui kaua ma jõuan selle mehe käsi oma kõri ümbert ära kiskuda. "Aga enne anna mulle palun natuke jõudu." Ja ma pöörasin ümber.
Mees oli ikka veel seal. Teadagi. Ta oli sellise näoga nagu ta küsiks minult "no kuidas siis jääb sellega?" Ma vastasin talle. "Ma olen siin selleks et koju minna. Ma kukkusin just, ja mul on väga halb olla. Seal eemal on kusagil üks takso mis mind juba ootab. Kusagil on keegi kes sind ootab ka. Vist."
Ta ei saanud muidugi sõnagi aru. Ma vähemalt loodan. Sest temal pole kindlasti kedagi. Aga tal olid rusikad. Ja nendega ta üritaski nüüd mu nina purustada. Nähes mind verise näoga, tõmbusid sa hetkeks kangeks. Sa ei saanud sõnagi suust ja su jalad olid tinasulamist. Nad olid ühes tükis viie kuupmeetrise maatükiga su jalge all, mis kaalus vähemalt kaks tonni, ning sa ei suutnud neid kohe lahti kangutada. Ja siis sa läksid. Sa jooksid ühele poole*
Tekkis rüselus, selle käigus ma katsusin ennast kaitsta nii hästi kui võimalik. Mõnes mõttes oli mul endal väga naljakas et ma sellisesse olukorda suutsin sattuda, teisesmõttes polnud mul sellise olukorra jaoks jõudu mitte raasugi. Tuttav kumin tuli mu pähe tagasi. Nägin oma silme ees koguaeg seda vilkuvat meest. Mitte silmadesse, mitte silmadesse, mõtlesin, samal ajal kui proovisin talle mitte silmadesse vaadata. Ma ei vaadanudki. Ja siis ma kukkusin uuesti.
Ma ei tea kas ta tegelikult minu käest midagi sai ka, aga see polegi tähtis. Me olime selle raudtee juures olnud kokku võibolla viis minutit, võibolla reaalselt vähemgi, aga mulle tundus nagu see hetk oleks kestnud juba tunde. Väga pikki tunde, nagu päevi. Päevi nagu nädalaid ja nädalaid nagu kuid. Need aastad raudtee juures tundusid nagu oleksid juba osakesed minu elust. Ja mul oli seal olla järjest valusam. Ja siis kukkusin ma. Ma kukkusin loomulikult otse autoteele, ja mul on tunne et too mees tegelikult lükkas mu sellele. Ma kukkusin selili. Ma nägin hästi korraks et taevas mis mu ees nüüd avanes, oli pilgeni tume, pilgeni tumedal taustal eredaid tähti täis. Hetk hiljem ilmus ma ei tea kust kohast välja auto, auto mille roolis oli unine juht, juht kes küll üritas minu ees pidurdada, aga
Mees raudteejaamast kohkus hetkeks. Ning siis jooksis ta teisele poole.
Ja kui me kohvikust tulime ei pannud ma lompi tähele, ning esimene asi mida ma peale seda mäletan on see kui läks jälle valgeks, me olime ikka veel kangi all ja sa olid mu kohal, sa olid päris näost ära. Enda oma ma ju ei näinudki. Sa rääkisid midagi, aga ma ei kuulnud su sõnu, kõik hoopis kumises ja virvendas, ma ei tundnud oma käsigi, oli hoopis nii nii külm, ja lõpuks ma tundsin kuidas sa raputad mind. Istukil olles vist küsisin, et kas sa aitad mu püsti? Ja sa muidugi aitasid, peale seda tulid helid ka tagasi. Kõik tuli tagasi. Kaugemal põlevad kollased tänavalaternad tulid tagasi. Su ehmunud naeratus tuli ka tagasi peale seda kui mu näole valgus jälle jume. Mu tasakaal tuli tagasi, peaaegu. Tagasi tulid mööda tänavaid hiilivad inimesed ja mööda tänavaid hiilivaid inimesi luuravad kassid, katustele. Aeg hakkas minema edasi.
Ma olin küll püsti, aga ma vabandasin su ees ja ütlesin et mul on siiski halb olla. Kõik polnud veel päris korras ja mu mõtted olid rohkem kodus voodis padja peal, kui mu peas. Ma küsisin et kas sa aitad mul mõne takso leida, ja sa vastasid et muidugi aitad. Me läksime.
Imelikul kombel sattusime me raudteejaama lähedale, võibolla sellepärast et sinna viisid kõige kõveramad teed. Tegelikult oli seal täiesti hämar. Tegelikult päris kõhe. Tegelikult mitte kuigi tuuline, ütleks et täitsa vaikne. Peaaegu vaikne, sest kui ma läksin kojusõiduks rahaautomaadist raha välja võtma, kostis mu kõrval pragin. See oli mees. Ta ei rääkinud selles keeles mis mina, aga ma sain aru mida ta tahtis. Ta tahtis sedasama mida kõik tahavad. Ta oli materiaalne mees. Tal ei olnud tööd. Ta ei osanud oma jope nööpegi kinni panna, tal polnud püssigi, aga tal olid halvad mõtted. Ja tal oli nuga. Võibolla oli tal kusagil süstalgi.
Niisiis ähvardas ta mind, nagu ma aru sain. Ma vaatasin tema nägu, see oli kole, aga ma ei vaadanud kordagi talle silmadesse sellelsamal põhjusel miks koertele silma ei vaadata. Ta lõhnas kuidagi eriliselt, ta lõhnas nagu oleks ta bensiin fekaalis, ta oli peaaegu kaks korda suurem kui mina, kindlasti rohkem kui poolteist mind. Mu näpp vajutas nupule "lõpeta" ja mu pangakaart volksas mulle pihku, panin ta kähku taskusse. Kõige ettejuhtuvamasse püksitaskusse paremal küljel. Ma pöördusin sinu poole.
Vaatasin sulle otsa, ja sa olid täiesti kohkunud. Mees kes jäi nüüd mu seljataha, muutus järjest närvilisemaks, ja ta urises tigedusest. Ma ütlesin seal sulle et nüüd on mul kaks võimalust, millest esimene on see et ma ei kavatse tühipalja kahesaja viiekümne krooni pärast haiglasse sattuda, kuigi tollele mehele oleks ka kahekümnekas hästi kõlvanud. Teine võimalus on, et sa jooksed hästi kähku kusagile ja paluks kedagi kes võiks mulle appi tulla, sest ma ei tea kui kaua ma jõuan selle mehe käsi oma kõri ümbert ära kiskuda. "Aga enne anna mulle palun natuke jõudu." Ja ma pöörasin ümber.
Mees oli ikka veel seal. Teadagi. Ta oli sellise näoga nagu ta küsiks minult "no kuidas siis jääb sellega?" Ma vastasin talle. "Ma olen siin selleks et koju minna. Ma kukkusin just, ja mul on väga halb olla. Seal eemal on kusagil üks takso mis mind juba ootab. Kusagil on keegi kes sind ootab ka. Vist."
Ta ei saanud muidugi sõnagi aru. Ma vähemalt loodan. Sest temal pole kindlasti kedagi. Aga tal olid rusikad. Ja nendega ta üritaski nüüd mu nina purustada. Nähes mind verise näoga, tõmbusid sa hetkeks kangeks. Sa ei saanud sõnagi suust ja su jalad olid tinasulamist. Nad olid ühes tükis viie kuupmeetrise maatükiga su jalge all, mis kaalus vähemalt kaks tonni, ning sa ei suutnud neid kohe lahti kangutada. Ja siis sa läksid. Sa jooksid ühele poole*
Tekkis rüselus, selle käigus ma katsusin ennast kaitsta nii hästi kui võimalik. Mõnes mõttes oli mul endal väga naljakas et ma sellisesse olukorda suutsin sattuda, teisesmõttes polnud mul sellise olukorra jaoks jõudu mitte raasugi. Tuttav kumin tuli mu pähe tagasi. Nägin oma silme ees koguaeg seda vilkuvat meest. Mitte silmadesse, mitte silmadesse, mõtlesin, samal ajal kui proovisin talle mitte silmadesse vaadata. Ma ei vaadanudki. Ja siis ma kukkusin uuesti.
Ma ei tea kas ta tegelikult minu käest midagi sai ka, aga see polegi tähtis. Me olime selle raudtee juures olnud kokku võibolla viis minutit, võibolla reaalselt vähemgi, aga mulle tundus nagu see hetk oleks kestnud juba tunde. Väga pikki tunde, nagu päevi. Päevi nagu nädalaid ja nädalaid nagu kuid. Need aastad raudtee juures tundusid nagu oleksid juba osakesed minu elust. Ja mul oli seal olla järjest valusam. Ja siis kukkusin ma. Ma kukkusin loomulikult otse autoteele, ja mul on tunne et too mees tegelikult lükkas mu sellele. Ma kukkusin selili. Ma nägin hästi korraks et taevas mis mu ees nüüd avanes, oli pilgeni tume, pilgeni tumedal taustal eredaid tähti täis. Hetk hiljem ilmus ma ei tea kust kohast välja auto, auto mille roolis oli unine juht, juht kes küll üritas minu ees pidurdada, aga
Mees raudteejaamast kohkus hetkeks. Ning siis jooksis ta teisele poole.
# postitas evert : 5:50 AM
Tellimine: Postitused [Atom]
