neljapäev
Unepagasi.
Ta ütles mulle et ta ei jaksa enam kaua. Et võibolla tund. Ehk pool, võibolla napilt veerand. Hea, kui kümme minutit. No viis kindlasti.
Ja seepeale jäi ta magama. Ma hoidsin ikka veel tema käest kinni, ja ta tundus nii nagu mu käe otsas oleks 55-kilone kott. Sätendav ja lõhnav, just selline mida ma heameelega enda järel ei lohistaks. Ma istusin maha tema kõrvale ja tegin talle pai, hästi õrna pai, ta liigutas ennast selle peale korraks. Ma võin vaduda, sest see oli päriselt ka nii, kohe päris tõesti, päriselt, et ta naeratas mulle hästi-hästi korraks läbi une. Suunurgast võibolla üheks sajandiksekundiks. Ning hetk hiljem oli ta suu nagu kriips enne seda. Pisikene kriips, peaaegu lumivalges näos. Mitte lumivalges sõna otsestes mõttes, aga siiski väga kahvatus. Kriips pisikese nina all, nina all, millel oli ideaalne kuju. Ma ei mäleta, kas ta (maailmakõigeilusamad) silmad olid pruunid, või sinised. Kas äkki rohelised. Mitte ühegi mu sõbra silmad pole hallid. Ma ka ei tea kedagi, kellel oleks hallid silmad.
Ja seepeale jäi ta magama. Ma hoidsin ikka veel tema käest kinni, ja ta tundus nii nagu mu käe otsas oleks 55-kilone kott. Sätendav ja lõhnav, just selline mida ma heameelega enda järel ei lohistaks. Ma istusin maha tema kõrvale ja tegin talle pai, hästi õrna pai, ta liigutas ennast selle peale korraks. Ma võin vaduda, sest see oli päriselt ka nii, kohe päris tõesti, päriselt, et ta naeratas mulle hästi-hästi korraks läbi une. Suunurgast võibolla üheks sajandiksekundiks. Ning hetk hiljem oli ta suu nagu kriips enne seda. Pisikene kriips, peaaegu lumivalges näos. Mitte lumivalges sõna otsestes mõttes, aga siiski väga kahvatus. Kriips pisikese nina all, nina all, millel oli ideaalne kuju. Ma ei mäleta, kas ta (maailmakõigeilusamad) silmad olid pruunid, või sinised. Kas äkki rohelised. Mitte ühegi mu sõbra silmad pole hallid. Ma ka ei tea kedagi, kellel oleks hallid silmad.
# postitas evert : 2:52 AM
Tellimine: Postitused [Atom]
